Breeze

Passaat-tuul on võimas. Ühest suunast ja järjest puhub. Laine ei ole nõus, kogu aeg on midagi teistmoodi, kas hoovuse või muu tundmatu kauge rõhkkonna tõttu.  Seega igal päeval oli vaja leida sobiv “mittekolksuv” purjestus, et öösel saaks rahulikumalt vahtida (vahti pidada). Eri päevadel proovisime erinevaid purjeid, kas suurt allatuule purje Code D, parasaili, või siis tugevama tuulega tavapärast kroot/kenu kombinatsiooni.Sõidu algus oli tuulevaikuses. Juba esimesel päeval sai uus Code D üles pandud, rabiseb, tuult liiga vähe, siis proovisime kenu, ikka tuul ei kandnud, siis sai ka parasaili proovitud aga ikka ei tulnud asjast midagi välja, motoseerisime siis vaikselt tuule suunas. Ja siis ta tuli ning edasi kõik päevad oli suht ühest kandist, vahelduva tugevusega, 14-24 knotsi vahemikus. Mootorid puhkasid.

Tenerife Kanaari saarte esimene peatus on Tenerifel San Migueli sadamas. Siin on plaanis tankida ja Meelis pardale võtta, vabu sadamakohti siin ega mujal Tenerifel pole. Meie meeskonna täiendus jõuab õnnelikult sadamasse. Valmistusime kütuse võtmiseks, tanklas aga oli ootejärjekord tekkinud, seega tunnike läks reidil ootamise peale. Seejärel kütus paaki, Meelis paati ning sõit jätkus. Meelis tõi Eestist leiba ja kohepealt saia. Sai oli oluline osa, sest tuunikala tahtis saada saia peale saamist ning varem ostetud saiad kippusid kinnises pakis aeg-ajalt juba järgmisel päeval hallitama. Ja leib on lihtsalt puhas nauding siin saialembesel lõunamaal. Natuke sõitu ja siis ankur järgmise sadama Marina del Sur ees oleval las Calletase ankrualal vette. Siin on ankrus päevinäinud jahte, valvemeeskonnaks kajakad peal. Kes snorkeldas värviliste kalade seltsis, kes käis tubakat otsimas, ning peale pimeduse saabumist ankur üles ja plaaniline öösõit El Hierro suunas algas.

Teisipäeva 29.oktoobri hommikul plaanitud kütusevõtmine venis, sest öösel oli üks sakslaste paat end kütusekaisse kinnitanud ja koputamiste peale tuli unine vanamees välja jutuga “we all are dead” ehk väsinud öösõidust, ja nüüd läheb aega, enne kui nad uuesti üles ärkavad… Tunnike ootamist, kütus käes, ja purjetamine algas Selvagensi saarte suunas, tuul oli hea, ca 20 sõlme pooltagant ja sai terve päev otsa purjetada. Öösel vaibus ja tuli taas mootorid appi võtta. Laterna valguses hüppasid helkivad krevetid ja ujusid kilpkonna beebid. Hommikul paistis ees Suur Selvagem. Selvagensi saar ed  on Atlandi ookeanis asuv Portugalis asuva Madeira saarestiku sub-arhipelaag .  Kolm suuremat saart,  suurim neist Grande, kus aastaringselt peal kolm inimest/kaitseala töötajat: kaks saarevahti ja üks bioloog.  K as saame külastada seda merekeskset reservaati sõltub ilmast (vaja seal ankurdada), siin on vajalik ka luba, mis väljastati meile Madeiral Quinta do Lorde sadamast ilma pr...

Esmaspäeva 21. oktoobri õhtul sõidame Quinta do Lorde sadama suunas, kus meil teoreetiliselt lubati hoida sadamakohta. Korduvatele emailidele ja telefonile aga mingit vastust ei saanud… Jõudsime enne kuut napilt sadama ette ja raadiole vastati kohe, saime valida millisesse auku ennast paneme ja kõik sujus, olime kirjas ja koht olemas. Siia jääme ilmselt pikemaks, et avastada Madeirat, mida kiidetakse palju rohkem kui Kanaare, järgnevad päevad näitavad. Mingi tuulefront on ka tulemas, seega kohe nii ehk naa edasi ei kipu. Ja lõunapoolsetes sadamates vabu kohti pole, seega oleme rahul, et meil on olemas kalju tagune tuulevari (sadam on ühe suure kalju all), elekter ja vesi, kütus jne muud hüved… Sadama ja hotellide ala on aiaga piiratud, väravas on valvur, kellele peab ütlema, et oleme marina kliendid. Preili Marinal on palju kliente.. Ala sees pole lukus uksi, ei pea kaart näpus kempsus käima. Hind ka seni kõrgeim, meie 50- sel katamaraanil 117 eurot öö.

