Thursday Island, Austraalia, 20.09

Thursday Island, Austraalia, 20.09 - 24.09

- August 29, 2026

20. septembrit alustame Suure Vallrahu „Yule pass“ist sissesõiduga. Õnneks tuul vastu hommikut vaibub veidi ning saame oma saabumise Jule läbipääsu ette sättida hommikuvalgesse kella seitsmeks. Lained murduvad nii vasakul kui paremal, proovime leida nende vahelt kõige paremat teed. Järjest tõusev taganthoovus annab ka märku, kust kohast see "jõgi" läbi rihvide jookseb. Hoovus koos 17 sõlmese taganttuulega lükkab meid 400 meetri laiusesse kanalisse otsustavalt sisse. Lained keerutavad korralikult, aga pole enam nii suured, seega läheme selle jõega lihtsalt kaasa, kohati on taganthoovust üle 7 knotsi. Sellisel ajal teistpidi siit läbi poleks ilmselt saanud… Eks me sättisimegi Vallrahu läbimist lisaks valgele ajale just hoovuse järgi. Kuigi megalaineid ei teki on hoovuse jõed piki rihvi näha nii kaugele kui silm ulatub. Kulgeme sellise üle 10 sõlmese kiirusega pea pool tundi, kuniks hoovus hakkab järgi andma ja Vallrahu teisele poole laiali jagunema. Siin liitub meiega kamp lõbusaid delfiine, kes hüpetega laeva saadavad. Avastame, et kogu meri teiselpool rihvi on üks madal veekogu, sadade kilomeetrite kaupa sügavust vaid 20-60 meetrit. Põhi on sile, ilmselt liivane, üksikuid ebatasasusi siin ja seal. Vee värv on enneolematu. Vesi on helesinine, aga tuhm ja piimjas, mitte selge ja läbipaistev. Nii kulgemegi sellises türkiissinises häguses vees terve päeva, kuniks pimeda eel kella viieks jõuame oma esimese Austraalia saare Dugong Isleti saare alla. Plaanime siin öö ankrus olla, et mitte pimedas vastuhoovustega tegeleda. Torrese väinas on vaja kella järgi vaadata, kust suunast parasjagu hoovus tuleb, vahe on vägagi märgatav.

Delfiinid Suurel Vallrahul

Hoovuse jõed on piki rihvi näha nii kaugele kui silm ulatub

Hoovus

Delfiinid

Delfiinid möllamas

Dugong Islet

Küürime ankrus olles natuke laeva, väljastpoolt vaid kummipaadi pealt, sest koos krokodillidega siin ujuda ei taha. Öö möödub rahulikult, peale ühe varases pimedas traalimist alustava kalalaeva, mis siin juba enne meid ankrus oli, me kedagi teist tsivilisatsioonist ei kohta. Öö jooksul teeme ankrule hoovuse mõjul täisringi peale, põnev on siin :)

Pühapäevane plaan on jõuda Thursday saarele, järelejäänud 50 miili loodame läbida taganthoovuses, mis hommikul tekibki. Ankru võtame välja varavalges ja läheme soodsa hoovusega kaasa. Samal ajal otsustab mega tuunikalade parv Breeze ümber jahti pidama hakata. Hüppavad ümberringi veest välja ja jahivad väikeseid kalu, linnud võtavad ülalt oma osa. Hea, et traallaev öösel minema sõitis, muidu tõmmataks need tuunid siin kohe kotti. Ja teistpidi mõeldes, vaat kui lihtne on siin mega saaki saada, pane ainult traal õiges kohas vette..

Laevapesu on tiimitöö

Kas noor või vanakuu?

