Barbados 11.12-14.12

Tiksusime hommikuks (kohalik seitse) sadama ette ootele, nii nagu meile soovitati. Raadiole keegi ei vastanud. Mobiilile helistades öeldi, et oodake. Nii ootasimegi mitu tundi, koos meiega fregatilinnud, vahelduvad vihmahood, üksik kilpkonn. Ajaveetmiseks kraabime ahtrist veeliinilt nuikarpe maha. Päris kiiresti kasvavad teised laeva põhja alla. Lõpuks mingi laev sõidab sadamast välja ja meil lubatakse siseneda. St Charles Portis ongi umbes viis laevakohta ja seepärast pidimegi sadama ees mitu tundi ootama. Sisse registreerimine läks mega sujuvalt. Kai kõrval olevas jahedas inimtühjas ruumis oli kolm lauda, kuhu ilmusid meie jaoks kuskilt hoone sisemusest kolm ametnikku, nimed Health, Immigration ja Custom. Kõik tahtsid pabereid täita ja raha ei küsinud keegi. See kolme laua vahel asjade ajamine võttis max 30 minutit, templid sees ja olemegi Barbadosel. Siis väike käik sadamakontorisse, kus suvekuumusesse raskesti sobituv ehtes kuusepuu meile meelde tuletab, et jõulud pole enam kaugel. Peagi on selge, et Barbados on täiesti jõululainel. Jõulud on siin kõikjal: ehted, jõuluvanad, kuused, jõulumuusika. Sadama jahtklubis sööki-jooki nautides tõdeme ka seda, et on kallis, see Barbados;)

Sadamakontorit ehtiv kuusepuu annab meile teada, et Jõulud kuumust ei karda

Taamal olevast trepist saabub peagi kolm ametnikku: Health, Immigration ja Custom

Laeva põhjalt lahti kraabitud nuivähid

Pildil olev sild toob meie sadama saarele, Sadama vastas on supelrand.

Sadama haigur

Päeva teises pooles väike matk lähimasse linnakesse Speightstowni. Elu käib, loodus rikkalik, tänavatel vingerdavad sajajalgsed, roomavad teod, linnud ja nahkhiired lendavad ning tsikaadid kisavad. 30+ kraadi. Palav on, see on märksõna, higi jookseb, aga peab harjuma. Harjutame. Mõnusam on istuda rannaäärsetes kohtades, kus õhk veidi liigub. Ja siin neid istumiskohti jagub, piki randa on baar baaris kinni. Istud lauas jalad liivas ja pühid laualt soola, mida lainepritsmed merest siia kannavad. Merest eemal on lihtsamad toiduurkad, siin on rohkem kohalikke. Melu käib kõikjal. Pimeda eel jalutame oma mõnusasse sadamasse tagasi ja katame kerge tervituslaua. Peale kaheksat, juba kottpimedas, astuvad pardale uued tiimiliikmed, värkelt Eestist saabunud Ly ja Elis.  

Päikese loojutamine ühes rannabaaridest

Barbadose dollar on veidi vähem kui pool USA dollarit

Tüdrukud koolivormis

Sisemaa urkad

?

Tsikaatide kisa

Tee üle silla meie väiksele sadamasaarele

Tiim täieneb

Järgmisel päeval saame natuke saart ka näha, taksoteenust pakutakse siin 100 USD tund meie 8-sele kambale… Otsustasime võtta neljaks tunniks minivani koos giidi-juhiga ühes isikus, 100 USD/h, kuna sellised hinnad siin ongi (uurisime mitmest kohast), ehk et kallis Barbados. Enne ringsõitu aga käime sadama vastas rannas ujumas ning suursündmusena vabastame oma Atlandi ületuse viimaste päevade lemmiklooma - end basiilikust paksuks söönud rööviku, kes nüüd juba nukkumas on. Viime nuku koos basiilikuoksaga ranna kõrvale õiterikkasse põõsastikku suurte puulehtede varju peitu. Head lendu! 

Saare tiir oli tore, rohelust palju, nägime kogu saare ära. Sõit algas sellega, et juht sõidutas meid teeäärsesse joogiurkasse ja ütles, et siit saab kuumaks päevaks õlut kaasa osta. Ei mingit küsimist, kas teil õllesoovi on. Juba teadis, et küll on. Oligi. Siis tuli peatus suveniiriputkas, ja tekkis ka seal soov ühtteist hankida. Siin teeääres kohtasime esimesi pärdikuid. Ja edasi turistilõksud (kuhu sisenemise piletid on suht kalli hinnaga), nagu wildanimal park, kus käisime ahve-kilpkonne-linde uudistamas, või Mount Gay rummitehas, kus degusteerisime kohalikku jooki jne. Idaranniku ookeani meelevallas vaatasime lainemöllus kivimürakaid, pealinnast Bridgetownist ostsime tänavalt kookospähkleid. 
Loojangu ajal istusime järjekordses rannarestos, seekord sõime Jamaika toitu grilli pealt ning maitsesime kariibi jooke. Sadamasse tagasi sõidutas meid päevast tuuri teinud bussijuht, seekord tasuta, vana semu juba, kutsusime ta laeva külla ja see tegi ta väga rõõmsaks. Istus meil ülirõõmsalt laua taga, napsu ei tahtnud aga sigarit tõmbas küll. Blogisse pilte otsides selgus, et meil bussijuhist külalise fotot polegi. Küll on pildil teine selle õhtu külaline, kui koju jõudsime, ootas meid varblane, kes oli päeval meie äraolekul laeva pugenud.

Meie giid-bussijuht

Kariibidel tavaline tuviline

Kohustuslik õlle hankimine

Kuna õlleurkas oli muss põhjas, hoidis kohalik tibu seal käsi kõrvadel (isa oli tal õllesabas).

Kartuli (päris kartuli) võtmine

Esimene nähtud pärdik

Põllumajandus

Liaanidega vihmamets

Viimane koolipäev enne jõulupuhkust

Karm ookeanipoolne idarannik

Kookosemüük pealinnas

Rahvusvaheliselt tuntud rummitehas

Rummi tooraine - suhkruroog

Poiste koolivorm

Jamaika resto, mille terrass taas pääsuga liivarannale

Üks meie tänastest laevakülalistest

Ja hommikul oli ta taas tagasi

Hommikul on meie õhune külaline laevas tagasi. Siiski mitte autojuht, vaid vana hea varblään.

Käime lähimas külas poes. Siis väljakirjutamine koos immigratsioonitädi ja tollionuga. Pärast väljamöllimist saab veel 24 h Barbadosel viibida, seejärel peab olema siit vetest läinud. Plaanisime veel ööks jääda. Võtsime kursi piki rannikut lõunasse, et leida sobivat ankrukohta ja jäime ühe jõe suudmesse, kus lähedal pidi kalaturg olema, kust saab ehk hommikul mingi kaheksajala osta vms. Kalureid aga liikumas ei näinud ja maale me ei läinud. Laupäeva 14.12 hommikul vesi sogane, jõevool toob vihma järel maalt rämpsu. Üks mees tuli paadiga meie poole ja lootus juba tärkas, ehk saame uurida tema käest, kust värsket molluskit saab. Tema aga ütles, et oleme ankurdanud Marine Park alal, kus on suured trahvid, kui rannavalve meid sealt avastab;) Molluskid jäävad seega saamata. Enne lahkumist sööme veel Karola tehtud kooki ning joome machetega avatud kookosest kookosvett ja närime kookospähklit. Siis edasi Martinique poole.

Päike vaheldus vihmahoogudega

Meie ankrukoht

Meelis kookosega võitlemas

Tere tulemast Ly ja Elis!