Roheneeme saared – läänepoolsed rohelised, Sao Vicente ja Santo Antao 22.11-26.11

Ankur välja ja algas sõit Sao Vicente saare poole, kus meil Mindelo sadamas bronnitud viimasteks Cabo Verde päevadeks kaikoht. Lant lohiseb sõidu ajal järel. Kalapüük lõppes sellega, et kui landid välja kerisime, siis ühest oli ainult pool järgi, konksud kadunud, metallist pea peal korralikud hambajäljed, seega mingi suur elukas oli maiustamas käinud…

22. novembril oli ARC+ start Mindelost, ehk 94 purjekat pani üle Atlandi ajama. Seega enne seda polnud sadamas kohti, ja meie sihtisime ka just seda hetke, et peale starti Mindelosse sisse saada. AISi peal on näha juba startinud ARCi purjekaid (u kaks tundi enne meie saabumist Mindelosse, visuaalis olid nad juba silmapiirilt kadunud). 

Samuti näeb AIS-lt, et kõik ülejäänud ümbruskonna purjekad suunduvad sadamasse (nagu meiegi), paras sagimine. Meie jaoks oli uus ka veealuste poidega tagurpidi sildumine, eriti kui katamaraane tuli sadamasse koos meiega päris mitu, saime kenasti hakkama, ning sadam oli täis saginat ja lisanduvaid purjekaid. Sadamasse sisse registreerimine võttis aega, maksta tuli lisaks sadamakohale veel elektri ja vee eest. Küsiti, kui palju vett soovite kasutada, tuleb ette maksta. Arvestus on ühine, vahet pole, kas pesed laeva kai peal, või käid dušši all. Pole harjunud mõtlema ette, mis kahe ööpäeva veekulu võiks olla, võtsime 2 x 300 l, ehk saab laeva ka nii mageveega üle loputatud. Dušši all selgus hiljem, et sooja vett polnud, ja külma ka mitte, ainult üks selline tavaline õhutemperatuuril olev vesi (ca 26°).

Mindelo poole sõites küll ei paistnud, et nende kaljude vahele peituda saab

Kaljunukk Mindelo sadamasuudmel

Siseneme Jüri juhtimisel Mindelosse

Meie olime teiste katamaraanidega ühe silla küljes, näha oli rikkalikult varustatud purjekaid (veekonkud, võrgud erinevate juurikatega, kütusekanistrid jne), prantsuskeelne jutt oli kõige hoomavatavam, neid siin kõige rohkem. Peale Santa Luzia vaikust olime sattunud korraliku melu sisse. Kõik laevad on rahvast täis, tšillitakse laudades, käib varustamine ja remonttööd, lapsed jooksevad ringi. Elu käib. Meie alustame suurejooneliselt, asetame lauale kaks värskelt merevees Hiiumaa tillivartega keedetud langusti ning naudime maitsvat vähiliha koos valge veiniga. Las kadestavad. 

Õhtul siis linna peal tuurid, vaja Ivari laevaelu lõbusalt kokku võtta. Külastame erinevaid elava muusikaga kohti. Rahvast jagub. Käime restos ja lõpetame piduöö džäzzbaaris „Jazzy bird“ kohaliku bändi saatel, pidu käib siin peamiselt tänaval. Ivarile igatahes saab korralik lahkumispidu tehtud.

Le Metalo restoran

Jazzy bird

23. novembri hommikul peame lahkumisjutud, teeme tiimipildi ning saadame Ivari taksoga lennuki peale. 

KALLISTUSED SULLE, IVAR!

Ise linna varustust hankima. Merevidinate pood oli suht tühi, ilmselt ARC+ oli tühjaks ostnud ja ega seal liiga palju huvitavat meie jaoks olnud, nipet näpet saime. Siis edasi oli projekt kütusekanistrid ja nende kinnitamine, läksime otsima ehituspoode. Meie mõistes selliseid siin väga nagu polnud, mingid angaarid ja hulgilao taolised kohad.

Otsisime kanistrite kinnituseks välja sobiva 2,6 m toekama lauajupi ühest laudu-prusse müüvast hoovist, tähtis arvutus käis pikkus laius kõrgus põhimõttel, ilmselt korrutati läbi ka puu tihedusega, selle paberitükiga tuli minna ühte aknasse, kus trellide taga olev naine küsis raha, arvutused andsid kokku ca 25 EURi ühe sellise puujupi eest (oli tugev punane puu). Ju jah, siin saartel seda metsa väga ei kasva, kõik tuuakse sisse ja hinnastatakse vastavalt. Siis lauajupp käes, jäime tänavaäärde ootama, küll saab mingi takso ka. Tuligi üks täitsa suva kastiga auto, juht muidugi ingliskeelt ei rääkinud, aga sai räägitud käte ja väheste sõnadega, et vaja see lauajupp viia Marinasse, aga enne teeks veel ühe stopi, Aqua, Cerveza. Juht oli nõus. Meelis ja Jan hüppasid kasti munade vahele (auto vedas kastis restides mune), ja sõitsime lähedal olevasse “hulgilattu” BENTO, kus tuli näpuga näidata näidiste peale, mida soovid, ja siis pandi soovid kirja. Natu veel pusimist (ühest arvutist tuli soovid teise käsitsi ümber toksida, ja siis kaup kokku panna), ja saimegi oma veed ja õlled Marinasse. Ja kolm suurt resti mune ka :)

