Üle Atlandi 27.11-11.12
Valgeks minnes, 27. novembril kell seitse kohaliku järgi (Eestis +3), tõstame ankru ja hakkame Santo Antao alt sõitma Barbadosele. 2000 minekumiili näitab plotter. Neptunilt soovime turvalist reisi. Eks nüüd tulevad taas need päevad, mis sarnased, nagu neegrid kõrbes ;)
 |
| Plotter pakub meile ületuseks 2001 meremiili |
 |
| Alustame ülesõitu tühjade veepaakidega (usaldame oma veemagestit) |
 |
| Viimased pildid maast |
Tuul on saare taga peidus, seega mootoriga tiksume tuule suunas. Kaks tundi ja purjed üles, tuul kannab. Jälgime Predictwindi soovitatud graafikut, natuke otse ja siis tuulevaikust vältides lõuna poole. Esimene päev Code D-ga (allatuulepuri), teine päev parasailiga (suur allatuulepuri). Edasi tuul tõusmas joones ja kroot esimeses rehvis + kenu. Võtame rahulikult nagu ikka;) Mõned üksikud AIS purjekad on näha plotteri peal. Linde näeme iga päev, tormilinnud, tormipääsud ja troopikalinnud.
Kiiluvees helendavad öösiti molluskid, öövalved mööduvad taskulambiga hüplevaid oranži
silmavaatega krevette vaadates (paras tsirkus on neid tirtsude kombel mööda vett
hüplemas näha) ja lendkalu jälgides. Neid viimaseid on parvede kaupa,
paarkümmend või rohkem panevad kuskil suunas lendu, mitte ainult meie laeva
peale hirmunult eemale lennates, vaid ilmselt ka miski muu kannustab neid selleks. Võib-olla on kollektiivne hirm, aga võimalik, et suunduvad hoopis kuskile kiirelt mängeldes edasi. Ööd on kottpimedad, kuud pole, see-eest on tähistaevas imeline.
Teisel päeval tiirutab väike-hõbehaigru paar ümber laeva, 150 miili maast. Sõidame parasailiga. Menüüs on kalasupp. Tuul esimestel päevadel mõõdukas ja öösel pigem vaja purjeid kokku tõmmata, et lainetes kolksumist vähendada.
Kolmandal päeval ujub meie rõõmuks vahetult laeva kõrval meile vastu kaks suurt tumedat vaalalist, hindame nad uime järgi vale-orcadeks. Teisi purjekaid ei näe ei plotterist ega silmapiiril, raadio on ka suht vaikne. Middle of nowhere?
Päeva põhiroog tatrapuder. Teeme popcorniga kinoõhtu. Cabo Verdest ostetud kohalik Gin osutus krokiks, mida nad enda võtmes olid miskit moodi töödelnud… Gin see ei olnud;) Öösel taskulambi valgel lisaks igaöistele tulukestele (elukad vees ja tähed taevas), kaks portugali sõjalaevukest (meripõit), paar rohelise-kollasevärvilist pinnalujuvat poolemeetrist kuldmakrelli.
Neljas päev, täna generaator töötas ca 4 tundi, tegime magevett, jääkuubikuid, pesime pesu ja iseennast, tegime kohalikust kapsast kapsahautist mingi Roheneemelt poest ostetud (koeratoidu?) hakklihaga, pipra, sinepi, majoneesiga täitsa söödav.
Matvere laulab, kala tuleb. Algul paarikilone sini-kollane kuldmakrell (Mahi-mahi), hea praekala, oleme sama kala emast väiksemat versiooni juba proovinud, isasel on pea kandilisem, aga ehk maitse sama hea. Siis tuleb uus tuunikala liik, neljakilone vööt-tuun, ilusa sügavsinise sabaga. Ja neid kohe mitu.
 |
| Tuuni suust leiame tema eelmise kõhutäie |
Viies päev, esimene advent 01.12, pannkoogihommik. Merevesi
+26, õhk +27, päike. Meres ujub hulgaliselt pruunvetika Sargassumi tuuste.
