Breeze

Plaan oli Guadelopes ankurdada esmalt väiksemate asustamata saarte ääres, leidsime selleks sobiva koha Grand Ileti saare läänetipus. 22. detsembril kell neli pärastlõunal ankur sees, oleme siin ainsad, väga kenade saarte vahel. Enne pimedat tegime kiire visiidi ka maale, ainult päris saare tipp on lagedam, muidu kukub tiheda võsaga kalju merre ja liikuda ei saa. Tipus aga oli isegi lõkkeplats. Rannal suured veerevad ümmargused kivid, mille vahel koralle ja teokarpe. Lühike kõnnak, Jan ronis ka palmi otsa kookoste järele, loojutasime päikese ja siis laeva tagasi.

Saare varjust välja saades tuligi tuul, ja lained. Sõitsime ca 8-9 knotsiga külgtuules Dominica poole. Meid saatis 4 liikmeline suulapere (vist olid vanad ja noored koos) kogu kahe saare vahelise distantsi. Meie paat hirmutas lendu pisikesi lendkalu, ja nemad siis sööstsid neid taga ajama. Seega trall käis ümber laeva ja lõppes aeg-ajalt ca meetrise veealuse sukeldumisega. Siis jälle veest välja ja uuesti paadi juures ringiratast, oodates seda hirmunud lendkalade lendu paadist eemale. Kestis see teater mitu tundi. Tuul tõusis vahepeal ja enne Dominicat oli juba 30 knotsiste tuulepuhangutega, olime rõõmsad, et saime lõpuks saare varju, laine jäi väiksemaks ja tuul ka tasapisi võttis kaljude taga jõudu maha. 

Tuul on soodne, liigume hästi. Generaator aga keeldub koostööd tegemast (kuumeneb üle), seega sõidame säästurežiimil, isegi roolimisega tegeleme aeg-ajalt ise;), autopiloot saab puhata. Söök valmib gaasi peal (see on tuntavalt aeglasem lahendus induktsiooniga võrreldes). Pühapäeva 15. detsembri hommikuks oleme Martiniquel Le Marini sadamas, mis on muljetavaldav sadamaala, sadades purjekaid ankrus, poide küljes, sadam paksult täis laevu, katamaraane eriti palju. Siin ka kummuli jahte ning osadel paistavad veest veel ainult mastid. Otsime endale ankurkohta, lõpuks leiame kuskil teiste vahel sobiva augu.

Tiksusime hommikuks (kohalik seitse) sadama ette ootele, nii nagu meile soovitati. Raadiole keegi ei vastanud. Mobiilile helistades öeldi, et oodake. Nii ootasimegi mitu tundi, koos meiega fregatilinnud, vahelduvad vihmahood, üksik kilpkonn. Ajaveetmiseks kraabime ahtrist veeliinilt nuikarpe maha. Päris kiiresti kasvavad teised laeva põhja alla. Lõpuks mingi laev sõidab sadamast välja ja meil lubatakse siseneda. St Charles Portis ongi umbes viis laevakohta ja seepärast pidimegi sadama ees mitu tundi ootama. Sisse registreerimine läks mega sujuvalt. Kai kõrval olevas jahedas inimtühjas ruumis oli kolm lauda, kuhu ilmusid meie jaoks kuskilt hoone sisemusest kolm ametnikku, nimed Health, Immigration ja Custom. Kõik tahtsid pabereid täita ja raha ei küsinud keegi. See kolme laua vahel asjade ajamine võttis max 30 minutit, templid sees ja olemegi Barbadosel. Siis väike käik sadamakontorisse, kus suvekuumusesse raskesti sobituv ehtes kuusepuu meile meelde tuletab, et jõulud pole enam kaugel....

Valgeks minnes, 27. novembril kell seitse kohaliku järgi (Eestis +3), tõstame ankru ja hakkame Santo Antao alt sõitma Barbadosele. 2000 minekumiili näitab plotter. Neptunilt soovime turvalist reisi. Eks nüüd tulevad taas need päevad, mis sarnased, nagu neegrid kõrbes ;)

Ankur välja ja algas sõit Sao Vicente saare poole, kus meil Mindelo sadamas bronnitud viimasteks Cabo Verde päevadeks kaikoht. Lant lohiseb sõidu ajal järel. Kalapüük lõppes sellega, et kui landid välja kerisime, siis ühest oli ainult pool järgi, konksud kadunud, metallist pea peal korralikud hambajäljed, seega mingi suur elukas oli maiustamas käinud… 22. novembril oli ARC+ start Mindelost, ehk 94 purjekat pani üle Atlandi ajama. Seega enne seda polnud sadamas kohti, ja meie sihtisime ka just seda hetke, et peale starti Mindelosse sisse saada. AISi peal on näha juba startinud ARCi purjekaid (u kaks tundi enne meie saabumist Mindelosse, visuaalis olid nad juba silmapiirilt kadunud). 

Tuul oli külje pealt ja kuna lubas pigem vaibumise märke, siis täispurjes sõitsime 8-9 knotsiga lääne poole Sao Nicolao suunas, päike loojus ette merre. Öösel tuul ei vaibunud ning kohale Tarrafali ankrualale jõudsime pimedas, tuli veidi aega parajaks teha, et ankrukohta otsida valges. Kui päike vaikselt ennast mägede tagant näitama hakkas, lasime ankru teiste laevade vahel sisse, vastu tuli supilauaga MyFriend, kes näitas pöial püsti, et hea koht ja ankur sai 14 meetri pealt vette. Peale ärkamist käime ujumas, kuna hommik on kuum. Jan ja Meelis ühendavad meeldiva kasulikuga, puhastavad paadipõhja vetikatest, oli juba hakanud rohetama. Siis kummikaga kohaliku beachi peale, kus järgmised Myfriendid meid vastu võtsid ja ujudes kummika ankusse viisid, 5 euri vaevatasuks. Madalas rannavees tervitab meid ka hiiglaslik merekilpkonn.