Hoovuse tiirutamine ajab ka ankruketi krussi

Seda pusa annab alles harutada

Dugong Isleti all meie kõrval ankrus olev kalalaev alustab varases pimedas traalimist

Kohas, kus traallaev veel õhtul ankrus oli, algab hommikul tuunikalade möll

Tuuni hüpped

Terve päev seilame kahvatusinises madalas sileda põhjaga Torrese väinas. Purjedega saame kiiruseks 6 knotsi, taganthoovus toetab kohati 2 sõlmega. Näeme ühte paari hüpersuuri „mäekõrgusi“ merikilpkonni, veel mõnda kilpkonna laeva ees ukerdamas ja ühte sukelduvat dugongi. Kuniks tulevad valgete liivarandadega Tuesday saar, madalate puudega Wednesday saar ja siis ka oodatud Thursday saar. Enne kella viit oleme kenasti ankrus Thursday saare Kennedy sadama ees. Võtab aega, et aru saada, kas ankur peab ja kuidas me teiste laevadega koos siin kõikuma hakkame. Nimelt on igal laeval erinev tuuletakistus, seega laeva vööri suund ja ka laeva asukoht sõltuvad sellest, kas peale jääb tuule puhumine või kõhu alt läbi voolav hoovus. Tuult on 10 m/s ja see võitleb laeva paika loksutamisel hoovusega, mis omakorda parasjagu suunda vahetab. Torrese väin! Nii me siin keerutame, kohati ankrukett kõhu all, polegi nii suure hoovuse käes varem ankrus olnud. Nii siin käibki, et hoovused muutuvad ühte ja teistpidi ning iga laevanina on erinevas suunas. Anname kohalikele ametivõimudele teada, et oleme saabunud. Vastatakse, et järgmisel hommikul väisab meid Biosecurity Quarantine tiim. Eks näeb, mida nad meilt nõuavad, et ära likvideeriksime oma toiduvarudest.. Täna sööme tatraputru hakklihaga. Ikka selle nimel, et mitte heast kraamist ilma jääda. Eesti rändurid Tugnaciouse laevalt räägivad meile, et neil konfiskeeriti Austraalias laevast lisaks lihale just tatar.

Igatahes ankur Austraalias sees! Ka laev leiab lõpuks tasakaalu, veedame rahuliku õhtu imetledes, kuidas päike siinsete nädalapäevanimeliste saarekühmude taha kaob.

Ka Torrese väina kalmaarid satuvad hüpates pardale

Kõrge merikilpkonn

See ei ole nii mõnus, kui välja paistab. Austraalia leitsakus kaua päikese käes olla ei taha

Paremal on Teisipäeva saar

Kollane garantiini lipp üleval, oleme Austraaliasse sisenemiseks valmis

Seame end ankrusse ankrus Thursday saare Kennedy sadama ette

Margus veel viimistleb laeva

Õhtupäike vajub siinsete nädalapäevanimeliste saarekühmude taha

Järgmine hommik sööme ära oma vahuu kala varud, nii praetult kui sashimina. Samal ajal suhtleme ametnikega ning peale mitmeid kirjavahetusi õnnestub nendega kokku leppida kohtumine maa peal. Paberite vormistamine toimub kai peal välilaua ääres, sinna tulevad Biosecurity mehed, küsivad, kas oleme terved ja teevad kiirelt meile vajaliku dokumendi. Nende iga 15 minutit tööd väljapool kontorit käib lisatasu alla. Aga nad on kiired ja teatavad, et meid lastakse maale ilma paati revideerimata. Nimelt kui ütlesime, et lahkume Austraaliast juba kahe päeva pärast, läksime kirja nagu transiidis "in transit" purjekas. Seejärel pidime külastama tolli/immigratsiooni kontorit, kus läheb mingi tunnike ja olemegi ametlikult maale lubatud. Lepime järgmiseks päevaks juba kokku ka maalt lahkumise protseduuri, tasume 150 euro väärtuses BioSecurity tasu ning anname ära oma prügikotid. Meil läheb kogu Austraalia vormistamine väga ladusalt, laeva ei tule keegi ning kõik toimingud käivad sõbralikus meeleolus ;) Küll aga loetakse meile tollis sõnad peale, et me kindlasti ujuma ei läheks, kuna krokodillid ja haid pidid siin tõsiseks ohuks olema. Aeg-ajalt pidi mõni hulljulge nende lõugade vahel ikka oma elu lõpetama ka. Kummaline on peale tollimehe sõnu rannas jalutada, siin on väljas uhked Beach sildid, aga ei ühtegi hoiatust. Aga pole ka ujujaid, kõik lihtsalt peavad teadma.. Täna tutvume Thursday Islandi keskusega, meie sadamalinnakesega. Sööme korraliku kõhutäie kohalikku pubitoitu Grand Hotel pubis, kõik toit on siin paneeritud ja portsu suurused on megad, külma õlut pakutakse külmas klaasis! Poodides on siin väga korralik valik, kõike on, ikka täielik tsivilisatsioon peale eelmisi Vaikse ookeani saari. Ainuke kütusetankla on aga katki läinud, oodatakse vajalikke juppe suurelt maalt. Otsustame kütusevõtmise kanistritesse ära jätta (vist kuidagi oleks diislit saanud ühest viimasest torust), kuna meil on paagid suht täis tänu heade tuultega purjesõitudele. Tagasi laeva sõites saame korralikult märjaks, tuul on tõusnud ja ka hoovusel on aeg jälle vinte peale keerata. Kaugelt oma laeva vaadates paistab suht kõhe vaatepilt, Breeze tiirutab ümber oma telje päris usinalt. Üleni märgadena end laeva peale tagasi vinnanud, jääme ootama hoovuse muutust, et laev endale taas rahuasendi sisse võtaks ja ehk ühte suunda enam vähem paika jääks. Öö möödubki suht rahulikult.

