Breeze

Sõidame üle riffi atolli sisse, lainet väga pole. Keskel mägine metsane okaspuudega suursaar Mangareva, ümber palju motusid (saarekesed riffivööl). Jõuame mööda tähistatud laevateed sinka-vonkatades kella 11 paiku kohaliku linna Rikitea ees asuvale ankruplatsile. Laevu väga palju pole, saame ankru sisse ja siis läheme kohe maale ennast sisse kirjutama, sest kirjade järgi on vastuvõtt 12-ni. Keda muidugi pole, on ametnik. Oli läinud mingeid muid asju ajama, lennuk ju saabus. Telefoninumbrilt tuleb prantsusekeelset juttu ja me ei saagi aru, kas keegi tuleb ja millal. Ootame kannatlikult 12-ni ära ja siis läheme kohalikku “linna” uurima (järgmine vastuvõtu aeg migratsioonis peaks uuesti algama kell 2). Mangareva saar; Okaspuud keset vaikset ookeani?

Sõidupikkust Gambierile on Rapa Nuilt otse ca 1400 meremiili, aga kuna prognoosid soovitavad kõik esmalt sõita loode suunas ja kolme-nelja päeva pärast hakata lääne poole hoidma, siis tuleb neid miile ilmselt paarsada rohkem. Selle teekonna võtame ette viiekesi: Agnes, Karola, Riina, Olavi ja Jüri. Vahetuste graafik saab viiepäevase tsükliga, igal viiendal päeval saab keegi 2-tunnised vahetused, muidu on kõigil 2 korda päevas 2,5-tunnised vahetused. ** Pühapäeval, 13. aprillil stardime kella ühe paiku päeval - tuul on pigem vaikne, aga saame kohe purjetama hakata, kiirus ca 5 sõlme, sõidame kenu ja kroodiga loode suunas, saar kaob vaikselt õhtusesse hämarusse. Tänane lind on õhtune tormilind. Stardipäeva õhtusöök on tasemel: Olavi teeb tallekarreed sibula-progandi kastmes, kõrval keedukartul, hapukurk ja värske salat. Öösel tekib veidi suurem laine ja kroot hakkab kolksuma (tuul ei suuda purje ühel pool pinges hoida), seega tuleb see maha võtta. Üks Panamas lisatud aas poomil lagune...

Oleme Lihavõttesaarel kohal, aga maale veel ei lasta, lained peavad vähe rahunema. Ei saanud maale esmaspäeval, ei saa ka teisipäeval, sest ilmastikuolud ei luba. Väljas nii lainehoiatus kui ka püsiv sadu. Peame veel ühe päeva saare nurga taga Vinapus ankrus olema. Antud veesügavuse ja lainetega laseme välja pea kogu oma ankruketi ning vaatame kaldal olevaid kütusetsisterne ja mäenõlvale rajatul surnuaeda. Rohetaval mäeveerel liigub lehmi ja inimesi, tahaks juba nende sekka. Teine päev ootamist on ebameeldiv, lainetus on täna külgepidi ja pole üldse mõnus. Lausvihma asemel piilub päike, see lausa kutsub maale. Prognooside järgi peaks homme ikkagi maale saama, seega sisustame päeva arvutitega, ja hommikusele peekon munale järgneva frikadellisupiga. Öö on väga “rolli”, lained käivad peale ja loksutab korralikult. Õnneks saame kolmapäeva hommikul teavituse, et ilm lubab nüüd Hanga Roasse tulla ja Check-In ära teha. Saame ankru kenasti välja ja kahe tunni pärast oleme etteantud kohas ankru...