Järgmine soov oli saada kanistreid. Varasemalt oli sadama ees mingid kummalised tüübid neid pakkunud, nii ka seekord. Vines myfriend teadis täpselt, kust saab häid kanistreid, marssisime siis tema järgi mõned sajad meetrid eemale mingi müügileti juurde, kus oli paar kanistrit, aga ei ole probleemi, küll leiame, ja oodake. Ütlesime et käime kohalikul turul vahepeal ära, ja tuleme siis tagasi. Kui tagasi jõudsime, siis mingeid kanistreid polnud, pidid juba Marinas olema. Seal vines myfriend juba ootaski, oli kümme kanistrit sinna kohale orgunninud. Hinnast muidugi juttu polnud, aga teadsime siin sadamajuttude järgi, et tuleb tingida ja siis saab 10 EURiga 25L kanistri kätte. Tingisime siis 8 peale ja peale erinevaid rahavahetuse operatsioone olime õnnelikud kümne kasutatud kanistri omanikud. Ju need mingi toiduõli vms jaoks algselt olnud on, ja üle jäänud ning siis äriks tehtud. Igatahes täiendavad 250 liitrit annavad meile ökonoomse motoriseerimise režiimil (ca 3-4 l tunnis) vajadusel mitu päeva lisavõimalust tuulevaikuses edasi kulgeda.

Turujuttu ka. Turg on suur. Müüakse kõiksugu kraami, suveniire jagub, värvilised kleidid-rätikud, „No stress“ sloganiga T-särgid, aga ka korralik käsitöö: väärispuidust kujukesed, ehted. Samas siis ka secondhand kaupa, riideid, elektroonikat jne. Kuigi on palju juurikalette, on värsket puuvilja vähe. Me ei leia ei apelsine ega õunu, saame sidrunit ja arbuusi, porganit ja kartulit. Kõige kallim on tomat, kilo eest tuleb välja käia ligi 1000 eskuudot (ca 10 eurot). Kalaturult otsustame praekorraks osta erinevaid tundmatuid kalu. Oleme siinmail ostmisel kasutanud eskuudosid ja eurosid, nüüd annab Meelis leti-tädile 50-dollarise rahatähe. Näha on, et taalad pole siin tavalised, rahatäht käib käest kätte, tunnistatakse lõpuks siiski sobivaks ja Meelis saab tagasi ca 8 eurot. Vaevalt see paar kilo kala üle 40 dollari maksis, aga võtame siiski juba pakitud kala vastu. Teada tõe kordamine -  hind tuleb kokku leppida enne, kui kaupa pakkima hakatakse.

Mindelo kesklinn

Pühapäev Mindelos algab traditsiooniliselt Meelise pannkookidega. Päeval toimetame laeva kallal, jalutame veel linnas, vaatleme sadamabasseinis ujuvaid kilpkonni, istume sadama pubis ja suhtleme maailmaga – siin on vaba WIFI, suht OK kvaliteediga. Sadamas kõik toimetavad laevade kallal, meie ka. Vaikselt hakkab ka laevu välja minema, tekivad tühjad kohad kaisse. Kanistrite paigutus ja kinnitus, lisapesa juhtmete ühendamine, vintside määrimine (teevad jubedat häält), poeskäik. Osades poodides saab maksta ainult kas sulas või “kohaliku kaardiga” (selgus kassas, et väljamaa kaart ei sobi). Igast poest kõike kätte ei saa, piimatooted ja sai on sellised, mis miskipärast on osades poodised välistatud ning mõnes poes oli sai lihtsalt suvalises kinnises kapis, kuhu pidid teadma vaadata.

