Dominica 19.12-22.12

Saare varjust välja saades tuligi tuul, ja lained. Sõitsime ca 8-9 knotsiga külgtuules Dominica poole. Meid saatis 4 liikmeline suulapere (vist olid vanad ja noored koos) kogu kahe saare vahelise distantsi. Meie paat hirmutas lendu pisikesi lendkalu, ja nemad siis sööstsid neid taga ajama. Seega trall käis ümber laeva ja lõppes aeg-ajalt ca meetrise veealuse sukeldumisega. Siis jälle veest välja ja uuesti paadi juures ringiratast, oodates seda hirmunud lendkalade lendu paadist eemale. Kestis see teater mitu tundi. Tuul tõusis vahepeal ja enne Dominicat oli juba 30 knotsiste tuulepuhangutega, olime rõõmsad, et saime lõpuks saare varju, laine jäi väiksemaks ja tuul ka tasapisi võttis kaljude taga jõudu maha.

Dominica lipu keskel on rahvuslinnu keiser-amatsoonpapagoi kujutis

Suula lendkalaga

Dominica juures lendab suulapere koos vastutuleva purjekaga lahe peale tagasi

Kuna olime sõitnud tuntavalt kiiremini prognoositust, siis vaatasime, ehk jõuame ka sissemöllimise ära teha. Tund oli jäänud tolli sulgemiseni, panime Roseau sadamahoone ees ankru sisse, kummikaga ruttu kaarega ümber kruiisika tollimise kohta ja õnnestus kenasti tänu SailClearis tehtud varasemale dokumendile saada ca 30 minutiga kätte Checkin ja Checkout vajalikud paberid, võime olla saarel mitu päeva ja ei pea enam täiendavalt miskit väljumist deklareerima. Passi templi saamine on lihtsalt soovi korral politseiametis, aga meil kellelgi sellist erisoovi polnud.

Ilmus kohale MyFriend Desmond ning juhatas meid sobiva poini. Kopp kolises lähedal ja mingi uue hotelli ehitus käis rellakate jm häälte saatel, aga olime suht rahul, poi tundus olevat ok ja turvaline. Myfriend lubas, et vaikus saabub, kopp kohe lõpetab.

Poi kinnitamisel olid töös nii Jan kui abivalmis Myfriend Desmond

Ümber kruiisika tolli

Samas kohas mõne saja meetri kaugusel oli poi peal ka üks teine Eesti laev, tuttavad pardal. Nende teiselt MyFriendilt saadud poi oli eelmisel päeval purunenud, peab ettevaatlik olema! Igaljuhul sättisime nendega veinijoomised paika ning peale esmast infovahetust läksime rannarestosse koos sööma. Vihma sadas. Ja mitte lihtsalt vihma, vaid oavarrest. Kuna siin on soe ja vihm pole faktor asju tegemata jätta, siis tilkuvatena jõudsime sööma ja seal jõuluvärvides resto "Ocean Edge" katuse all oli kõik suurepärane. Söök hea, kõht täis, kummikas veest tühjaks pumbatud (oli ca 10 cm) saime laeva tagasi ja magama.

Reede, 20. detsembri hommikul Dominica lõunaotsa tuurile, saart avastama ja kohti vaatama, mida peab vaatama. Taas rohelusse uppuv saar, aga erisus ehk see, et pole Euroopa, kõik on vähe chillim (loe: oli vähe prügisem, vabam, lohakam, ehk tundus, et pole vaja liiga palju pingutada “mõttetute tegevustega”). Igal pool mingid taimed, mida tutvustati, kakao, kohvi, muskaat, indiapähkel, sidrunhein; söödav, mittesöödav, jne. Ega kõik meelde jää, paljudel ka omad nimed.
Palju statistilist infot, kes mis usku (enamus katoliiklased), kui palju linnu liike (163), mitu madu (3), ahve siin pole, jne. Samuti rääkis meile giid, et kui bambusest maja ehitada, siis seda peab lõikama 2 päeva enne täiskuud, siis kestab kauem.

Vaade pealinnale Roseaule

India pähkel

Sõitsime mööda vihmametsadega kaetud mägesid. Mägedes sajab kogu aeg vihma, mõnes kohas on siin aastane vihmakogus 15 meetrit. Kõik voolab alla, jõed ajavad üle, ookeani paiskub muda, oksasodi, palke ja linnaprügi.

Meie käisime ühes Kariibimere priaatide filmimise kohas kaljupraos koske vaatamas, looduslikele kuumaveeallikatele rajatud väävlibasseinides ligunemas. Põhivaatamisväärsust Trafalgari jugasid (kaks suurt kõrvuti koske, üks sooja veega ja teine külma veega) saime vaadata ainult kaugelt eemalt, juurde ei saa, sest eilne kõva vihm oli osa mäeküljest teele kukutanud, ning juurdepääsuks ilmselt läheb vaja mõned päevad kopatööd. Küll see aga ära tehakse, sest saart väisavad kruiisilaevad tuleb ju rahast tühjaks imeda, aga mida sa imed, kui vaadata ei saa;)

Kariibimere piraatide üks võttekohtadest

Saarel on 365 nimega jõge

Trafalgari jugade alla täna ei pääse...