Sõit Cascaist hommikul algas tugevneva tuulega, mis pidi olema kuni 20 knotsi ja keerama meile sobivaks külgtuuleks päeva jooksul. Reaalsus oli aga see, et tõdesime järjekordselt, et prognoose liiga täpselt uskuma ei pea, tuul oli suht tihedalt vastu, surus meid tagasi Portugali mandri suunas ning tugevnes. Öösel oli tuulenäidiku peal ka 35 knontsi näha. Laine kolkis vastu laeva mürraki ja mürraki. Oleks pidanud kroodi teise rehvi panema, tagantjärgi tarkus, öösel suurte lainetega rehvima ei hakanud, ja seega sõitsime mitte pingul purjedega otsides sobivat lainet, sest taas (üllatus üllatus) oli merel laine kahest suunast, üks külje pealt ja teine vastu… Ja siis, kui tuli see vastulaine, siis sai seda rammitud nii, et üle laeva lendas ja voolas vett, ning hommikul sai laeva pealt peoga soola ära pühitud (täitsa korralik valge pulber oli igal pool). Ja selgus, et kahe kajuti laeluuk lekib. Vihm sealt sisse ei ole sadanud, aga laeva ja laeakent mööda voolav vesi jõuab ka kajutisse. Ho...

Neljapäeva 10. oktoobri varahommikul sõidame Muxia sadamast välja usus, et merel möllanud Kirki megalained on selleks ajaks veidi tasandunud. Aga hakkas lainetama küll. Lootus oli, et kui saame kaldast eemale, siis läheb laine laugemaks ja paremaks. Siiski kestis see kuni Finisterreni, nii nagu sadama mees ütles, et peale seda läheb paremaks. Ehk ca 4 tundi korralikku loksumist, nendest üle kahe pilkases pimeduses. Kirki laine läänest, eelmise päeva tuule laine põhjast, vastuhoovus lõunast, värske tuule virvendus veel kuskilt… Pimedas ei saanud aru, kust mis laine tuleb. Valgeks minnes endiselt ei saanud aru;) Pimedas sõit oli kalapüügialal elamus, prože näitas ette valgusvihku, et vältida mingeid “kalalõkse”, samas kajakad ja suulad tulid just sinna valgusvihku kalu noolima, seega jäi üle arvata, kas see valge “poi” ees on kanister või ikkagi lendab mingi hetk õhku ära. Samuti mingi hetk laeva kõrval toimus mingi tegevus, taskulambiga oli näha uimeid, seega kas delfiin või Orca? ...

  Reedel 4. oktoobri hommikul sõidame Muxia sadamasse sisse. Harbour master juhatab meid silda. Üks õõ sadamas maksab 63 eurot. Üllatuseks saabub laeva tolliametnik, täidab pool tundi meil ahtri laua taga dokumente, tuppa siiski sisse ei tule. Eestlasi tollitakse ka Euroopa Liidus. Sadamapoiss toob oma ATV-ga 200L kaupa diislit kai peale, seega paagid saame kohe uuesti täis. Sõiduks aga niipea ei lähe. Ilmaprognoos midagi head ei luba ja otsustame siin S ja W suuna tuultele suht kaitstud sadamas oodata Euroopasse saabuvat troopilist orkaani Kirk. See peaks jõudma T vastu K öösel kohale ja tsükloni kese peaks meie kandist suht üle minema, seega pöidlad taas pihku, otsad paika ja vendrid vahele ;)

Teisipäeva hommikul kell 9.12 sõidame Guersneyst välja. On kõrgvee aeg ja hoovus tagant. Asume Biskaia poole teele. Tuul mõõdukas ja lubas saare nuka tagant väljudes ka purjed üles tõmmata, laine oli esimest korda selline suur ookeani laine. Sõit lääne poole, tuule suund aga suht napikalt vastu, katamaraani jaoks 50 kraadi oleks hea, aga kippus meid vastu Prantsusmaad suruma, seega et tuulenurka vähendada ja ühe jutiga Bresti poole saada, panime ühe mootori appi, saime nurga sobivaks (ca 45 kraadi). Õhtuks oli selge, et Bresti me ei lähe, vaid paneme otse üle Biskaia.  Lubab vaikset tuult ja soodsas suunas, väga siin ilma valida ei anta, vaja saada reedeks üle, siis läheb jälle (vastu)tuuleks.  Seega saigi sõidetud üle kolme ööpäeva järjest, ilm suht vaikne, mootorid abistasid purjeid.  Neljapäeval kell kaks päeval saab meil kolm nädalat sõidetud, läbitud on 1570 meremiili. Kaks uskumatut fakti selle aja kohta -  ujumas pole me kordagi käinud (tunne on, et päras...

