Muxia nädal - Hispaania ja troopiline torm Kirk

- October 11, 2024

Reedel 4. oktoobri hommikul sõidame Muxia sadamasse sisse. Harbour master juhatab meid silda. Üks õõ sadamas maksab 63 eurot. Üllatuseks saabub laeva tolliametnik, täidab pool tundi meil ahtri laua taga dokumente, tuppa siiski sisse ei tule. Eestlasi tollitakse ka Euroopa Liidus. Sadamapoiss toob oma ATV-ga 200L kaupa diislit kai peale, seega paagid saame kohe uuesti täis. Sõiduks aga niipea ei lähe. Ilmaprognoos midagi head ei luba ja otsustame siin S ja W suuna tuultele suht kaitstud sadamas oodata Euroopasse saabuvat troopilist orkaani Kirk. See peaks jõudma T vastu K öösel kohale ja tsükloni kese peaks meie kandist suht üle minema, seega pöidlad taas pihku, otsad paika ja vendrid vahele ;)

Seniks naudime Muxia küla, siin on üks Santiago de Compostela palverännaku teekonna lõppudest, linn on väsinud seljakotitegelasi täis. Käivad maanina tipul asuvas Santuario da Virxa da Barca kirikus matkapassi templeid saamas. Linnas on palju hosteleid ja restorane, selline veidi turistikas, seljakotiga matkajate koht. Esimene päev ostame kohalikult kalurilt paadist krevette, tegime talle lihtsalt näppude ja grimasside abil selgeks, et tahame midagi hirmsasti süüa;) Keedame tilli ja soolaga, ilusad punased ja tiheda lihaga, maitsvad. Järgmise mereanni ostu teeme turupäeval.

Ajarütm poodidega siin on selline, et midagi on hommikul lahti, siis kinni ja siis õhtul taas lahti. Üks söögikoht ühel päeval oli lõunal lahti, teisel päeval samal ajal kinni. Seega ei adu veel seda kohalikku “siesta” rütmi…), see (kala)pood mis järjepidevalt oli eelmised päevad kinni, on turupäeval (teisipäev ja reede) uksed lahti teinud, vanapaar omavahel sõneledes teenindamas kõiki kliente korraga, kalalima lendab, ohtralt arusaamatut hispaaniakeelset juttu, suure noaga kalapuhastamist (kliendi soovile vastavalt tehakse esmane rookimine ära), ja saime kätte õhemad lestataolised kalad ning kaks kilo kalmaare (need peame ise tindituks tegema). Maitsva gemüüse paneb Olavi neist kokku, ingveri, peterselli, porru, küüslaugu, porgandi ja valge veiniga. Maitsvaid mereande saab siin linnas paljudest kohtadest. Söögikohad pakuvad kalmaare, nuivähke, nugakarpe, kaheksajalgu, rannakarpe, krabisid, krevette, kala. Ehk siis pea kõike, mida merest tahta oskame. Ja valmistatud on see kõik hästi. Rannaäärsed söögikohad on palganud turvakajaka, sellise vanema valgemat “karva” isendi, kes kõiki noorkajakaid eemale ajab ja siis laudade vahel tähtsalt ringi patseerib. Üks kajakas per resto, kes on kunn, ja saab friikad ja muud kalmaariribad endale, mis neile ikkagi aeg ajalt antakse. NB. Söövad väga kiiresti!

Elu kulgeb meil terve nädala rahulikult, nokitseme nagu ikka tegemata asjadega, lipud saavad nimesildid, niiskust saanud telekas saab detailideni õhutatud jne, “linnas” käik on max 30min ja siis on taas molluskite söömine ja läbi poe tagasi laeva. Iga päev ei õnnestu normaalset piima (külmaletist) hankida, peab ostma elukestvat piima (tõsi, needki on erineva säilivusega, sai võetud mitte maailmalõpu kuupäevaga vaid ainult detsembrini kehtiv piim). Täitsa joodava valge pakiveini (5L) saab kätte ca 6 euriga. Ilm on muutlik. Tuulised vihmased ajad vahelduvad päikeseliste vaiksete poolpäevadega. Siis saab lühikesed püksid jalga. Riina ja Karola käivad ka sadama kõrval kaljunukkide vahelises liivarannas ujumas, hoovust õnneks pole, vesi jahedapoolne, aga ilus puhas läbipaistev.

Sadam on sõbralik. Sadamapoisid asjalikud, sätivad knaape, tulevad appi, kus vaja. Sadamas on oma koer. Ja palju kasse. Kassid on linnas iga nurga peal ja väga rahulikud, ju neid siin hoitakse. Kassilinn. Sadamas aga hulgub aeg-ajalt ringi üks delfiin, ujub jahi juurest jahi juurde, kõikide pontoonide vahelt läbi. Kummipaadist saab talle pai teha. Delfiini tulekut signaliseerib häälekalt sadamakoer:) Ja jäälind on meil ka.

Kõikide asjade poest leiab ka Ivar endale midagi - aeg joogat teha

Surma ranniku (Costa da Morte) sadam on ka turvaline. KIRK meid siin ei murra. Tuul lükkab kaist eemale ja vendreid ei mulju, otsi on Breezel nii palju, et Harbour master nimetab meie laeva spiderman shipiks :) Tuulekiirust ennustatakse KIRKe siia jõudmisel ca 23m/s (+puhangud), kolmapäeva õhtupimedas näitab tuulemõõdik meil siin sadmavarjus 50 sõlme ära. Öö läbi möllab, aga laev püsib kindlalt, ainult värinad läbivad kogu laevakere tugevate puhangute ajal. Ning laevakella saab tuul ka mõned korrad lööma! See on küll esmakordne. Varasemad üksikud kella helisemised on tekkinud lainete mõjul.

Neljapäeva 10. oktoobri varahommikul sõidame Muxia sadamast välja. Ehk on merel möllanud megalained selleks ajaks veidi tasandunud.