Breeze

Toao atollis valime ankurdamiseks põhjapool asuva Anse Amyoti nimelise lahesopi, mis on atolli siseveega suht olematus ühenduses. Päris siselaguuni siit ei pääsegi, aga saab mõnusasse välis- ja siseriffi vahelisse vaiksesse lahesoppi (false pass) varjule. Siia sõiduks ei pea ootama tõusu ja mõõna aegu. Sõit siia oli suht lühike, seega jõuame 13. mail liiga vara suudme juurde ja loksume varahommikul külglaines mitu tundi, enne kui valgeks läheb ja saame sisse sõita. Jutu järgi peab siin olema palju poisid, kuhu saab end külge kinnitada. Mida muidugi ei ole, on poid. Üksikud allesolevad on purjejahtide poolt okupeeritud. Seega ankrudame suht keset lahesoppi ja otsustame kalda pealt uurima minna, kas on võimalik endale õhtusööki tellida.  Seadistame liikumisel käigu minimaalseks

Gambierist Hao atollini on minna ligi 500 meremiili, üle 4 ööpäeva. Sõidame 29. aprilli pärastlõunast 4. mai hommikuni. Oleme seitsmekesi. Agnes, Kristel ja Marek põhitiimile lisaks. Tuult väga pole, seega kulgeme taas vaheldumisi kas purjedega või siis mootorpurjekaga (kenu + mootor). Ühe päeva saame parasaili kasutada, üks päev saab tööd kenu-kroot kombinatsioon. Kohalejõudmiseks paistab ajaliselt sobivat 4. mai hommik. Atolli sisse sõitmine sõltub tõusust ja mõõnast ning suvalisel hetkel see võimalik ei ole (hoovus lükkab su välja tagasi;). Saame sõita parasailiga