Kakao

Erineva temperatuuriga väävlibasseinid

Sõime mägedes ühes pere-restoranis lõunat, väga hea kohalik toit, tutvustati erinevaid oma piirkonna roogasid. Sõime tarojuurika krõpse, küpsetatud plantaane, läätsesid, kookosriisi ning vastavalt soovile, kas kana või kala. Ja joogiks pakuti üllatus, üllatus ALeCoqi pudelijooke, made in Estonia. Tule mõistus appi!

Resto Dominikaani lipu all

A Le Coq, made in Estonia

Rõõmus perenaine müüs meile sujuvalt mitu väävlikreemi maha ja õpetas plantaane küpsetama :)

Banaanilind oma osa võtmas

Päeva teine pool möödus linna peal kolades. Jaburad poed, müüvad suva kaupa segamini, poode on palju, valik suht sarnane, aga kõik müüvad midagi. Üks näiteks müüs banaane ja aluspükse, need kaks artiklit olid tal leti peal ja ootas kundesid. No anna mulle kobar banaani ja no kolm trussikut ka, ehk saab kokku mingi ale? Tänavatel müüdav juurika-rohelise valik oli rikkalik. Lisaks võis iga teise nurga peal näha pläru tõmbavaid härrasmehi, see siin standard.
Laeva peale tagasi minnes oli kummika ankur kivide vahel kinni, aga Myfriend ilmus võluväel oma paadiga kohale ja suutis selle lahti sikutada.

Kanep ja kaardid

Perepilt

Üks reisi esimesi pelikane

Ankruabi

Õhtu veetsime meeleolukalt Eestimaad esindava teise katamaraani Twin Joy pardal. Seltskond oli meeldivalt segane ning hapukurk ja suitsuvorst olid ka kohal, pluss veel mõned nostalgilised joogid. Huvitav, et just need lihtsad Eesti asjad on need, mida igatseme ja mis maitsemeeled siin helisema panevad.

Breezelt äraolekul oli meie laeva trepile hinge heitnud kalmaar, vast ajasid nahkiired ta hüppesse, sest ka siin lendas kalapüügi nahkhiiri Greater Bulldoge. Või hüppas kalmaar pardale hirmust saabuva maavärina ees. Sest hommikul see tuli, 3,1-magnituudine värin pani meie jahi kiirerütmiliselt küljelt küljele loksuma ja samaaegselt ümber poi tiirlema, täiesti ebatavaliselt. Kohe hakkasime midagi seismilist kahtlustama ning järgmise päeva uudised meie arvamust kinnitasidki.

Kahe katamaraanijagu eestlasi Twin Joy peal

Pardale hüpanud kalmaarike

3,1-magnituudine maavärin

Magama läksime plaaniga startida hommikul Dominica põhjasadamasse. Hommikul aga tekkis hirmus tatrapudru isu. Sai tehtud, peekon, porru ja mingid Martiniquest ostetud ürdid sisse. Kõht täis, tundus, et eilsetest eestlastest peab veel veidi taastuma, paar tundi lisaund tuli kasuks. Ca kell 12 hiivasime siiski ankru, sest ei jõudnud ära oodata vihma lõppemist, see sadas taas vahetpidamata. Ja igast jõest ja kraavist tuli vihmavee massiiviga koos meeletut soga ja träni, puupalke, pudeleid ja kogu see muu prügi (see on see „chill värk“, et kogu sodi käest maha ja siis see jõuab merre...).
Meie sõit saare põhjapoole oli seega üks suur slaalom, suurte palkide, puupakkude, palmiokste, sodi ja prügi vahel, kogu aeg oli vaja vaadata, kust tuleb merre jõgi, siis on vesi sogane, ning kogu aeg ujus teepeal ohtralt eilsest ja tänasest sajust merre uhutud looduslikku ja inimlikku kraami, mida siis proovisime vältida.

Selgelt on näha sissevoolava jõevee ja merevee piir

Meri on täis kõiksugust sodi

Hulbivad ka jämedad palgid

Rohelust ja vett Dominical jagub

Päris saare põhjaosas jäi sodi vähemaks ja ilm klaaris ära, nägime Kariibidel üldse esimest korda vaalalisi ja tegime lõpuks ometi taas selgeks muutunud vees koos nendega ujumispeatuse, nemad aga meid ootama ei jäänud ning panid omas rütmis edasi.