Kõikusime hommikuni Sali saare Palmeira sadama veerel, kui valgeks läks, siis sõitsime sisse. Sadama ala oli suht tihedalt täis ankrus ja poi küljes olevaid purjekaid, peale mitmendat katset leidsime koha suht kalda ääres, ankur pidas ja lootus jäi, et tuul ei pöördu. 

Passaat-tuul on võimas. Ühest suunast ja järjest puhub. Laine ei ole nõus, kogu aeg on midagi teistmoodi, kas hoovuse või muu tundmatu kauge rõhkkonna tõttu.  Seega igal päeval oli vaja leida sobiv “mittekolksuv” purjestus, et öösel saaks rahulikumalt vahtida (vahti pidada). Eri päevadel proovisime erinevaid purjeid, kas suurt allatuule purje Code D, parasaili, või siis tugevama tuulega tavapärast kroot/kenu kombinatsiooni.Sõidu algus oli tuulevaikuses. Juba esimesel päeval sai uus Code D üles pandud, rabiseb, tuult liiga vähe, siis proovisime kenu, ikka tuul ei kandnud, siis sai ka parasaili proovitud aga ikka ei tulnud asjast midagi välja, motoseerisime siis vaikselt tuule suunas. Ja siis ta tuli ning edasi kõik päevad oli suht ühest kandist, vahelduva tugevusega, 14-24 knotsi vahemikus. Mootorid puhkasid.

Tenerife Kanaari saarte esimene peatus on Tenerifel San Migueli sadamas. Siin on plaanis tankida ja Meelis pardale võtta, vabu sadamakohti siin ega mujal Tenerifel pole. Meie meeskonna täiendus jõuab õnnelikult sadamasse. Valmistusime kütuse võtmiseks, tanklas aga oli ootejärjekord tekkinud, seega tunnike läks reidil ootamise peale. Seejärel kütus paaki, Meelis paati ning sõit jätkus. Meelis tõi Eestist leiba ja kohepealt saia. Sai oli oluline osa, sest tuunikala tahtis saada saia peale saamist ning varem ostetud saiad kippusid kinnises pakis aeg-ajalt juba järgmisel päeval hallitama. Ja leib on lihtsalt puhas nauding siin saialembesel lõunamaal. Natuke sõitu ja siis ankur järgmise sadama Marina del Sur ees oleval las Calletase ankrualal vette. Siin on ankrus päevinäinud jahte, valvemeeskonnaks kajakad peal. Kes snorkeldas värviliste kalade seltsis, kes käis tubakat otsimas, ning peale pimeduse saabumist ankur üles ja plaaniline öösõit El Hierro suunas algas.

Teisipäeva 29.oktoobri hommikul plaanitud kütusevõtmine venis, sest öösel oli üks sakslaste paat end kütusekaisse kinnitanud ja koputamiste peale tuli unine vanamees välja jutuga “we all are dead” ehk väsinud öösõidust, ja nüüd läheb aega, enne kui nad uuesti üles ärkavad… Tunnike ootamist, kütus käes, ja purjetamine algas Selvagensi saarte suunas, tuul oli hea, ca 20 sõlme pooltagant ja sai terve päev otsa purjetada. Öösel vaibus ja tuli taas mootorid appi võtta. Laterna valguses hüppasid helkivad krevetid ja ujusid kilpkonna beebid. Hommikul paistis ees Suur Selvagem. Selvagensi saar ed  on Atlandi ookeanis asuv Portugalis asuva Madeira saarestiku sub-arhipelaag .  Kolm suuremat saart,  suurim neist Grande, kus aastaringselt peal kolm inimest/kaitseala töötajat: kaks saarevahti ja üks bioloog.  K as saame külastada seda merekeskset reservaati sõltub ilmast (vaja seal ankurdada), siin on vajalik ka luba, mis väljastati meile Madeiral Quinta do Lorde sadamast ilma pr...

Esmaspäeva 21. oktoobri õhtul sõidame Quinta do Lorde sadama suunas, kus meil teoreetiliselt lubati hoida sadamakohta. Korduvatele emailidele ja telefonile aga mingit vastust ei saanud… Jõudsime enne kuut napilt sadama ette ja raadiole vastati kohe, saime valida millisesse auku ennast paneme ja kõik sujus, olime kirjas ja koht olemas. Siia jääme ilmselt pikemaks, et avastada Madeirat, mida kiidetakse palju rohkem kui Kanaare, järgnevad päevad näitavad. Mingi tuulefront on ka tulemas, seega kohe nii ehk naa edasi ei kipu. Ja lõunapoolsetes sadamates vabu kohti pole, seega oleme rahul, et meil on olemas kalju tagune tuulevari (sadam on ühe suure kalju all), elekter ja vesi, kütus jne muud hüved… Sadama ja hotellide ala on aiaga piiratud, väravas on valvur, kellele peab ütlema, et oleme marina kliendid. Preili Marinal on palju kliente.. Ala sees pole lukus uksi, ei pea kaart näpus kempsus käima. Hind ka seni kõrgeim, meie 50- sel katamaraanil 117 eurot öö.