Tuult keskmiselt 20 sõlme, kiirust 7-8, ööpäevane läbisõit 175 meremiili. Lõunaks
praemakrell tomati-basiiliku-kodujuustu salatiga. Basiilik me enda potitaim,
hea kasvuga. Paar lendkala on meid väisanud, kempsudel reeglina luugid lahti,
sinna kukub neid kõige rohkem, aga on tulnud ka küljeankast otse voodisse,
mingi imeliku plõgiseva heli pärast ärkad üles ja hakkad otsima põhjust. Viskad
kala aknast välja tagasi ja hommikul vaja lihtsalt soomused kokku korjata ja
elu läheb edasi… Suuremad isendid lähevad külmikusse. Mõni lendkala on kõrge
lennuga, lendab üle laeva, üks lendas roolinaisele otse näkku. Ja tänane öö tõi
laeva uue lendkala liigi, nokaga. Vähemalt kolm erinevat liiki lendkalu on meie
jaht kinni püüdnud.
 |
| Meelis on varakult ärganud (nagu näost näha), et tiimile hommikuks pannkoogid valmis teha. |
 |
| Pühapäeval saab kohvile vahu ka peale |
 |
| Esimestel päevadel ujuvad meres üksikud Sargassumi tutid |
Kuues päev, üks kaubalaev öösel nägemiskauguses. Tuult jagub, 20-22 sõlme. Tuul vahel tugevam, vahel nõrgem, lained vähe risti rästi, vahel aga ka suuremad, ei ole selget loogikat, aga mis põhiasi, kõik tuleb tagant. Nii kulgemegi. Kalapäev – praetud lendkalad ning tuunikalasteik. Lääne poole minnes iga õhtu on pikem. Ja hommikud on aina hilisemad. Ei tea, mis kella järgi hakkame Barbadosel oma aega mõõtma, hetkel veel Eesti aja järgi käib ümberarvutus, varsti aga läheb vahe liiga suureks vist…
 |
| Päike loojub lainemägede taha |
Seitsmes päev 3.12 Paar märgilist numbrit, Orjakust sõidetud 5000 meremiili ning täis on ka 1000 miili Atlandi ületust. Piduroaks värsked apelsini ja arbuusilõigud. Ja õhtuks teeb Karola õepoja sünnipäevaks koogi. Juba hommikueine oli eriline, kapten praadis muna ja peekonit. Aga siis läks päevatoit tavarada pidi, kalasupp, tuuni carpacho, panime ka osa tuuni teisele korrusele kuivama, eks näis, mis sellest saab…
 |
| Pidupäeva kook |
Osa tiimist hakkab kalast vaikselt väsima :P. Aga kalalõhna peale lendab kohale
tähtpäeva külaline, väsinud väike-hõbehaigur. 1800 km Aafrika, 1800 km Ameerika.
No kust sa linnuke siia said? Viskeliigutuse peale reageerib, aga lendkala
tükke ei taha. Tuunifileed korra nokib, aga siis puhastab noka ära, ei söö.
Kõriga teeb aga korduvalt neelatamisliigutusi, ei oska teda aidata. Vett ei
taha, ka kalatükkidega veekausist vett ei võta ega kala. Ilmselt vajas ainult
puhkust, koperdas laeva tekil, pardal, laua peal, piilus akendest sisse,
inimestest hoidis paari meetri peale. Pool päeva oli meil, siis pani taas
edasi.
28 kraadi sooja, aga tuule käes täitsa ok. Pilvi lisandub, eks näis, mis
teekonna teine pool toob.
 |
| Maandub lauale, tutvub pakutuga ning piilub ka läbi ahtriakna salongi |
 |
| Maitseb lendkala fileed, aga sööma ei hakka |
 |
| Käib ka vöörist salongi piilumas |
Kaheksas päev – vihmasadu! Öösel hakkab vett aknast sisse
voolama, isegi see tegi rõõmu. Luugid said sellepeale siiski kinni, kus sa need voodid pärast
kuivaks saad. Aga laevateki sai magedamaks! Päeval pilved läinud, parasail
üles. Kõik ookeanilinnud on jätkuvalt olemas – tormilinnud, tormipääsud ja
troopikalinnud. Vees mitmeid päevi vedelevaid kollaseid vetikaklompe on hakanud
vähemaks jääma, neid siin vahepeal oli kogu meri täis.
