Mayday Mees
Tuulepark, radar ja mitte ühtegi kahtlast või arusaamatut
laeva, kuni...
Nagu igal jummala ööl, kui laev merel, kraabin end koist välja 10 min enne oma vahi algust. 03:50 laeva, st Eesti aja järgi. Vaht 04 - 07.
Sel korral sain end kuidagi kiiremini "käima", vahi üleandmisel eelmine vahimees Jüri ütles, et siin pole eriti miskit isegi vaadata. Igav, uni tuleb peale. Tuulepark paremal, maa vasakul. Kuskil kaugel ees veel üks plink, aga kuna plink, siis ei liigu. Ei pea silmi punnitama. Silmadega on sihuke värk, et eriti häästi alguses nad ei võta. Kaugemad tulukesed saab veel kuidagi vookusesse, ned va nirud sääse kujulised sümbolid, plotter ekraanil, muutuvad nähtavaks pisut hiljem, mõne aja pärast.
Tuuleanduri seier teeb ekraani peal ringe. Soe, hoovus tagant, 1.5 sõlme, motoriseerime. Le Haamr'i kuumad ööd, või midagi...
Radar, hea abiline, sest AIS näitab palju, kuid varjab olulist. No nagu miniseelik. Üks tundmatu ujuvvahend oli selle seeliku varju pugenud, Täpp ainult radaril, isegi tuled ei paistnud. Ca 1,5 nm kaugusel.
Vihmapilv. Pimedas leidsin selle radarilt. Lõi kogu pildi ekraani punaseks. Oleks selle sees mõni AISita laevuke olnud, poleks näinud küll. Peab setingutega rohkem tegelema. Temperatuuri langus, äikese taandumisel läks õhk poole tunni jooksul umbes 5 kraadi jahedamaks. 22 pealt kuhugi 16 - 17 kanti.
Mayday, mayday, mayday!
Esimest korda kuulsin seda reaalselt, merel olles. Umbes 10
min enne vahi lõppu.
Raadioside läks ümberringi kohe käima. Rannavalve, või kuidas seda siinkandis täpsemalt nimetatakse hakkas kiirelt suhtlema. Küsiti laeva nime, vastust ei tulnud. Mingil hetkel hakati nimetama seda lihtsalt "boatontherock". Prantsuse aktsendiga kõlas see tõepoolest isegi nagu laeva nimi.
Asukoha kohta tuli vastus "in the middle of
Cherbourg" või midagi sarnast. Või oli "in the middle of
nowhere", vahet pole. Mõne aja pärast tuli täpsem, et 5 miili LeHavre'st
põhjapool. Me olime sellest paigast veel omakorda 5 miili põhjapool. Meie
kiirus 5 kn. Vahepeal võeti ka Breeze'ga sidet ja uuriti, kas saime
"distress" teate. Ajas kergelt segadusse, sest radio DSC systeemi ei
olnud midagi tulnud. No ok, vastasime, et kuulsime "Mayday" sidet.
Rohkem ühendust ei võetud.
Hakkasime olukorda jälgima. Pilk kaardile ütles, et ainuke
koht on rannas kinni. Muid madalaid ümbruses ei olnud.
Helikopter oli õhus, selleks ajaks oli raadioside läinud prantsuskeelseks. Lähenesid ka 2 SAR paati.
Selleks ajaks olime jõudnud sündmuspaiga lähedale ja valgenes. Keegi toimetas kaldal, mõõnaga paljandunud kaldakaljude vahel paistis jahi ahter ja mastituli. Paat ise täiesti kuival, 45 kraadises kreenis.
Jätkasime teed, Tunnikese pärast olime Le Havre sadamas.
Pärastlõunane kohtumine
Õhtupoolik tõi emotsioone juurde, kuna saabus päästelaeva saatel meie Mayday Mees, aitasime tal otsad kinni panna (teadmata veel, et tema oligi see hädaline). Jutu käigus selgus, et tema ongi see hommikune päästetav. Oli olnud ankrus ja maganud, hoovus oli ankru lahti tõmmanud ja nii ta kaldale uhutugi. Kutsusime ta Breeze peale ja juttu jätkus kauemaks. Kõva papi, 77 aastane, ostis selle purjeka kaks nädalat tagasi. Sõitnud merd küll, neli korda üle Atlandi, Vaikses sõitis Uus Meremaani jne.
Hea oli teada, et kõik lõppes õnnelikult, tõus tõstis paadi taas üles, lekkeid ei olnud ning päästetiim lõikas kinni jäänud ankruketi läbi, sai ise tõusuga kalda pealt uuesti minema ja sõit tal jätkus. Lendav hollandlane.
