Politseis sai saarele sisse kirjutatud kenasti, aga immigratsiooni inimene pidi
riiki sisenemise templiga tulema kell 11. No tuli tegelikult ca tund hiljem,
seega “No stress” ja ootasime ja tegime aega omleti ja õllega parajaks. Kuna
järgmine päev oli pühapäev, siis tuli ka kohe saarelt välja tsekata;) Ei
maksnud miskit.
Süsteem selline, et riiki sisse saab immigratsiooni ametniku templiga möllida
kolmel saarel, Sal on üks neist. Politsei aga annab saarele sissekirjutuse ja
väljakirjutuse ning nii igal saarel. Teoreetiliselt peaks igale saarele minnes
näitama ette eelmise saare väljakirjtuse ning samamoodi tegema Check In ja
Check Out.
Esimene päev läks rahulikult, käisime poes ja restoranis. Sõime eelroaks kummalisi nuivähke
ja tõruvähke, viimased suured nagu munatopsid. Kogu Roheneeme roogadele on
omane, et mereannid on toidu sees koos koorikutega, kontidega, lihtsalt
tükeldatud. Pooleli olevad road said teenindajate poolt salvrätikutega kaetud, et vältida ümbruses massiliselt lendavaid kärbseid. Sai nähtud ka kohalik mercado - kaks naist, üks õmblusmasinaga ja teine sibulate kartulite ja banaanidega ning sellega turg piirdus. Lisaks snorkeldasime ankrukohas, põnevaim veealune tegelane oli tige mureen, kes sõrmi tahtis ära näksata.
 |
| Betoonväljak jalgpalluritele |
 |
| Betoonväljaku kõrval on ka jalka klubi resto, mis päeval tühi ja õhtuti peale mänge pilgeni täis |
 |
| Nuivähk - Pollicipes |
 |
| Tõruvähk - Barnacle |
 |
| Fogo saarel vulkaanilisel pinnasel kasvanud viinamarjadest vein, 5+! |
Järgmiseks päevaks tellisime Silvio käest “half day” tuuri,
et saart avastada.
Hommikul olime ootel kell 9, natu hiljem tuli ka meie Myfriend ja sõit algas,
nägime erinevaid kaljupragusid, looduslikke basseine, mägesid, külaelu, kõrbemaastikku
miraažidega, soolakaevandust, lemonsharke, vaeste barakke, linnaelu jne.
 |
| Ujuma! |
 |
| Ei ole vesi, hoopis optiline fenomen MIRAAŽ |
 |
| Vaesus on suur, aga haridust antakse |
 |
| Soolavannis ei pea end liigutamagi, vesi kannab |
 |
| Lemonshark'ide vaatajaskond |
Reis lõppes söömaga Palmeiras mingis väga nurgapealses kohas, mida meie
Myfriend orgunnis. Siin oli kaks valikut, kas kala või kana, kõhu sai täis suht
odavalt (7 inimese söök + õlu + vein oli kokku 59 eur).
Õhtul võtsime suuna sadamast lõuna poole, et teha pooleteist
tunnine sõit Murdeira ankrualale. Sõidu ajal saime näha, kuidas kalakotkas
haaras merest priske kala, jaksas sellega vaevu minema lennata.
Öösel olime ankrus
ühe kõrge kalju lähedal, plaaniga minna hommikul snorkeldama riffide
kaitsealale, kus oli keelatud ankrut sisse lasta. Nii ka tegime, öö rahulikult
ankrus, hommikul kummikaga korallide juurde snorkeldama. Ujumiskoht oli võrratu,
värvilisi koralle, värvilisi kalu, kilpkonn ja suur paks kerakala.
 |
Tuulehaugi sarnane Ballyhoo halfbeak
|
 |
| Taskulambi valgel kihab merevees zooplankton nagu tihe lumesadu |
Ja peale seda suund Boa Vista suunas. Sõit purjedega võttis
aega ca 6,5 tundi, kohale jõudsime enne päikeseloojangut. Teel külastas meie
jahti mega kamp delfiine. Täitus ka meie suur soov jälle kala saada. Üks 3,5 kg
tuun otsustas otsa jääda, ja nii saabubki pärast Sal Rei ankrualal ankru
sisselaskmist oodatud hetk, kus tuunilõigud on laual ja hakkame seda maiustama
soola, pipra, sidruni, soja ja muude lisanditega. Meie maiustamist tuuniga tuli
kaema ka hai, kes põhjatulede valguses jahi kõrvalt mööda ujus.
 |
| Rõõmus Meelis oma selle reisi esimest tuuni välja sikutamas |
 |
| Tuuni püük on tiimi töö :) |
 |
| Tuuni püüdja |
 |
| Tuunist keetsime ka maitsva puljongi, Hiiumaa tillivartega |
 |
| Vesi on palav |
Boa Vista päeva sisustasime mitmeti, kes liivaväljadel, kes snorkeldades, kes
linnas.
Boavista sadamasse kummikaga sõit oli päris pikk, aga vastas
taas abivalmid MyFriendid, aitasid mööda libedat treppi üles, sikutasid paadi
kai otsa ja sidusid kinni.
Kohustuslik politseiskäik, et saada sisse ja väljakirjutus, nagu igal saarel
vajalik on. Sal Rei politsei on linna teises otsas, protseduur aga kiire ja
kümne minutiga vajalik paber olemas. Linn ise on suht tühi. Liivadüünid on ka tühjad, neid on täis
kogu saar. Nii rannaluited kui sisemaa düünid. Liiv on siia kantud Sahhaarast,
iga-aastaste liivatormidega, mil nähtavust pole ollagi. Praegu on selge,
lendavad kiilid ning põõsaste vahel passivad neid lapse peopesa suusrused ämblikd.
Võrgud nagu traadist. Sisemaal on ka umbjärved, rikkaliku linnu faunaga. Maastik
on lage, väheste põõsaste ja palmidega. Keset ei midagi, leiame munakividest
laotud korraliku tee, kilomeetreid, ei mingit liiklust. Ilmselt vana maantee.
Longime seda mööda linna tagasi, saatjaks sajad ritsikad ja mõned liblikad.
Linnaäär on vaeste päralt, suvalisest materjalist kokku klopsitud onnid,
peetakse kanu ja sigu, haiseb. Linn ise on rahulik, suht inimtühi, tänavad laiad, pooleli
olevaid ehitusjärgus maju täis.
 |
| Liiva Boa Vistal jagub |
 |
| August paistavad ''sõrmed'' |
 |
| Appi, vesi tuleb! |
Kui mujal suurt elu pole, siis sadama lähedal on toidukohti ja kohtab ka turiste. Meie punt saab kokku
ühes söögikohas, viimased kokteilid ja tagasi laeva. Sadamas näeme, kuis
kalapaat kümnekonna ilusa tuunikalaga oma kalad maha laadib.
 |
| Pisi-pisi lendkala, ilus nagu liblikas. Sai uuesti lendu! |
Laevas käime korra
ujumas, et end linna kuumusest maha jahutada ning siis sai plaanitud öösõit läänepoole
järgmisele saarele Sao Nicolaole alata.