Lendkalu jagub endiselt. Põhiroaks täna tuunikalapasta.
 |
| Plotter näitab merevee temperatuuriks 40, see on õnneks siiski liialdus |
Üheksas päev 5.12 Taas öine sadu, päeval klaarib ja parasail üles. Tänane linnustik piirdub ühe tormipääsuga, lendkalu lendab jätkuvalt massidena. Ka pruunvetika Sargassumi laigud on jälle muutunud massiliseks ja suurteks. Päevapraad Hawai pada viineritükkidega. Hilisõhtul, Eesti aeg 00.20 juba homses, kohalik veel õhtune aeg. Igatahes kottpimedas istume ees vööris ja vaatame tähti ja väga noort selili kuu kriipsu, kui edelataevasse kerkib alt üles vägev sabaga helendav valguskera ja võtab suuna põhja poole. Nähtus kestab mitmeid minuteid, lendab põhjasuunas kõrguste poole, algul helendav triip, siis plahvatusring, siis laiem triip, see kaob ja edasi liigub hele täpp kõrgustesse. Kokku kestab see mitmeid minuteid, selge, et tegu mingi raketiga. Ruttu raalime välja selle, et rakett startis Prantsuse Guajaana kosmosekeskusest. Peale raketi kadumist jääb taevasse veel kümneteks minutiteks kollane-roheline valgusviirg. Järgmine päev loeme, et startis VEGA-C, mis läks 700 km kõrgusele orbiidile kliimamuutusi kaardistama. Sama raketi start oli kaks aastat tagasi ebaõnnestunud, nüüd kõik õnneks sujus ja ta meile pähe ei potsatanud.
 |
| Valgusviirg püsis taevas veel pikalt |
Kümnes päev – tuult rohkem ja vihmapilvi jagub, tuul pole ühtlane,
sõidame kroodi ja kenuga, püüame ka kala (igapäev ei saa püüda, tahetakse
vahepeal ka muud sööki ja pole seda kalaollust kuskile niipalju panna;) Täna on
kala juba ootel, et teda püütaks, suht kiirelt käib „kärr“ ja Meelis kerib
välja 3,4 kg 90 cm pikkuse kudmakrelli Mahi-mahi. Hea kala nii äkise jaoks kui
ka praadimiseks. Menüüs siis täna praetud kuldmakrell, kuldmakrelli ceviche ja
juurikatega riis. Ülesõidul katsetasime ka tuunikala viilude kuivatamist, tuli
päris hea välja, nagu õige vobla, seega merel ilma kärbesteta toimib see
konserveerimise viis väga hästi. Tänane linnuvaatlus piirdub kahe
troopikalinnuga.
Kroot peagi maha, kuna Jüri märkab, et kroodi ülemine kinnitus on pooleks. Laseme purje alla, kulgeme kenuga edasi. Jah, ilma tagasilöökideta pole meil Atland päris läinud. Esmalt jäi logiratas paadi all seisma, need kollased ulpivad vetikapilved (neid on iga päev siin viirgudena, ilmselt ongi see ulpimine nende eluviis) ilmselt said saatuslikuks. Sellest miskit olulist polnud, lihtsalt triivi ei näe, seega ei hakanud keset ookeani põhja alt seda vidinat pilsisit välja võtma (vajaks kiirelt punni panemist anduri auku ja siis hiljem tagasi). Nüüd siis on kroodi ülemised kinnitused ratsurid katki, ja seega oma suurt purje me kasutada hetkel ei saa. Mingi hädaversiooni saaks tekitada, aga pigem sõidame teiste purjedega kohale ja üritame leida Kariibidelt korraliku lahenduse.
