Martinique 15.12-18.12

Tuul on soodne, liigume hästi. Generaator aga keeldub koostööd tegemast (kuumeneb üle), seega sõidame säästurežiimil, isegi roolimisega tegeleme aeg-ajalt ise;), autopiloot saab puhata. Söök valmib gaasi peal (see on tuntavalt aeglasem lahendus induktsiooniga võrreldes). Pühapäeva 15. detsembri hommikuks oleme Martiniquel Le Marini sadamas, mis on muljetavaldav sadamaala, sadades purjekaid ankrus, poide küljes, sadam paksult täis laevu, katamaraane eriti palju. Siin ka kummuli jahte ning osadel paistavad veest veel ainult mastid. Otsime endale ankurkohta, lõpuks leiame kuskil teiste vahel sobiva augu.

Sissesõit Le Marini

Ka ankrualale on kalamehed paigaldanud erineva tähistusega püüniseid, siin näiteks on ujukiks pudelid

Vastu maad vikerkaared

Hakkab generaatori remont, saab kõik erinevad jupid lahti võetud, soojusvahetid, impellerid, termostaadid, loputatud läbi jahutussüsteem jne. Tulemust ei midagi. Selleks ajaks selgus, et pühapäeval on ka Check In office kinni pandud varakult, seega sisse saame kirjutada järgmisel päeval. Avastame siis lihtsalt kohalikku sadamaala, kes maale riibiga, kes supilauaga. Midagi eriti ei toimu siin pühapäeva õhtul, poed kinni. Kollame, joogid rannabaaris, kuhu saab kummikaga põhimõtteliselt lauda sõita - hea madalmurune rand. Vaatame ringi tänavatel, naudime kõrgelt sadamavaadet, käime surnuaias perekondlike hauakambrite vahel. Sööme õhtust sadamarestos kuumal plaadil ise liha/krevetti/kalmaare küpsetades. Jääme ootama homset, siis ehk lahti merepoed ja saame mingi abi generaatori jaoks ka.

Sadamaalalt leiab kõik vajaliku

Jõulud täies hoos

 

Ly ja teised lilled

Palav öö, õhk ei liigu, higi aga liigub hästi. Kõik on hommikul suht uimased;)

Generaatoriga läks hästi, esmaspäeval ühes kohas oli tehnik kohe võtta, ja tuli paadi peale vaatama.

Tulemus - näitas näpuga taevasse ja ütles “Caribbean, hot” ja lõhkus termostaadil sisu ära, et koheselt hakkaks toimima teine suurem jahutusring. Toimis. Selle termostaadi vahetasime eelmisel päeval ise ära (meil oli tagavara olemas), aga lihtsalt nii kuumas kliimas see ei toimi soovitud viisil;) Seega see mure lahendatud.

Mingist jahtide hooldusfirmast saime ka mingeid vanu juppe, ehk saame kroodile tekitada nendest ka mingi lahenduse, näputööd jagub. Merepoodidest saame lisajuppe, kalapoest lisalante (kalmaaride püüdmiseks helenduvaid oradega harke), toidupoest saame täiendust (porrut saime üle hulga aja;). Värvilises söögikohas Kokoarum sööme mereandidele vahelduseks burgereid ja friikartuleid.

Tagasiteel külastame ka Eesti jahti Cekrititot, olime eestlastega juba linnas kokku trehvanud. Nüüd saame muljeid vahetatud ja ka tervitusi Eestist ühistelt tuttavatelt.
Õhtu laevas, palavus endiselt kallal, aga generaatori abil saame magamamineku ajaks korra jahedamaks ruumid, vaja lihtsalt ruttu magama jääda.

Eestlaste laev Cekritito

Burger on vahelduseks imemaitsev

Hommikul sõidame piki rannikut põhjapoole, otsime ankrukohta, ehk saab snorkeldada kuskil koos kilpkonnadega. Madalad rifid ja sealt kiirelt sügavaks, võiks ju kala olla? Ei näkka, kuigi kajalood näitab tegelasi allpool liikumas. Pudelite ja korkidega püüniseid jagub, seega peab olema pilk kogu aeg ettesuunas terav. Leiame ankrukoha, käime snorkeldamas, isegi kilpkonn annab näole, lionfishid, mureenid, erinevad trompetfishid jt ja siis laeva tagasi. Tuleb mingi tume mees ja seletab midagi parlevuu keeles, ainuke asi millest aru saab, on go, go, go! Proovime siis mõista, et siin ankurdamine pole hea, sest kalurid tahavad seal öösel mingit noota vedada vms (vähemalt mingigi vabandus).