Laupäeva hommikul sõidame Cherbourgist välja rahuliku merega, päike paistab, suulad lendavad. Sujuvat minekut taganthoovuses jagub ligi 3 tunniks, kuni jõuame La Hague maaninani, kus võtame suuna rohkem lõunasse. Poolsaare tipul kohtuvad kahe suuna hoovused, lisaks ka eelmise tuulise päeva vanad lained. Need tulevad kolmandast suunast.  Ja seal see “pesumasin” hakkas, vesi kees, lained tulid igast suunast, täielik sürr mullivannis sõitmine ja rappumine, suvaline kõikumine, kõrged erisuuna lained, sügavate laineaukudega. Laev laperdab imelikult, päris huvitav ja veidi hirmutav kogemus. Hoogu sai maha võetud ja kannatatud. Õnneks kestab kõik lühikest aega, poole tunniga saame hoovuste ristumise kohast välja. Meri rahuneb ning seilame Kanalisaarte poole edasi. 

Kui Eesti mees tahab merele minna, siis ta seda teeb. La Havrest startisime teisipäeva õhtul kell kolmveerand kuus ca 20 sõlmese vastutuulega, mis on suht maksimum, millega end kaist vastu tuult lahti kangutatud saame. Saime. Väljasõidul sadamasuus suured murdlained ja ümber läinud väike purjekas ning kaks last vees, kummipaat mootori ja treeneriga turvamas. See paistab tavaline õppepraktika olevat siin, et käiakse iga ilmaga merel harjutamas. Meil on õppida sellest, kuidas vee-elu noortele lähemale tuua… Algus mõned tunnid raputas, lained vastu. Asjad lendasid omasoodu ringi. Laevakell lõi (ainult väga suurte lainete korral õnnestub, laeva ajaloos on seda juhtunud vaid üksikud korrad).  Ületasime 0-meridiaani. Tähistamiseks polnud mahti, oli vaja end kinni hoida. Jääb hilisemaks...

 Betoonlinn Le Havre. Vaatamisväärsused on siin betoonist: kõrge kandiline Eglise Saint-Josephi kirik, vulkaani kujuline ja nimeline raamatukogu, valitsushooned ja hotellid. Massiivne ja kandiline on siin kõik. Linn sai sõja ajal puruks pommitatud, ilusaid vanu hooneid praktiliselt alles ei ole.  Sadama kõrval laiuv Le Havre rand paistab kaardilt suurte liivaluidetega, kohapeal osutuvad luited aga paekivi klibuvallideks.  Rohelust siiski on, väikesed pargid, purskaevud. Pargis on mõnus istuda, croissante ja sidruni tarte nosida. Trammiteed on mõnusasti muru sisse peidetud, rööpaid pole nähagi. Trammid liuglevad visuaalis mööda rohuvälju.  Pühapäeviti on kesklinnas turupäev. Müüdi nii juurvilju kui ka voodisse madratseid. Meie piirdusime puuviljade ja kalmaaridega. „Le Havre kuumad ööd“ on päris jahedad, +13-14°. Ka päevad pole kuumad, alla 20. Aga pärastlõunal avavad söögikohad oma õueterrassid ning suveelu linnas läheb käima. Ka sadamas jätkub suvine elu. Purjet...

  Tuulepark, radar ja mitte ühtegi kahtlast või arusaamatut laeva, kuni... Nagu igal jummala ööl, kui laev merel, kraabin end koist välja 10 min enne oma vahi algust. 03:50 laeva, st Eesti aja järgi. Vaht 04 - 07. Sel korral sain end kuidagi kiiremini "käima", vahi üleandmisel eelmine vahimees Jüri ütles, et siin pole eriti miskit isegi vaadata. Igav, uni tuleb peale. Tuulepark paremal, maa vasakul. Kuskil kaugel ees veel üks plink, aga kuna plink, siis ei liigu. Ei pea silmi punnitama. Silmadega on sihuke värk, et eriti häästi alguses nad ei võta. Kaugemad tulukesed saab veel kuidagi vookusesse, ned va nirud sääse kujulised sümbolid, plotter ekraanil, muutuvad nähtavaks pisut hiljem, mõne aja pärast. Tuuleanduri seier teeb ekraani peal ringe. Soe, hoovus tagant, 1.5 sõlme, motoriseerime. Le Haamr'i kuumad ööd, või midagi... Radar, hea abiline, sest AIS näitab palju, kuid varjab olulist. No nagu miniseelik. Üks tundmatu ujuvvahend oli selle seeliku varju pugenud, ...