Muna, kala ja muu värske kraam saab enne ametnike kontrolle tarbitud

Üllatuseks meile laeva ei tuldagi, tänu transiitkülastusele toimub
bio-ohutuse paberite vormistamine kai peal välilaua ääres

Passi- ja tolliformaalsused tehakse ca tunni ajaga ära kontoris

Üks linna randadest, kus on üleval kutsuvad sildid "Beach" aga ei ühtegi krokodilli ega hai hoiatust. Aga pole ka ujujaid, kõik lihtsalt peavad teadma..

Grand Hotel pubis pakutakse külma õlut külmas klaasis!

Kõik toit on siin paneeritud ja portsu suurused on megad

Ekraanidel jookseb härja oksjoni reklaam

Apteegis rohtu ostes tuleb end määratleda, valikuid on palju..

Linnavaateid

Mälestusmärk Teise maailmasõja Torrese väina kergjalaväepataljoni auks, mis oli ainulaadne selle poolest, et kõik reakoosseisu mehed olid pärit Torrese väina saartelt.
Tegu oli ainsa Austraalia armee moodustatud põliselanikest koosneva pataljoniga

Teisipäeval 23. septembril tõuseb tuul lubatust varem ja hommikul plaanitud kaldaleminek lükkub veidi edasi. Nimelt vahetult enne kummipaati ronimist annab ankrualarm märku, et oleme 50+ meetrit libisenud. Vaja on ankur uuesti välja võtta ja veenduda, et ehk nüüd ikka peab. Sellise kahetise tundega läheme siiski kõik maale saart avastama. Sõidame ringi vanamoodsa ruumika rendiautoga Honda Odyssey. Sõites saab saarele tiiru peale ca tunniga, seega võtame aega kõigi võimalike paikade külastamiseks. Jalutame kahuritega kindlusemäel Green Hill Fortis, siin on ajaloohuvilistele palju lugemist. Samuti avaneb siit hea vaade, näeb rannikut ja suurt helikopteri maandumisplatsi. Koptereid on saarel tõesti arvukalt, suur osa saartevahelisest liiklusest käib kopteritega. Edasi sõidame Sadle Beachile, kus liiva pole vaid on teravad korallikivid. Aga rannad ju polegi siin ujumiseks. Koht on ilus, siin on istekohad ja lõkkeplatsid, puhkeala. Väljas on sildid, et siin dugonge ja kilpkonni lõikuda ei tohi. ??? Kas mujal siis tohib? Edasi jalutame ajaloolisel surnuaial, see on lahmakas ala läbi poole saare, siin on erinevad osad. Suurte puudega ja kiviristidega vanem osa, lagedad hauaplaatidega uuemad alad jne. Silma hakkab omamoodi stiilis Jaapani osa, mis on üllatavalt suur ala, siia on maetud vabasukeldujaid, kes hukkunud Torrese väinas pärlikarpide otsingutel. Meie rõõmuks on kalmistul palju suuri õitsevaid puid, mis on siia kokku toonud palju toredaid lindusid. Puude latvades toimetavad papagoid ja kakaduud ning oksal istub Austraalia rahvuslind kookaburra. Üks kakaduudest näeb välja nagu oleks hauast välja lennanud, tekitab kõheda hauataguse tunde. Teeme oma saaretiiru lõpuni, peatume veel mõnel kõrgemal vaatepunktil ning imetleme märjal rohumaal askeldavaid iibiseid.

