Tuul oli külje pealt ja kuna lubas pigem vaibumise märke,
siis täispurjes sõitsime 8-9 knotsiga lääne poole Sao Nicolao suunas, päike
loojus ette merre. Öösel tuul ei vaibunud ning kohale Tarrafali ankrualale jõudsime
pimedas, tuli veidi aega parajaks teha, et ankrukohta otsida valges. Kui päike
vaikselt ennast mägede tagant näitama hakkas, lasime ankru teiste laevade vahel
sisse, vastu tuli supilauaga MyFriend, kes näitas pöial püsti, et hea koht ja
ankur sai 14 meetri pealt vette. Peale ärkamist käime ujumas, kuna hommik on
kuum. Jan ja Meelis ühendavad meeldiva kasulikuga, puhastavad paadipõhja
vetikatest, oli juba hakanud rohetama. Siis kummikaga kohaliku beachi peale,
kus järgmised Myfriendid meid vastu võtsid ja ujudes kummika ankusse viisid, 5
euri vaevatasuks. Madalas rannavees tervitab meid ka hiiglaslik merekilpkonn.
 |
| MyFriendid meie riibi ankurdamas |
Siis maale taas politseid otsima, seekord läks veidi kauem aega, kuna kästi
kõik andmed käsitsi veel ümber kirjutada ja ega ju kiiret ei olnud… Kord on
siin majas, üks tume sandarm käsib Meelisel särgi selga panna, kui ta politsei
hoovi peal on. Meelis teeb nägusid, aga kuuletub..
Siis leidsime üles meie hommikuse MyFriendi, kelle käest võtame saaretuuri, 5
tundi ja 20 euri nägu, leiti juht ja 10 kohaline kaubik, ning hakkasime saart
avastama. Mida ülespoole jõudsime, seda rohelisemaks saar läks, kenad vaated
orgudesse, suhkruroo kasvatamine (peamiselt Croki jaoks) ja muud aiasaadused, hiigelämblikud,
samuti käisime kohalikus pealinnas turul, täiendame omi varusid arbuuside,
banaanide ja papaiaga ning siis sõidu lõpetuseks giidi reklaamitud Big Supriis,
milleks oli saare teises otsas kena kanjon mere kaldal, lained lõid
erinevatesse lõhedesse sisse. Võimas koht!
 |
| Draakonipuud |
 |
| Suhkruroog |
 |
| Big Supriis |
 |
| Sao Nicolao Tarrafali kodusadam |
Lõpetuseks viis meie MyFriend meid oma Family house sööma,
sõime ühepajatoitu kanaga ja casava juurikaga (very traditional), loomulikult
riis juurde. Maitses hästi. Meie soovil võluti ka pudel valget veini toidu
juurde, pudeli avamisega aga oli raskusi. Juhendasime. Paistab, et Roheneemel
pudeliveini ei jooda, sest suutmatus veinipudelit avada, polnud siin
esmakordne.
Ankrukohas mägi varjab tuule ära, seega väga rahulik õhtu ja öö laevas.
 |
| Perekond seitsmekesi supilaual teel oma jahile |
Neljapäeva 21. novembri hommikul asume teele järgmiste mitteasustatud saarte poole.
Hommikul Sao Nicolau kaljuseina ääres ankrut hiivates on vesi täielikult
peegelsile. Teadsime siiski, et saare teisel pool on tuul, seega võtsime kroodi
üles, korrastasime rehviotsi, määrisime poomituge ja tiksusime vaikselt asustamata
Ilheu Raso suunas. Tuul tuligi 5 miili pärast, ca 18 knotsi, lubatud oli ca
14-15. Proovisime siis seadistada purje nii, et kiirus ei kasvaks ja saaks kala
püüda, ehk lante järgi vedada. Raso oli selline madalam saar, tuul käis
vaikselt üle saare, kala ei tulnud. Küll lendas siin ringi ja ujus vees
hulgaliselt kauneid valgeid pikasabaga punasenokalisi troopikalinde.
 |
| Troopikalind |
 |
| Cabo Verde lipp |
 |
| Ilheu Raso |
Edasi võtsime suuna järgmise reservaadist saare, ehk Ilheu Branco
suunas, mis oli päris suur mäemürakas (veest suht vertikaalselt välja tulev
kõrgendik). Kui arvasime, et kõrge kalju taga on tuulevaikus, siis siin olid
hoopis suuremad puhangud, tõmbab kuidagi ümber saare see tuul. Kartus algul oli,
et tuul seal saare taga vaibub ära, aga eks kala ikka püüda saab, kui vaja paneme
mootorid tööle. Mis aga juhtus, oli see, et see mägi võimendas tuult, ning kui
juba 35 knotsised puhangud tulid, lasime kroodi alla ja tiksusime mootoritega
edasi. Kuigi kajalood näitas, et kalu on kiilu all palju, ühtegi võttu ei
tulnud.