Kilpkonnad ujuvad jahtsadamas










Rõduga paat

Esmaspäeval 25. novembril teevad Olavi ja Jan kohustusliku käigu politseisse. Vaja on meid ka Sao Vicentesse sisse möllida, kuna reedel seda ei teinud. Nüüd esmaspäeval, kui ka immigratsioon lahti, teeme kõik korraga. Paras saba on ukse taga välja tsekkimisel, saab aga kahekesi toimetada, Olavi jääb Check In tegema (seal väiksem saba) ja Jan võtab järjekorda Immigratsioonis välja möllimiseks. Kõik sujub.
Küsimusele, kas saame peale riigist välja kirjutamist minna veel ka läänepoolsele Santo Antao-le üheks päevaks, on vastus, et ei ole lubatud. Siis mõttepaus ja täiendus, et kui politsei teid avastab, siis on problemos. Räägime, et blogidest lugesime, et osad ikka käivad ja on väga tore roheline saar… Järgnes siis küsimus, kas üheks päevaks. Jah, üheks päevaks. ja siis lähete ikka ära? Jah, läheme siis üle Atlandi… Kokkuvõte see, et läbi lillede anti mõista, et võite minna küll, aga kirjalikult seda kinnitada ei saa;)
Sadamas käisime kõik viimase veekrediidi eest veel dušši all, ja natu veel laeva loputamist, surve aga nii väike, et ei viitsinud seda vee tulemist lõpuni ära oodata.
Ja siis sillast lahti, plaan veel sadamas tankida. Me pole selle plaaniga ainsad ja seega seal mitu katamaraani sadama kütusekai ees tiirutamas. Aega kulub, kõik tangivad lisaks paakidele ka kanistritesse, nii peame üle pooleteise tunni ootama. Siis kütusekaisse ja tangime. Töö käigus pudeneb kütusekork vette, õnneks on meil Jan, kes viie meetri pealt selle põhjast ära toob, ja siis kohe magevee alla tormab, sest sadamavesi on suht diisline. Mindelo sadamamaks koos vee ja elektriga oli meie katamaraanil 90 eurot/päev. Pikka aega nüüd silda ei saa..

Väljasõit Mindelost

Saame pärastlõunal kella nelja paiku lõpuks läänepoolseima Roheneeme saare Santo Antao poole teele. Kalapüük algab juba sadamast väljasõidul ning seekord jõuab Meelis vaevalt landi järgi jooksma lasta, kui käib „kärr“. Meelis kerib välja kahekilose Amberjacki. Paar tundi sõitu, oleme juba Santo Antao lõunatipu juures, uus „kärr“. Seekord korralik kärin ja korralik töö, et kala laeva saada. Meelis sikutab ja tuuna sikutab, kokku kolmveerand tundi edasi-tagasi mängimist ning Jani ja konksu abiga saab 18-kilone tuunikala pardale. Kõik on läbi, aga õnnelikud, saame värsket kala.

Paarikilone amberjack tõstetakse paati kahvaga

Amberjack

45 minutit võitlust, Meelis jääb peale

18-kg tuunikala paati tõstmiseks on vaja konksu

Õnnelik kalamees 18-kilose tuuniga

Läheneme Santo Antaole

Ankrusse Santo Antao saare alla Tarrafalli jõuame veidi enne päikseloojangut.
Korralik lainetus, ja järsult läheb sügavaks, ankur läheb 56 meetrise ketiga 14 meetri sügavusele suht lähedale rannaäärsele lainemurrule, loodame, et peab..

Kaldale õhtul ei jõua, lõbustame end vee-elustikuga. Vett loopides see helendab, sulistame vees jalgu ja naudime fluoresseeruvat planktonit. Muidugi vaatleme taskulampidega ka zooplanktoni kihamist, sagina sees on äratuntavad minimalistlikud krevetid, kalmaarid, krabid ja kalakesed. Kino omastkäest võtta.

Tarrafali ankruala

Ujuv mini-krabi saab kohe vette tagasi

Zooplanktoni suurim tegelane käesoleval pildil on beebi-kalmaar

Ja siin ujub "mini angerjas"

Teisipäeva 26. novembri hommikul viib Olavi riibiga Jani ja Meelise luurele. Aru saama, kas üldse maale saame (lainetuse pärast) ja kas saame mingi saaretuuri teha enne Atlanti. Dessant kummikaga kaldale on suht keeruline, sest aeg-ajalt tulevad megalained, mis rulluvad kalda ääres korralikult. Kohalikud tulevad vastu, käemärkidega näitavad, tule, tule, ära tule, tule, ära tule, mine tagasi ruttu, tule nüüd ruttu, jne. Otsime sobivat hetke, ca 10 sekundilised rahulikumad vahed on sees, leiame ühe ja luuretiim hüppab maha ning Olavi tüürib kiirelt turvalisse vette tagasi. Walkitalkidega infovahetus maaga annab selguse, et saame teha ca 6-tunnise saarereisi 200 euro eest. Neljakesi läheme tuurile, uus dessant kummikaga kaldale, veekindlad kotid pea peal, ise läbimärjad, rändetiim maale; Meelis paati ja laevale tagasi. Jüri-Meelis jäävad laeva veel toimetama viimaseid tegevusi (roolisüsteemi õlitamine, spinningu “kärri” parandus). Jan, Olavi, Karola ja Riina märjalt jeepi ja saaretuurile. Roheneeme saarte kõige rohelisem saar.