Vanamoodne ruumikas rendiauto Honda Odyssey

Kahuritega kindlusemägi Green Hill Fort

Kakaduu lend

Sadle Beach

Liiva siin pole, aga ega siin ju ujumas käidagi

Rannas on puhkeala

???

Saare kalmistu Jaapani osa on üllatavalt suur.
Paljud siia maetutest on vabasukeldujaid, kes on hukkunud Torrese väinas pärlikarpide otsingutel

Kalmistu suurte puude ja kiviristidega vana osa

Austraalia rahvuslind kookaburra

Üks kakaduudest näeb välja nagu oleks hauast välja lennanud, tekitab kõheda hauataguse tunde

Kakaduu teisest ilmast..

Iibised askeldavad niiskel rohumaal

Kui enam midagi vaadata ei ole, teeme lõunasöögi Austraalia kõige põhjapoolsemas pubis Australia’s Top Pub. Toiduks taas siin maailmakandis omane paneeritud rämpstoit, mis maitseb vahelduseks väga hea :P Seejärel tollis kiire väljavormistamine ja toiduvarude täiendamine erinevates poodides (supermarket, alko, lihunik). Kogu kokkuostetud kupatusega tuleb Breeze peale teha kaks suht pikka kummipaadi sõitu, märjaks saamine on garanteeritud. Papist kastid lagunevad kõik selle sõidu jooksul algosakesteks ja nende sees olnud veepudelid peab kummipaadi põhjast kotti ümber laduma, et need laeva saada. Kokkuvõttes aga oleme õnnelikud, sest saime poest palju head kraami ja ka selliseid tooteid, mida pole ammu näinud; näiteks hapukoor, kreeka jogurt, keefir, rump-steigi lihatükid grillimiseks jne. Saarele meie jaoks midagi kripeldama ei jää, saame sellest korraliku pildi ette. Kuuma kliimaga valdavalt kivine kidura taimestikuga maastik, mille vahel on õites puutukkasid ja märgasi niitusid. Kui sul linnuhuvi pole, siis siin liiga palju teha pole, turistide jaoks suht tühi ääremaa, isegi ujuma minna ei tohi. Ja nagu seni ikka, on ka siin inimesed väga sõbralikud!

Austraalia kõige põhjapoolsem pubi Australia’s Top Pub

Neljapäeva saare tavalised liiklusvahendid on helikopterid..

.. ja väikepraamid

Viimane öö ankrus kolistab tuul korralikult, aga ankur peab. 24. septembri hommikul kella üheksast hiivame ankru ja aidaa Austraalia. Laveerime poide vahelt Torrese väinast välja, lehvitame siin ujuvatele kilpkonnadele. Väinast väljasõidul möödume lubjakivivalgete kaljuseintega Boobie saarest, mille majakas koos kõrvalhoonetega meenutab Mohni saart (kuigi pole üldse sarnane :). Saarelt tulevad meid uudistama mõned suulad ja paar ilusat kontrastsete mustade tiibadega valge kõhuga nõgitiiru (Onychoprion fuscatus). Oleme nüüd Arafura merel, mis on samti 20-60 meetrit madal ja võtame suuna Indoneesiale. Hoovused mõjutavad meid veel suht pikalt, siis nende mõju väheneb ja tuul saab taas oma tööd teha. Õhtupäikeses saabub laevale kaks imeilusat värvilist linnukest, mesilasenäpid. Istuvad vööris reelingule ja suruvad küljed vastamisi. Tuul on tugev ja laev loksub, kuid nemad saavad hakkama, loojutavad kõrvuti päikese ja jäävad siis tukkuma ning magavad meil mega kõikuvas laevas kogu öö.