Elis ja Meelis roolivad meid piki rannikut põhjapoole

Vahva snorkeldamise koht, kust meid kohalik kalur minema ajas. Õnneks peale ujumist.

Sõidame edasi ja jääme väikese ümmarguse kaljusaare Ilet Ramiesi juurde ankrusse, proovime õhtupimedas kalmaarilanti, ei midagi. Siiski päris tühjus ei ole, suured heledad kalapüüdvad nahkhiired jahivad veest miskit saaki. Neid on palju. Greater Bulldogid. Vaatleme neid lummatult tunde. Midagi sellist pole varem näinud, kalad muudkui hüppavad ja nahkiired aina liuglevad ja haaravad neid jalgadega. Hommikupoole läheb öö vihmale, ja tuul keerutab saare taga, seega korra üks külg ees, siis teine, ankrualarm hoiab inimesi aeg-ajalt ärkvel.

Ilet Ramies

Taamal paistab pealinn Fort de France

Kalapüüdev nahkhiir - Greater Bulldog

Hommikul suur tume hall pilv peakohal, ja hakkab tulema vihma, korralikult, see on aga hea, temperatuur läheb alla veidi ja magevee vastu pole meil siin kliimas miskit. Pilve aukudes säravad vikerkaared. Selles udus sõidame siis kolmapäeva 18. detsembri hommikul pealinna Fort de France poole, et seal ennast ankrusse panna ja renditud minivan kätte saada saaretuuriks. Otsustame proovida sadama ala mooring poidega, ehk mitte ankurdada, leiame vaba poi ja väikse võimlemise saatel oleme kenasti poi küljes kinni. Osa tiimi lennujaama auto järgi, teine osa sadamasse poimaksu maksma.

Aga ei, kõik poid reserveeritud ja tõmmake “uttu”, ankrut ei lubata siin kasutada ja seega sõidame mõned miilid kesklinna poole ja laseme konksu seal sisse, siin õnneks ruumi on. Vahepeal on vihm ka järgi andnud, seega ilma AISita sõitvaid kohalikke praame on parem märgata. 

Siis kummikaga kaldale, paneme ka esmakordselt trossiga kummika kinni (lukku), eelmises sadamas olid enamusel lukud ja jutu järgi varastatakse palju… 

Siis minivani peale ja sõidame saart avastama.

Roheline. Roheline. Roheline. See on saare kokkuvõte, kõik vohab, kasvab mega hästi. Puude peal on teisi taimi lademes, kõik on rohelust täis, üle jõesildade sõites jõge ei näe, sest kõik taimed on üle jõe kasvanud risti ja rästi. Lendõngega pole miskit teha. Ilmselt ka mitte mingi muu vahendiga;)

Käime jugasid vaatamas, siin palju bambuseid, lookas nagu hiigelsuled. Jalutame epifüüte täis vihmametsas, leiame ka õites orhideesid. Lõunastame 1902. aasta vulkaanipurskes mahapõlenud Saint Pierre kalurikülas (osad tahmased müürid, söestunud hooned on säilinud ja rahvale näha). Vanade tahmaste hoonete vahel on täna rõõmuküllased värvilised majakesed, õites aedadega, kus taimede vahel ka kitsesid. Jalutame saare idarannikul Ilet Sainte Mariele viival liivaribal. Selline poolsaare moodi saar. Parasjagu aga piisavalt saar, nii et peale ei saa, liialt tuuline ja ülepääs on lainetes.

Kõik ülekäigurajad olid varustatud karjaaia väravatega

Saint Pierre

Lookas bambuse võrad

Ilet Sainte Marie - selline poolsaare moodi saar

Õhtupimedas Fort de Frances tagasi. Jääme veel linna õhtut pikendama, jalutame jõulutuledes linnas, sööme kohalikku verivorsti sarnast toodet ehk boudinit, joome konjakit šampanjaga. Kui seda juurde küsima läheme, on baarimees selgelt üllatunud. Ju me oleme esimesed, kellele see menüüs olev jook meeldis. 

 Jõulud?

Boudin

Hommikul tiim varavalges üleval krooti remontimas. Taastatud slaiderid vaja konksu külge tagasi panna, saab ehk siis krooti ka kasutada. 1,5 h askeldamist ja purje masti küljest lahti ja tagasi panemine õnnestus. Saabunud suure kruiisilaeva kõrvalt stardime ja kroot üles, toimib. 

Saare varjus tuuleaukudes sõidame saare põhjatipu suunas. Plaan on valges Dominicale jõuda, selleks vaja hoida 6 knotsist kiirust, ja lootus on, et kui saare tuulevarjust välja saame, siis see nii ka läheb. Seni on mootori ja purjede koostöö, vaheldumisi üks toimib paremini.

Adjöö Martinique!