Kanaari saared 01.11-10.11
Tenerife
Kanaari saarte esimene peatus on Tenerifel San Migueli
sadamas. Siin on plaanis tankida ja Meelis pardale võtta, vabu sadamakohti siin
ega mujal Tenerifel pole. Meie meeskonna täiendus jõuab õnnelikult sadamasse.
Valmistusime kütuse võtmiseks, tanklas aga oli ootejärjekord tekkinud, seega tunnike
läks reidil ootamise peale. Seejärel kütus paaki, Meelis paati ning sõit
jätkus. Meelis tõi Eestist leiba ja kohepealt saia. Sai oli oluline osa, sest
tuunikala tahtis saada saia peale saamist ning varem ostetud saiad kippusid
kinnises pakis aeg-ajalt juba järgmisel päeval hallitama. Ja leib on lihtsalt puhas
nauding siin saialembesel lõunamaal. Natuke sõitu ja siis ankur järgmise sadama
Marina del Sur ees oleval las Calletase ankrualal vette. Siin on ankrus
päevinäinud jahte, valvemeeskonnaks kajakad peal. Kes snorkeldas värviliste kalade
seltsis, kes käis tubakat otsimas, ning peale pimeduse saabumist ankur üles ja plaaniline
öösõit El Hierro suunas algas.
 |
| Meelise saabumine |
El Hierro
Öine sõit oli taas mootoritega (oleme vaiksemasse tuuletsooni sattunud), valgust peegeldavad krevetid ja kalmaarid veemassiivis, mingid muud helendavad veemolluskid ahtrivoolus. Varahommikuses pimeduses langeb pikalt ja heledalt alla meteoriit, mis terve mere valgeks teeb. Kosmosevaatlejad nimetavad seda oma veebigruppides fireballiks, mis tasub märkimist: "Biggest and best I have seen in 30 years" või "It was breathtaking" .
Hommikul El Hierrol Puerto De La Estaca sadamasse sisse sõites raadiole keegi
ei vasta. Pidigi olema selline saar, kus sadamavahti pole, samuti telefoninumber
ei vastanud, ju laupäev. Sadam oli eelnevatest internetijuttudest hoolimata
suht täis, piilusime sisse, kas meie suurusele sobivat kohta on, alguses väga
ei tundunud, sõitsime korra sadamast uuesti välja, et otsustada ankurdamise
kasuks või siis ikkagi proovida sadamas kuskile nurga külge ennast saada.
Vasakusse mootorisse tuli korralik vibra, see tuli üle vaadata. Otsustasime
seega ikkagi sadamasse sõita, saime sellega hakkama ning ühe äärmise kainurga
külge kinni. Pärast vaatasime, et oleks veel olnud paar meile sobivat kohta.
Sadamamaksud sai tasutud sõbralikele politseinikele (51 eurot öö), siin sadamas ei olegi
harbourmasterit. Anti meile pesukaart, saarekaart, võeti raha vastu ja oldi
igati abivalmis. Sadamast sai infot küllaga - bussikavad, autorendi firmad jne. Vabu autosid siiski lihtne leida ei ole, õnneks saime endale 9-kohalise
Renault bussi rentida järgmise päeva õhtust ülejärgmise päeva õhtuni, mil ka El
Hierrolt lahkume.
Ivar sukeldus proppe üle vaatama ja tõi vasaku propi ümbert suure
kollase kilenarmaste tuusti ära. Õnneks vahele kinni polnud kõvasti kiilunud. Ka tsingid
said üle vaadatud, tundub, et vajavad
juba vahetamist. Pärastlõuna sisustasime jalgsimatkaga lähilinna Timijraquesse (ca
3 km eemal). Meie tee sinna kulges mereäärse maantee servas, enne linna läks
maantee tunnelisse ning jalgsi sai edasi minna mööda vana rannikuäärset, mägedest
kive täis kukkunud, vana sõiduteed. Kohalikus Bahia restoranis pugisime ennast
super häid mereande täis, kõik peale wahoo kalaroa oli tõesti mega hästi
tehtud, nii pehmet hea struktuuriga kaheksajalga pole varem saanud, põnev oli
ka mureeni söömine (maitsev oli!). Toidud olid ka ulmseliselt suured, mõne eelroaga oleks kaks inimest vabalt ära toitnud. Suhtlus restos käis kohalikus keeles
(hispaania ja kätega vehkimise segu).
 |
| Päästetud kartulikott |
 |
El Hierro pühapäev on igati pühapäeva väärt. Meelis teeb
pannkooke. Sellest saab loodetavasti traditsioon😊 Ja lõunaks praeme tuuni, seest ilus punane.
