Wallis & Futuna, 1.08-9.08

Polüneesia järgmises saarteriigis Wallis ja Futuna plaanime külastada Wallise saart. Teel Tongalt Wallisele me palju tuult ei saa. Stardipäeva pärastlõuna ja järgmise päeva hommikupooliku puhub taganttuul 7 sõlme kanti, seega liigume mootoritega. Päeval särab päike ja öö on kauni tähistaevaga. On tähtede langemise aeg, alla kukub neid siiski vähem kui üles jääb :) Teise päeva õhtust veab meid edasi juba pigem kenu, aga mootor on siiski kergelt toeks. Kolmandal päeval, pühapäeval 3. augustil püsib tuul pidevalt üle kümne, liigume nüüd Code-D jõul ning säästame kütust. Lant lohiseb järgi aga kala ei tule, linde see-eest jagub. Täna täitub meil 30000 kilomeetrit (so 16200 meremiili) Orjakust. See on juba number, mida me tähelepanuta ei jäta. Tähistame Code-D all päikesetekil Aperol Spritzi, apelsini ja ananassi lõikude ning juustuvalikuga. Vaatamiskaugusesse jääb paar põhjapoolseimat Tonga saart, õhtu on rahulik sulni päikeseloojanguga. Jätame Code-D üles. Esmaspäeval vastu hommikut puhub tuule 22 peale, ööseks üles jäänud Code-D soodid klopsivad, puri teeb pahvakaid, valgeni on kaks tundi minna. Kannatame selle aja ära ning kohe hommikul alustame Code-D sissekerimist. Tugevas tuules aga katkeb purje vasak soot, puri läheb lendu, kuid õnnestub siiski vintsiga kuidagi kokku kerida. Seekord jääb liigsesse tuulde jäänud Code-D terveks, läheb paremini kui Rotterdami all. Adrenaliini paiskab see purje püüdmine verre aga kuhjaga ning taaskord saame kinnituse, et ei tohi purjeid suuremasse tuulde üles jätta, kui neile ette nähtud on.

Code-D viib ka vaikses tuules edasi

30000 kilomeetrit mereringi täis

Üles saab Wallise ja Futuna riigilipp 

Beebi kaheksajalad  

Sõidame hommikul Wallise saare laguuni sisse, rihvil murduvate uhkete lainekaarte vahel on ligi 100 meetri laiune läbipääs, natuke veekeeriseid ja oleme rahulikus laguunis sees. Veeväljal on efektsed erinevat tooni siniste värvide kontrastid, madalal liival helesinine ning kõrval sügav tumesinine vesi. Sõidame sissepääsust veel poolteist tundi edasi ning oleme kell kümme Mata-Utu sadamakai juures ankrus. Paistab et Wallis pole eriline turismimagnet, siia kuigi paljud oma tiiru peal ei põika. Enne meid on siin ankrus ainult üks Tarka nimeline Uus-Meremaa jaht. Purjekas on saabunud paar tundi tagasi, nende dingi mootor on untsus ning paluvad meie abi maale saamiseks. Ei neile ega meile keegi sadamast raadio teel ei vasta. Pakume uusmeremaalastest paarile küüti ja läheme koos maale sissevormistamiseks ametnikke otsima. Leiame sadamast mehe, kes räägib ainult prantsuse keelt. Õnneks vuristab naaberpaadi kapten ka seda keelt vabalt, nii saame teada, et tunni aja pärast on õige mees kohal ja meil tuleb siis kohale tulla. Teeme siis esimese kiire tiiru ümbritsevas linnakeses. Silma jäävad väga kauni haljastusega aiad ning iseloomulikust mustast laavakivist katedraal ja kuninga maja. Vaatame üle toidupoodide valiku ning hangime postkontorist margid. Tagasi sadamas tuleb meil täita vaid üks paber ja sellega asi piirdub. Ametnik ütleb, et oleme sisse klaaritud, kõik on OK ja raha ka ei taheta. Tundub kuidagi väga lihtne ;) Lepime järgmiseks päevaks kohaliku turismifirmaga kokku saaretuuri ning läheme laeva puhkama.

Veel oleme merepool Wallise laguuni

Nüüd sissesõidul 

 

  Lainemöll

Ja siin juba laguuni vaikses vees

Kohalikud püüavad kala

Ja pesevad sadamas merevees sea soolikaid

Sisuliselt ainus turismiinfo saarel on sadamas olev päevinäinud kaart, 
millelt on hästi näha kui suur ikka Wallise laguun on 

Tee sadamasaarelt maale

Hangime postkontorist marke, kuna tavaks on saanud
 igast riigist kodumaale postkaarte saata 

Aiad on värvilised, kauni haljastusega

Uhke mustast laavakivist katedraal

Ka kuninga maja on mustast laavakivist

Teisipäeva, 5. augusti hommikul sõidame poole kümneks kaldale, et oma saaretuuri alustada. Vastu võtavad meid politsei vormis migratsiooni ametnikud, selgub, et ka nende juures tuleb end sisse ja hiljem välja vormistada. Meil tuleb seekord täita kaks paberit, see saab kiirelt autokapoti peal tehtud. Lubavad õhtul siinsamas meile ka väljakirjutamise ära teha (tavaliselt tehakse üks päev ette, aga meile oldi nõus kaks päeva varem tegema). No stress, kõik sujub, raha taas ei taheta.

