Guernsey - Inglise Kanalisaared

Laupäeva hommikul sõidame Cherbourgist välja rahuliku merega, päike paistab, suulad lendavad. Sujuvat minekut taganthoovuses jagub ligi 3 tunniks, kuni jõuame La Hague maaninani, kus võtame suuna rohkem lõunasse. Poolsaare tipul kohtuvad kahe suuna hoovused, lisaks ka eelmise tuulise päeva vanad lained. Need tulevad kolmandast suunast.  Ja seal see “pesumasin” hakkas, vesi kees, lained tulid igast suunast, täielik sürr mullivannis sõitmine ja rappumine, suvaline kõikumine, kõrged erisuuna lained, sügavate laineaukudega. Laev laperdab imelikult, päris huvitav ja veidi hirmutav kogemus. Hoogu sai maha võetud ja kannatatud. Õnneks kestab kõik lühikest aega, poole tunniga saame hoovuste ristumise kohast välja. Meri rahuneb ning seilame Kanalisaarte poole edasi. 

Segapudru lained 

Guernsey saare St Peter Porti sadamas sõidab meile paadiga vastu Harbour Master, annab tollipaberid ning juhatab meid ootekai juurde. Peame otsustama, kas jääme sadama välibasseini või sõidame sisebasseini. Viimasesse sissesõit tähendab sadamatiiki sõitmist, kuhu saab sisse (ja välja) ainult tõusu ajal, vahepeal läheb “lävepakk” kuivaks (hoiab tiigis vee sees). 

 

Teades saabuvat karmi ilma, otsustame sisse sõita. Sisse hetkel ei saa, vesi on piisavalt kõrge ca tunni aja pärast. Veetõusu oodates võtame väikse kreveti ja kala ampsu, siis saame sisse. Sees suunatakse meid sissesõidu värava juures oleva ujuvkai otsa. Tundub kahtlane koht, aga eks kohalikud teavad. Hiljem selgub, et ega ikka tea küll. Sissemöllimine on lihtne, ühe kopeeruva A4 täitmine, kirjutame ankeedile laeva andmed ja oma passiandmed ning viskame paberi kaiotsas olevasse kollasesse custom kasti. Kedagi rohkem midagi ei huvitanud, passe ei küsitud vms.

Päike paistab ja linnas tuleb esmakordselt tõeline lõunamaine tunne peale. Palmid, väikesed valged kivimajad, kirikud, palju lilli. Esimese õhtu veedame Ship and Crown’i pubis jalkat vaadates. Õlleka kaader on nagu inglise seriaalidest võetud, inglaste nägudega mehed õlletoobid käes, jutustavad, naeravad ja natuke vaatavad jalkat ka. Üks ainus elab hoolega kaasa. Liverpoolile nagu meiegi.

Pühapäeva varahommiku taevas on ähvardavalt lillapunane, torm on merel juba alanud. 

Meie teeme saaretuuri, Europcar'i rendiautoga Seat Arona, vasakpoolses liikluses. Olavi roolis. Sama põnev kui valetpidi liiklus, on kõrvalteede kitsus. Kohati mahub kahesuunalise tee koridori vaevalt üks autogi ära. Sõidame peeglid peaaegu vastu teeserva valli põõsaid nagu tunnelis, ette ei näe midagi. Paari vastutuleva autoga kohtumisel roomame sentimeetri täpsusega üksteisest mööda. Kõik on rahulikud, rõõmsate nägudega.

Kahesuunaline sõidutee

Filter ehk kes ees see mees ristmik

Vaatamisväärsused – pisikestest savipotikildudest kokku laotud maailma üks väiksemaid kabeleid, kümned kaitsetornid rannikul, mõõnamaastikud, vrakimuuseum (mille 4-naelase pileti saab soetada 4 euroga), ilusad kirikud, palju hortensiaid, päris kastanipuud pehmeokkaliste kastanipallidega, paisjärv, rannakaljud ning laintevahus tormine meri.

Jüri tupiktõusul

Kuna tuul oli päris punases (35+knotsi), siis oli mure ka laeva turvalisuse pärast, sõitsime autoga sadamast läbi, laev kõikus kai küljes päris korralikult (kagutuul puhus sadamasse sisse, tõusuga tulid korralikud lained ka). Vendrid on tugeva surve all, 22 tonni laeva ja kai vahel lamedad. Sättisime vendreid ja tõdesime, et paremini rohkem miskit teha ei saa, peab vastu pidama.

Kolmveerand tundi hiljem, kui auto on ära antud ja me tagasi sadamas, on vendrid alla vandunud. Algab suur päästeoperatsioon. Surume katkiste vendrite nahad üksteise otsa hunnikusse, et mingigi pehmenduspadi oleks. Otstest puntravendreid seome samuti kai knaapide külge pehmenduseks. Karola läheb jooksuga sadamahoonesse vendreid otsima. Lõpuks toome neid kolme käiguga juurde kümmekond tükki. Kaks suurimat kera ikka suured, traallaevade omad. Turvaline on nüüd. Aga kaod on suured. Kokku kaheksa vendrit läheb mahakandmisele. 

Hommikul hangime merepoest 6 uut piklikku ja ühe suure ümmarguse vendri. Teisi vendriostjaid oli ka kaupluses näha, seega kõik kes eelmine päev olid pardas askeldamas, samamoodi pidid kaotuseid kokku lugema… Kagu tuulega (üle 25 knotis ehk) siia sadamasse tulla on riskibusiness ja võib kohe vendreid ostma minna;)

Laeval mõned kriipsud peal, aga hullemat viga ei ole, seega kõik läks kokkuvõttes hästi.

Kolmas päev saarel, esmaspäev, on jätkuvalt tuuline, kuid nüüd on tuul keranud loodesse ja jääb majade varju. Sadam on selle suuna tuulega, tegelikult pea kõikide suundade tuulega, rahulik. Laine ei murra sisse. Just edela tuul käib siin peale ja selle me siin kätte saime. Tänase päeva veedame linnapeal, jalutame, täiendame toiduvarusid ning käime väljas söömas.

Teisipäeva hommikul kell 9.12 sõidame Guersneyst välja. On kõrgvee aeg ja hoovus tagant. Asume Biskaia poole teele. 

Laenatud vendrite hülgamine, jätsime need kaile