Korralik tee meie külla Tarrafal de Monte Trigosse on ehitatud alles 2021. aastal. 42-kilomeetri pikkune tee lähimasse linna Porto Novosse on laotud kandilisteks 10-cm küljega kuubikuteks tahutud kividest. Nägime kuidas mehed kuuma tee ääres neid käsitsi tükkideks tagusid., uskumatu! Kogu saar ongi sellist teed täis, asfalti oli vaid paar juppi. Ehk et meie mõistes munakivitee, neljakandilisest kividest.

Lõuna pool asustust napib, kitsekasvatus on põhiline. Saare teine ots on aga tõesti kõige rohelisem, orgudes õitsevad aasad, põõsastikud, kõrgemal võib leida isegi männimetsa, vanas vulkaaniorus on erinevaid juurikaistandusi, jõeorgudes kasvatatakse banaane, maisi, suhkruroogu, jne. Jõed voolavad siin ainult vihmaperioodil septembris, ja see ei pruugi juhtuda igal aastal. Korralikult vett olla saarel olnud viimati kolm aastat tagasi. Vihmaperioodi vesi kogutakse reservuaaridesse ja seda juhitakse kuival ajal mööda levadasid põllumaadele.

Vaade Santo Antaolt Sao Vicentele 

Õites akaatsia

Viljakas põllumaa vulkaanikraatris

Ülevalpool pilvi on männimets

Jõulukaktus

Maisi põllud

Maalilised vaated, tee lookleb mägede vahel, üles alla. Kaunimad teelõigud kulgevad piki mäeharja vaatega kahele poole sügavatesse orgudesse. Hiljutise vihmaperioodi järgselt on maastikupilt roheline, sisse põimitud värviküllaseid õitsevaid väljasid, lendab palju kiile ja liblikaid. 

Banaanipuu

Leivapuu

Viljakad jõeorud ja rõõmsad elukad

Ojas on hea ka ratast pesta, koer kaldal ootamas

Veeäärest leiab nii kiile..

...kui liblikaid

... kui hanesid

Külastame väikest kodust rummivabrikut, sõidame mereäärseid teid läbi värviliste majadega kalurikülade.

Kohaliku rummi ehk grogue tünnid

Linnas teeme veel viimase Atlantiku eelse poepeatuse peamiselt puuviljade ja saiavarude täiendamiseks (taas oli vaja leida selleks “saiapood”). Õnnestub hankida ka apelsine.

Tüüpilised Cabo Verde linnade poolikud majad

Ja tüüpilised Cabo Verde linnade värvilised majad

Tagasi lõunapool on puistu kadunud, aasad aga ikka rohelised, õitseb erinevaid lilli, siin-seal jalutavad kitsekarjad, lendab pistrikke. Koduteel võtame peale hääletaja, ronib meie džiibi kasti ja saab paarkümmend kilomeetrit edasi. Jala siinses kuumuses üles-alla kõmpida oleks olnud päris aeganõudev. Ilmselt on siin häälega liikumine tavaline. Igatahes kui meie reisiline maha hüppab, kutsub ta juhi korra oma majja ja saadab meile tüki fantastilist kitse-mozzarellat. Tõesti on fantastiline, kõik tunnistame, et üks parimaid juuste, mida kunagi saanud oleme. Oleks mitu kilo seda kaasa ostnud, aga maitsmise ajaks oleme juba oma teekonda jätkanud. 

Lõunamaastikud kitsedega

Hääletaja-juustumeister

Õitsev ohakas

Tarrafal ülaltvaates

Tarrafali kool ja koolilapsed

All mereääres teeme veel tiiru Tarrafalis ning siis kõik asjad veekindlatesse kottidesse ja kohalike ergutuste saatel saime taas selle tule, ära tule, tule, tule, ära tule, mine tagasi jne abil leida ühe hetke, kus gaas põhja ja randa, meie hüpates paati (pääseme paari sinikaga) ja tagasikäiguga turvalisele veele tagasi.

Õhtu oli päikseloojangus ja otsustasime, et teeme ookeani stardi järgmisel hommikul, sööme pigem tuunasteiki ja “võtame rahulikult”. Atlandi ületusega alustasime seega 27. novembri hommikul.

Öine vaade purjekalt Tarrafalile

Hommikune väljasõit Atlandile