Selvagensi saared teel Madeiralt Tenerifele 29.10-01.11
Teisipäeva 29.oktoobri hommikul plaanitud kütusevõtmine venis, sest öösel oli üks sakslaste paat end kütusekaisse kinnitanud ja koputamiste peale tuli unine vanamees välja jutuga “we all are dead” ehk väsinud öösõidust, ja nüüd läheb aega, enne kui nad uuesti üles ärkavad… Tunnike ootamist, kütus käes, ja purjetamine algas Selvagensi saarte suunas, tuul oli hea, ca 20 sõlme pooltagant ja sai terve päev otsa purjetada. Öösel vaibus ja tuli taas mootorid appi võtta. Laterna valguses hüppasid helkivad krevetid ja ujusid kilpkonna beebid.
Hommikul paistis ees Suur Selvagem. Selvagensi saared on Atlandi ookeanis asuv Portugalis asuva Madeira saarestiku sub-arhipelaag. Kolm suuremat saart, suurim neist Grande, kus aastaringselt peal kolm inimest/kaitseala töötajat: kaks saarevahti ja üks bioloog. Kas saame külastada seda merekeskset reservaati sõltub ilmast (vaja seal ankurdada), siin on vajalik ka luba, mis väljastati meile Madeiral Quinta do Lorde sadamast ilma probleemideta. Päeval tegime ümber Grande tiiru: kõrge platoo, ümberringi järsud kaljuseinad, taimestikku suurt pole. Ainuke ankrukoht tundus meile kahtlane, tuul puhus otse kaljude poole, paar laeva juba olid ees ja ruumi liiga palju polnud, otsustasime sõita väiksema saare juurde uurima sealse ankrukoha sobivust, alternatiivina sõit edasi Tenerife poole.
 |
| Vasakul reedab purjekamast lainetele avatud kitsa ankrukoha. Hindame, et meie siia enam ei mahu. |
 |
| Olavi visand Suure Selvagemi endeemsest gekost, keda meil kohata ei õnnestunud, kuna maale ei saanud. Aga kuna naised tahtsid väga teda näha, andis kapten endast parima. Väga ehe tuli välja :) |
Vahetult enne saarele jõudmist kärin ja kalamehed said kätte Yellowfin Tuna, jupp aega sikutamist. Võtsime välja pakendist ka kalakaalu, alguses oli näit 25. Hiljem selgus, et ikkagi ei ole need kg vaid lbs ühikud ja “pidime leppima” veidi üle 11 kg numbriga ;)
Õhtul tuunikala puhastamine, rapid vette, see elavdab liiklust ahtrivees. Vaatleme põhjatulede valges ujuvaid krabisid, krevette, kalu - kõik pisikesed. Ja siis viuhti mingi suur, üle meetrine tegelane ka. Tuli ja kadus. Öö oli vaikne ja hommik päikseline. Ja maitsev, laual hõrk tuunikala filee! Ka hommikune kalapüük jahi pealt annab tulemuse. Riina püüab omale jõukohase kala ja laseb ta uuesti ujuma. Triggerfish on küll maitsev, aga armas ka :) Ja meil on külmik tuuni täis. Snorkeldades pärast triggerfish ujub meiega rõõmsalt kaasa. Snorkliga näeme mitmeid värvilisi kalu ja paari meduusi. Viimase käest õnnestub Riinal niimoodi kõrvetada saada, et käsivars on veest välja tulles ville täis ja sügeleb. Karola teeb kõrvetuskohtadele lahja äädika pesu, peagi sügelus kaob.
 |
| Triggerfish (hall ogaselg), kes peale pildistamist merre tagasi sai |
 |
| Lõunaoode värske tuunikalasalati ja värske apelsinimahlaga |
 |
| Magustoiduks pinanona söömine, see vili küpseb otsast järjest ca nädala jookul |
Peale ujumist suund Tenerife poole, et peale võtta meeskonna täiendus, selleks vaja sõita ca 130+ miili, ehk ööpäevane sõit, arvestusega jõuda kokkulepitud sadama juurde mitte liiga vara ega hilja, arvestus käskis hoida 5 knotsi, seda vahelduvalt purjede ja mootoriga ka üritasime hoida. Öine tähistaevas, isehelkivad vee-elukad, valgust peegeldavad krevetid - kokku uhke valgusmäng. Ja esimeses hommikuvalguses, kui me juba Tenerife kõrval, lesivad veepinnal pilootvaalad. Lihtsalt magavad. Seega Tenerife tervitab meid imearmsalt. Hiljem loeme, et Kanaari vaalavaatlusretked lubavad 99% tõenäosusega pilootvaaladega kohtumist. Ja meie sõidud siin saarestikus kinnitavad seda tõenäosust, näeme pilootvaalu siin igal oma sõidul.