No mida ühelt pühapäevalt veel tahta! No ujumist ikka ka. Suplesime,
snorkeldasime sadama kõrval musta liivaga rannas, värviliste kalade vahel
mitmeid kordi.
Puerto De La Estaca sadam paistab ka pagulastega tegelevat. Sadu tumedanahalisi istub pool päeva sadamakail aiaga eraldatud alal ning lõpuks marsivad nad hanereas tavapraamile kõigil kaelas punased või rohelised sallid. Ei tea, mis eraldusmärgid need on.
Saime minivani, millega avastasime ühe täispäeva saart. Auto tagaaknad olid kinni kruvitud ja palav oli. El Hierro pidi
olema üks rohelisemaid Kanaari saartest. Oli väga vahelduv ning meiesugustele
loodusõpradele terve päev siin ringi sõita oli igati mõnus, männimetsad
loogeldes pilve piiril (El Julan), vaated laavakraatritele (Jinama, Fireba, La
Llania) ja siin kasvavatele eerika- ja loorberimetsadele, maastikud värskete
laavamassiividega (teel La Restingasse), kus midagi ei ole peale sinka-vonka
teede; mereääresed looduslikud kaljudevahelised ujumisbasseinid (Charco Manso, Pozo
de las Calcosa), kenad vaated mägede otsast alla küladele ja naabersaartele, La
Frontera piirkonnas põllumajandus, banaani- ja ananassiistandused - kokkuvõttes
väga tore sõit, turistaseid liiga palju polnud, matkaradu jagus, kes tahtsid
kõmpida üles alla radadel jne.
 |
| Laavakivist majad |
 |
| Vee kogumine - pilvede niiskus koguneb okastele, mis moodustavad piisad, mis langevad maha ja kogunevad veemahutitesse. |
 |
| Tuleohu näidik |
 |
| 2000 alguses põlenud männid, mis vapralt edasi elavad |
 |
| Mõlemal pool tee ääres paistab kuristik |
 |
| Ümbritsetud banaaniistandustega |
La Gomera
4. novembri õhtul enne pimeduse saabumist võtsime El Hierros
otsad lahti ja alustasime sõitu La Gomerale.
Öösel tuult väga polnud, seega taas selline puri lahti-kinni sõit,
põhiliselt mootoritega, aga Playa de Argaga ankrukohta jõudsime pimedas, ning meie viimane öine
vahetus Ivar hoidis kaks tundi jahti ühe koha peal kõikumas, et valges omale sobiv
ankrukoht leida;)
Kõrge kaljusaar, ankrukoha leidsime samuti kõrgete kaljude
all, snorkeldasime ja nägime esimest haid (väike, ca meetrine), püüdsime kummikast
kala (väikesed barrakuudad, läksid äkiseks), käisime turismikülakeses Vueltases
kummipaadiga ekskursioonil (armas tupiktänavatega lillerohke linnake). Chill.
Hommikul ankur välja ja vaikselt piki Gomerat tagasi Tenerife poole tiksuma, et
saaks kätte oma kauaoodatud uue Code-D purje (nädal aega hiljaks jäänud).
Vaikne tempo, püüame kala, midagi ei näkka, pilootvaalad aeg-ajalt laisalt
vedelevad tee peal ees ja puhisevad õhku välja. Nende ümber taas mõned tiirud
teinud, jõuame enne päikseloojangut tagasi Marina Del Sur juurde Playa las
Galletasesse ankrusse. Sadamakohti ei viitsigi enam otsida, tundub, et kõik on
täis ja kuna ilm suht vaikne, siis ankrukoht sobib meile hästi, tee peal
generaatoritega akud sai täis laetud ning ka veevaru juurde magestatud.
Hommikul snorkeldame siin ja näeme esimest kilpkonna ka ujudes.
 |
| Kalasupp |
 |
| Jüri püütud barrakuudad |
 |
| Nii vaadatakse Tenerifel vaalu - el turismo |
Tenerifel pakki oodates
Tenerifele tulime tagasi oma uut purje kätte saama.
