Muxiast läbi Vigo Cascaisi - teekond Portugali

- October 19, 2024

Neljapäeva 10. oktoobri varahommikul sõidame Muxia sadamast välja usus, et merel möllanud Kirki megalained on selleks ajaks veidi tasandunud. Aga hakkas lainetama küll. Lootus oli, et kui saame kaldast eemale, siis läheb laine laugemaks ja paremaks.
Siiski kestis see kuni Finisterreni, nii nagu sadama mees ütles, et peale seda läheb paremaks. Ehk ca 4 tundi korralikku loksumist, nendest üle kahe pilkases pimeduses.
Kirki laine läänest, eelmise päeva tuule laine põhjast, vastuhoovus lõunast, värske tuule virvendus veel kuskilt…
Pimedas ei saanud aru, kust mis laine tuleb. Valgeks minnes endiselt ei saanud aru;)

Pimedas sõit oli kalapüügialal elamus, prože näitas ette valgusvihku, et vältida mingeid “kalalõkse”, samas kajakad ja suulad tulid just sinna valgusvihku kalu noolima, seega jäi üle arvata, kas see valge “poi” ees on kanister või ikkagi lendab mingi hetk õhku ära.
Samuti mingi hetk laeva kõrval toimus mingi tegevus, taskulambiga oli näha uimeid, seega kas delfiin või Orca?
Olid delfiinid, sai taskulambi valgusega neid taga aetud lainetes, nemad hullasid just laineharjade peal. Sürr kogemus on näha kõrval suurt lainemassiivi, enda silmade kõrgusest palju kõrgemal, selle sees ujub paralleelselt laevaga delfiin.
Lainete kõrgus määrata ei oska, ju suuremad olid 6-8m, päeva teises pooles jäid rahulikumaks, ja tõukasid enamjaolt poolviltu tagant.
Kalda äärest hoidsime eemale, kuna hoovus oli seal vastu just kõige tugevam.
Tunnike enne päikseloojangut olime Vigos sadamas. Koha saame boksi, kus ujuvkai kinnituspost on boksi sees. Kitsa sissesõiduga on tegu; kapteni kokkuvõte hiljem, et koostööd tuleb veel harjutada. Vähemalt publikut koguneb meie manöövreid vaatama ohtralt, oleme sadamas keset suurlinna ning jalutajaid vahetult sadama kõrval oleval promenaadil on massi. Jääme siia kaheks ööks, mil oleme oma laevaeluga kõigi silma all. Suurlinna tuledesäras. Sadamamaks on Vigo kesklinnas 103 eurot öö.

Öine vaade sadamast

Kompaktne linn, kõik on koos, kalalaevad, reisilaevad, konteinerlaevad, kruiiserid, purjekad, pukserid jm. Turvaline koht, mägede vahel. Linn on turistilõkse täis. Vanalinna osa on päris tore ronimine, mäest üles ja kitsaid tänavaid pidi, mis söögi ja joogikohti, müügiputkasid ja ka elu, korralikult täis. Sadamale lähim turismimagnet on Jules Verne monument. Käime ka kirjaniku põlve peal istumas.

Meeskonda tuli Vigos täiendust, Roland ja Lenna saabusid Portost bussiga Vigosse ja siis laeva. Saame vahetused teha edaspidi kahekaupa.

Illuminatide söögikoht

Vihm ei takista kohalikel kala püüdmist

Eskalaatorid linna tänavatel

Laupäeva 12. oktoobri õhtul stardime. Kuu aega kulgemist on täis. Plaan on sõita 1,5 päeva ja otse Lissaboni. Seilame vaiksel merel suurel vanalainel. Kaldapankadel lööb see laine uhket vahtu üles. Üksikud delfiinid ujuvad loojangus ning pimedas surfavad nad taas laineharjadel pea meie kõrgusel. Pühapäevane päev jätkub laugetel lainetel, ilm on päikeseline, mõnus. Tänase päeva sisustavad kilpkonnad, neid hulbib pinnal mitmeid, lähenedes nad aga sukelduvad ja pildile neid ei saa. Delfiiniparved teevad koostööd tormilindudega, viimaste järgi on neid hea leida. Enamasti jõuavad delfiiniparved lõpuks ka laeva juurde surfama. Öö vastu esmaspäeva toob uue vaadeldava elustiku. Möödume kaljunukist, kus kaitseala Reserva Natural das Berlengas, kui valgusvihkudes hakkab vesi erk oranžilt-punaselt-siniselt-roheliselt vastu helendama. Seekord vee-elukad ise ei helenda, aga peegelduvad värviliselt vastu. Nagu helkurid. Saame ruttu aru, et tegemist on krevettidega. Neid on massiliselt, jagub kümneteks miilideks. Elukad hüppavad ka pinnale ja mööda vett, hüppavad nagu rohutirtsud. Valgusvihus vahvad värvilised kappajad. Üksik traal on ka siin vetes. Küllap krevetitraal. Ka kalu hüppab aeg-ajalt veest välja, taskulambiga saab neid hüppeid motiveerida.

Delfiinide ja tormilindude koostöö kalapüügil

Esimene päikeseloojang merre

Helkur krevetid hüppamas

Hommikul enne Cascaisi jõudmist oleme maale lähedal ja siin jagub kalastusvahendeid. On veel kottpime, kui ühele pallile õnnestub otsa sõita. Korra jääb vinti kinni, kuid tagurpidi käiguga saame kalalõksust lahti. Tagajärjed puuduvad :)

Cascaisis alustame tankimisega, oleme kohal kell veerand üheksa, tankla avatakse kell 9. Ootame, tangime ja saame sadamas taas boksikoha. Seekord pole boksi posti ette pandud ja sisenemine läheb sujuvalt. Sadamamaks on Cascais 110 eurot öö. Jääme kaheks. Meie mast, mis põhjapoolsetes sadamates oli üks kõrgemaid, paistab siinmail keskmine. Ja katamaraane jagub siin samuti, neid on suhteliselt aina rohkem.

Cascais on tore mereäärne kuurort, sisuliselt Lissaboni eeslinn. Sadamat saab vaadelda kõrge kivimüüri pealt, mis on siinse kindluse osa. Osa sadamast ankruala, kus on valdavalt kalapaadid, osa sadamast ujuvkaid, kus ka meie. Linnas on sildid, kuhu evakueeruda tsunaami korral. Sellisesse piirkonda oleme jõudnud. Toidutänav, kus on mõnusad mereanni restoranid. Ja palju rahvast. Kui nemad on tulnud Lissabonist mereäärde, siis meie sõidame rongiga pealinna.

Sõit kestab kolmveerand tundi ning olemegi päikeselisest Cascaist jõudnud vihmasesse pealinna. Nii vihmasesse, et mäkke trammid täna ei sõida. Mägitänavatelt voolavad alla mudajõed. No kui Lissaboni sümboliks oleva trammiga ei saa, eks siis tuleb jala minna. Castelo De S. Jorge kindluses saab käidud, Lissaboni väravad ja keskväljak võetud, sardiinipoed külastatud. Ronimist jagub ja päev saab pikk, tagasi laevas oleme läbimärgadena alles keskööl.

Kolmapäeva 16. oktoobri hommikul alustame sõitu Madeirale.