Delfiinid

Jõudsime Portsmouthi. Myfriend Alexis andis poi, tundus ok. Otsad kinni läksime kohaliku külaga tutvuma. Paistis väga “uimas” tüüpe igal pool, sodi vedeles ja poekesed olid miniatuursed ja suht olematu valikuga. Piirkonna vaesusest andis märku ka poes ühekaupa müüdavad WC paberi rullid. Autode kõlarid huugasid, iga mees pani oma tümpsu kõige kõvemaks ja sõitis mööda tänavaid. Tänavaääred olid suitsuseid tüüpe täis, mõni seisis niisama nurga peal, mõned mängisid miskit kabelaadset mängu, kes kuses vastu seina, chill. Natuke võttis aega harjuda, et see vist ei olegi väga ohtlik koht, see ongi siinne elu… Pakuti ka mitme tegelase poolt erinevaid “tuure”, üks formaat oli sõudepaadiga mööda Indian Riveri jõge ülespoole, pool tundi aerutamist ülesvoolu, siis mingis urkas väike söök-jook ja siis tagasi. Nii ei näe ju suurt midagi! Vihmametsa sõite lubati ka, aga otsustasime jääda Alexise pakutu juurde. Igatahes Portsmouth on palju rohkem perifeeria kui Roseau.

Muusika mängis igal pool, laupäeva õhtu, söögikohad olid suht pisikesed (no paar lauda ehk oli), üks kultuursemaid oli sadamaputka, kus oli ehk neli lauda, aga seal mingid satikad (kihulased) sebisid määda sääri ringi ja olla liiga mõnus ei olnud. Laevas tagasi ja vaatame, mis meile Alexise poolt pakutud homne ekskursioon toob, ta lubas meile hankida erinevaid metsikuid maitseaineid ja puuvilju…, näidata koolibrisid ja papagoisid;).

Jan teeb veel pimedas supiga maatuuri, külastab kohalikku jõuluturgu, kus mitte jõulukraami ei müüda, vaid muss ja pidu käib.

Vaade Portsmouthi ankrualalt

Indian River

Esimene iguaan

Portsmouthi ankruala

Hommikul varakult üles, eriti pannkoogimeister Meelis, kuna enne tuuri oli vaja ka pühapäevased koogid ära süüa. Meie tuurikorraldaja Alexis tuli kokkulepitud ajal, võttis meid oma lootsikusse ja viis bussiga tuurile. Saime kiirelt teada, miks see saare ots räsitud välja näeb, 2017. a orkaan Maria oli saarelt üle käinud, paljud inimesed lahkusid saarelt, koolid suleti, farmerid jäid tööta (ja nagu kõikjal - nende lapsed ei viitsi maad harida, sest internet on palju parem ajaviide), valitsus enam ei toeta põllumajandust jne. Ehk kõik on kehva, poliitikud on korrumpeerunud, rahval raha pole, Jõulusid ja uusaasta pidusid peetakse tagasihoidlikult, mitte nii nagu varem oli, jne. Ehk et rahval pole tööd. Küll aga ütles Alexis, et vähemalt on saarelt nälg kadunud. 2017. aasta seisuga oli Dominica pindalalt maailma suurim riik, mille elanike arv on napilt alla 100 000. Alexise väitel on peale orkaan Mariat elanikke alles vaid 42 000.

Samas, rahvas on sõbralik ja pättusi keegi ei tee, sest kõik tunnevad kõiki. Jäi lõpuks selline mulje, et alguse nägemus “uimastest kahtlastest tüüpidest” polnudki paikapidav, rahvas oli sõbralik ja tundus turvaline.

Tuur ise oli tore, rahulik kulgemine rohelisse mäkke Syndicate loodusrajale, ümberringi farmerite poolt maha jäetud metsistunud puuistandused (banaanid, kohvi, kakao, apelsinid jne), osaliselt midagi keegi seal harib aga suured alad on hooldamata, seega suur roheline ja niiske koht (sadas iga päev seal miskit). Sõidu ajal nägime üle tee jooksmas kahte aguutit. Saime osa ka tavast enne pime kurvi signaali lasta. Loodusrajal vaatlesime koolibrisid lilleõisi väisamas, jalutasime mööda jõeorgu Syndicate kose alla suplema. Kose all oli mõnus ja värskendav. Koos meiega suples siin ka mitmeid oranže krabisid. Alexis otsis kohalikust metsast meile apelsine, passionfruite, jne. Väga kena loodus ja mõnus rahulik kulgemine, sai erinevaid maitsetaimi korjatud ka laeva peale kaasa. Ja saime endale ka suure banaanioksa koos roheliste banaanidega, hiljem sobitasime selle laeva ehtivaks jõulupuuks.

Pärast poest läbi ja laeva peale tagasi, poi küljest otsad lahti ning purjetame edasi Guadeloupe poole, Euroopa levi suunas.