 |
| Ilheu Branco |
 |
| Kajalood kihab kaladest |
Võtsime suuna kaitsealuse Santa Luzia suunas, mille kohta
olime lugenud varasemat infot, et seal käivad kalurid kalu püüdmas nädal aega
ja siis lähevad müüvad pealinnas maha. Saarele mineku kohta teadsime, et vajalikud
eriload. Samas meie lubade küsimise jutu peale Sali saare politsei imestas, et
mis sinna asja, seal ju ei ela kedagi ning meie esimene giid Sali saarel hakkas
selle küsimuse peale naerma, kes neid lube seal ikka küsib;) Navily blogist
aga teistpidi lugesime, et ühed olid saare alt ankrust ära aetud jutuga, et siin
ei tohi üldse olla.
Peale neid Branco saare mägede tuuleiile otsustasime vaadata, kuidas siis
ankrus olla oleks Santo Luzial, kaks laeva olid seal AISi pealt nähtavad, ju
siis saab. Üks laevadest meile juba tuttav sakslaste Grazy B. Reaalsus oli see,
et Santa Luzia all valitses samasugune mägede taga keerutav tuul, kohati
tuulevaikus, ja siis jälle lahmab täiega, lisaks ümber saare tulev svell, ehk
lainetus, mis teistpidi sind saare poole tõukab. Lasime ankruketti ca 55 m
sisse, ja jäime kõikuma, kohati laeva ahter ühes suunas ja siis täpselt
vastassuunas, tuul puhus seega aeg-ajalt igalt poolt ja tuulevaikset kohta
laevas väljaspoolt leida polnud. Öösel undasid ankrualarmid korduvalt, sellest
päästis kõikumise raadiuse suurendamine 65 m peale.
Saarel paistsid mingid onnid ja õhtuks tulid sinna ka
väikesed kalapaadid (kasutasid alltuule sõiduks purje), need veeti kambakesi
kaldale. Seega jutt, et kalamehed seal kalu püüavad ja ööbivad oli õige. Mitte
ainult paadist ei käinud neil püük, vaid loojangu eel mässasid mehed võrkudega
ka kaldaääres murdlainetes. Paistis, et saaki tuli.
 |
| Kalapaadid purjede all |
 |
| Samad paadid purjed juba maas koduses kalurikülas |
Valmis plaan järgmine päev saarele dessant teha ja kaluriküla lähemalt vaadata,
ehk saab kalagi. Reede hommikul oli meie tiimil valmisolek kalurite onne
vaatama minna.
Riibiga murdlaines aga kaldasse minna soovi ei olnud (ei saa tagasi), seega kummikal ankur enne murdlainet sisse, ja randumine oli hüpe nabast saati vette, ja siis paadimees laeva peale tagasi. Maandusime laial liivarannal, mida mööda jooksis vilkalt nii väikeseid kui suuri krabisid. Rannaliival ilutseb korallitükke, teokarpe, üks kolakas merikilpkonna skelett. Kulgeme mööda randa kaluriküla suunas. Jan laseb lendu drooni ning meie kaunis ankrukoht, saarerand ja kalurionnid saavad ka õhust jäädvustatud. Kalurikülas on suht vaikne (kalurid olid juba varavalges merele läinud), kaks meest on siiski kohapeal. Külas on katusealused magamiskohtadega, lõkkekoht, väike kabel. Kalu ja muud saaki hoitakse paksude tekkidega kaetud jääkastides. Saagi hulgas on ka väikesed beebi-kaheksajalad, keda müügiks ei pakuta. Tegu on söödaga, neid kasutatavat mureenide püügiks. Meile kalu ei pakuta (saaks päratslõunal, kui kalamehed merelt tulevad), aga õnnestus välja kaubaleda kaks kopsakat langusti. Suurem neist 1,5 kg purakas, kokkuleppe hind 40 euri, kõik rõõmsad :)
 |
| Murdlaine teeb kummipaadiga randumise keeruliseks |
 |
| Suur krabi |
 |
| Väike krabi kaob osavalt liivaterade vahele |
 |
| Kaluriküla ülalt |
 |
| Ka asustamata saarelt leiab kabeli |
 |
| Matmispaik |
 |
| Magalad |
 |
| Talvemantlis jääkasti avamas |
 |
| Saak |
Tagasitulek
kummipaati oli laineterohkes vees, paati jõudjad olid seega läbimärjad.
Veekindlad kotid olid abiks, et fotokad, droon jm märjaks ei saaks. Ankur välja
ja algas sõit Sao Vicente saare poole, kus meil Mindelo sadamas bronnitud
viimasteks Cabo Verde päevadeks kaikoht.