 |
| Pooleks ratsurid |
Üheteistkümnes päev – nagu viimastel päevadel kombeks,
väisavad meid öösel vihmahood, päeval pilved kaovad, tuul 18-20, sõidame
parasailiga. Avastasime poole päeva pealt, et basiilik on poolenisti nahka pistetud, leiame ilma vaevata kahjuri
üles, 2-3 cm pikkune roheline karvakestega röövik. Basiilik väheneb
silmanähtavalt, taimepoti ümbrus juba paksult kakakuulikesi täis. Meeletu õgard
võidab hetkega Karola ja Riina südamed ning ülejäänud meeskond peab leppima, et
basiilikut nüüd mõnda aega ei saa. Lindude skoor täna taas kaks, seekord tormipääsut.
Päevapraad paki-kartulipuder, hakklihakaste, värske salat ja
suvikõrvitsa-tomati-sibula purgisalat.
 |
| Paremal lehe all röövik |
 |
| Päev hiljem on basiilik juba otsakorral ja aknalaud täis kakakuulikesi |
 |
| Kolme päeva pärast on basiiliku suured harud paljakssöödud ja röövik on nukkunud väikse haru vasakpoolse suure lehe all |
12. päev - Jah ööd on nüüd vihmahoogudega, nii ka täna. Koos pilvedega käivad kõvad puhangud, kuni 30 sõlme ja kui pilve alt väljas, siis õhk vahepeal seisab, puri paugub koos lainega. Vihmapilvede vahel kaunis tähistaevas ja suht palju langevaid tähti. Hommikul päiksetõusuga klaarib ilm ennast üldjuhul ära, päike tuleb välja ning tuul jääb stabiilsemaks. Päevad parasailiga, ööd kenuga. Ja jälle on pühapäev, jälle saab Meelise pannkooke! Aeg kaob märkamatult kuhugi. Troopikalinnud näitavad end ka täna. Endiselt oleme igal ületuse päeval linde näinud, seega päris üksi me mere peal pole;) Kalu muidugi lendab lindudest sadades kordades rohkem. Teisi purjekaid pigem napib ja neid võib näha ainult interneti äpi vahendusel;) Ja tänane külaline on lepatriinu! Kust ta tuli ja kuhu läks, ei tea. Aga vahepeal ta meile igatahes seltsi pakkus.
13. päev Saabunud on
vaikus, hoog maas, öösel tiksume kenuga 3 miili tunnis. Linnuriigis on
muutused, lendavad suulad, maa läheneb.. Pearoaks on täna frikadellisupp. Tähti
ikka langeb, kuu on kasvanud ja valgustab merd juba uhkesti.
 |
| Suula ümber parasaili tiirutamas |
 |
| Merevee temperatuurinäidik on nüüd korras, aga näit ei ole ikkagi usutav, ei mahu pähe |
14. päev 10. detsember. Lausa kolm tähtsündmust, Orjakust 6000 ja
Atlandit 2000 meremiili. Ja maa paistab! Tähistame kaerahelbeküpsiste ja
Kassari kalvadosiga. Kuna pimedas ei taha ankrusse minna, tiksume öösel paarkümmend
viimast miili ilma purjedeta, passaattuulte lainehoovus kannab meid edasi
keskmiselt 2 sõlmese kiirusega. 11. detsembri esimeses hommikuvalguses saame
ankrusse, tervitamas on meid siin vihm ja fregatilinnud.
 |
| Maa paistab! |
 |
| Breeze lipu kõrvale läheb saalingusse üles Barbadose külalislipp |
 |
| Barbados tervitab meid vihmaga |
 |
| Barbadose Post St Charlese sadama ees lendab fregatilinde |
Ületuseks kulus kaks nädalat, täpselt neliteist ööpäeva. Plotteri järgi läbisime kokku 2058 meremiili. Järgmine postitus tuleb juba Barbadose pinnalt, ei tea, kas saar kõigub ka pärast seda loksumist?