Oleks pidanud saama u nädal tagasi, aga “manjana” ei lubanud varem tulla. Ja siis järgmised päevad, kus oleks pidanud saama kätte purje, möödus närviliselt otsides kontakte, kes üldse midagi oskaksid sellest pakist öelda, tracking lõpuks ütles, et arve maksmata ja pakk peatatud… No kokkuvõte on see, et siin kedagi midagi ei huvita. Tenerife pole Schengen ja oli vaja miskit tollimaksu maksta, arve oli tehtud 30. oktoober aga kuskile kellelegi polnud saadetud, arve emaili peale saatmine võttis ka nüüd aega üle päeva, laekumise ootamine üle päeva (EU makse), ja nii olekski saanud purje kätte mitu päeva hiljem. No see on nüüd see koht, kus peaks tõdema, et Eestis on tõesti elu palju parem. Ju neid kohti tuleb veel, aga see siin megatigumanjanaeihuvita maailm ajas ikka natu seda värki keema küll.
Õnneks oli meil kohalik eestlanna Gerly, kes aitas hädast välja, sõitsime siis lõunasadamast pealinna tema autoga ja niimoodi saime paki kuidagi lihtalt kätte (ei pidanud veel ühte ebamäärast päeva ootama). Tagasiteel sai poes Gerly juhendamisel tutvutud kohalike toodetega, mis ehk Eestit meenutavad, hapukoore aseaine, kodujuust, jne, mida just liiga tihti väiksematest poodidest siin ei saa. Tänud abi eest!
Las Galletases linnaskäigust tasuvad vist ainsana märkimist rohelised papagoid, kes siin ringi lendavad, valjult häälitsevad ja palmide otsas laiavad. Siiski ka sadama restost saime elamuse. Toidud olid muidu tavalised, aga Olavi hiigelsupp toodi kohale poti ja kulbiga, sai endale ise taldrikusse tõsta. Korduvalt!
 |
| Tuun kartulipudru vahel |
Õhtuks saime laeva oma poekottide ja purjepakiga. Tuul oli
mingi imeliku külglaine tekitanud ning purjekas kõikus küljelt küljele väga
täpse resonantsiga, kommenteeriti, et süda läheb pahaks. Õnneks kõik
ilmaennustused ennustasid tuule vaibumist ja jäime ikkagi ankursse edasi, õhtu
edenedes nii oligi, laev keeras vööri vastu lainet ja ebameeldiv loks kadus
ära. Natu kodumaist muusikat ja järgmiseks päevaks plaan sõita taas Gomera
põhisadamasse, kus tulemas meil taas tiimi täiendust Cabo Verdele sõiduks.
 |
| ''Laibavedu'' ehk siis purje laeva toimetamine |
Gomera
Reede hommikupoolikul hiivame Tenerifel ankru ja suundume
taas Gomerale. Sõit sinna on taas mootoritega, purjed said välja vaid korraks. Proovisime
uue Code-D purje lahti tõmmata, tundus ok, kuid tuult ei jagunud. Üleval käis ka
parasail, tuult polnud ka sellele piisavalt. Vedasime taas lante ja tuuste
järgi, aga ilmselt siin on kalad kõik välja püütud. Turiste erinevate paatidega
oli tassitud pilootvaalu vaatama ja liiklus esmakordselt tundus tihe. Vaalad
paistavad paatide suhtes täiesti ükskõiksed olevat.
Õhtuks jõuame San Sebastianis Marina la Gomera sadamasse, kuhu meil oli
õnnestunud bronn saada kaheks päevaks (80 eurot öö), jääme siia viimaseid ettevalmistusi
tegema Cabo Verde sõiduks. Esmalt võtame kütusepaagid täis, siis kitsas boksis
otsad abivalmis “local sailori” abil kinni. Peagi saabub Jan, toob liitiumaku
laadija, raske nuppudega jubin, mis tal lennujaamas käsipagasis tähelepanu
äratas, aga siiski läbi lasti.
 |
| Teekond Gomera sadamasse |
 |
| Jani saabumine |
 |
 |
| Suvitaja Kanaaridel |
 |
| Carne fiesta |
Pühapäeva 10. novembri hommikul ei peta Meelis meie ootusi ja küpsetab imelised pannkoogid. Pühapäevane traditsioon on kinnistunud 😊 Kõht täis, meel hea, sõidame keskpäeval sadamast välja. Teeme veel sadama lähistel ujumispeatuse ning siis on valmisolek minna. Ilmad on rahulikud ja lubavad passaat-tuuli Roheneeme suunas, hea aeg stardiks. Cape Verde ootab!
 |
| Appi, vesi on märg ja soolane! |