Meie saaretuuri autoks on Toyota Land Cruiser, kus Jüri saab koha kabiinis ja ülejäänud istume viiekesi kastis madratsite ja patjade otsas. Sõidule viib meid turismifirma omanik Christopher. Väga rahulik inimtüüp, nendib, et ta pole mingi giid aga saart võib meile näidata küll :) Turistidesse suhtutakse saarel täiesti ükskõikselt, kas neid on või ei ole, mingeid pingutusi nende siia saamiseks ei tehta. Suunaviitu, matkaradasid, hotelle, suveniiriputkasid jmt sisuliselt pole. Ainsa turismifirma info järgi külastab saart keskmiselt kaks turisti nädalas;) Seega meie kuuekesi oleme suur turismigrupp ja katame kolme nädala jagu keskmist ;)

 

Tuuritame Toyota Land Cruiseri kastis

Saarel on arutult palju kirikuid ja need kõik on väga suured ehitised. Neid on nii vanu kui tuttuusi, kõik on heas korras ja nendesse on pandud väga palju raha. Kaks suuremat kirikut on ehitatud läikivatest mustadest valgete vuukidega laavakividest. Selline materjal on iseloomulik siinsetele tähtsatele hoonetele, ka kuninga ja kauberneri majad on laotud sarnastest laavakividest. Teeme peatuse linnaveerel oleval mäetipul, Saint Therese de Listeux nunnakloostri juures. Meie tuleme siia nautima vaadet linnale ja sadamale, ka Breeze paistab siit. Lillevanikutega nunnad toimetavad samas omi toimetusi, kokku on siin kloostris 12 nunna. Veel üks usuhullust demonstreeriv ehitis ootab meid läänerannikul, kuhu on kogukonna poolt mõned aastad tagasi rajatud Lausikula kabel. Tegu on kolossaalselt suure mitmete tornikestega kirikuga, tõesti hullult maetakse sellistesse hoonetesse siin raha.

Kirikust kantakse välja kirstu,
matuselistel on ümber meile juba Tongalt tuttavad pandanist hõlstid

Saint Therese de Listeux nunnaklooster, kus elab 12 nunna

Kloostri juurest on hea vaade laguunile

Paistab ka sadam ja Breeze

Läänerannikule mõne aasta eest ehitatud Lausikula kabel

Kabeli sisevaade

Ja kellatorn

Saarel on toredaid looduslikke paiku ka sisemaal, rannik on nagunii imeline. Eriti võluv on peaaegu täiuslikult ümmargune mageveeline kraatrijärv Lac Lalolalo. Lahe konkreetne veega täitunud vulkaanikraater, sirgete 30 meetrit veest välja ulatuvate kaljuseintega. Siit ülalt tundub järv ligipääsmatu, siiski pidavat alla veeni viima salarada. Järvel on sügavust 80 meetrit ja siin elavat suured pimedad angerjad. Need jäävad nägemata, küll lendab kraatri kohal ilusaid troopikalinde ja tiirusid. Lõuna peame kohalikus käsitöö õlletehases Wallis et Futuna Brasserie. Tehas on värske, tegutsenud kolm aastat ning tootmises on kolme marki õlut. Uue ettevõtjana on nad teinud korralikku eeltööd, on end maailma väiketootjate turu ja toodanguga kurssi viinud ja teavad ka meie Põhjalat. Võtame lauale kaasaostetud einevõikud ning maitseme nende kõrvale siinsed kolm õlut ära, seejärel tuuritame edasi. Külastame saare keskel asuvat Veioga Tapa Wallise suveniiripoodi, mis avatakse Christopheri palvel meie jaoks. Siinsed suveniirid valmivad kohapeal käsitööna ja on täitsa omamoodi. Tegu pole riigist riiki, saarelt saarele korduvate stamp esemetega, millel vahetuvad ainult kohanimed. Siinsetel esemetel on oma iseloom. Ja see on kogu Wallise ainus suveniiri koht, kuhu tuleb spetsiaalselt sõita, linnas suveniire ei müüda, turism pole siin aktuaalne. Christopher viib meid vaatama ka Tonga sõdalaste lahingukindlusi, milleks on laavakivist laotud müürid, kus Tonga vallutajad püüdsid siinse Wallise rahva vastupanu murda ja Tonga areaale laiendada. See ei õnnestunud, kohalikud pidasid Tonga survele vastu ja siia Tonga riik ei laienenud. Koht on küll tongalaste rajatud, kuid pühitseb kohalike vabadust. Saare lõunaotsa Pointe Matala’a vaatepunktist avaneb suurepärane vaade siselaguunile, seda ümbritsevale lainetes välisrihvile ja korallirõngal olevatele motudele. Saare kaguotsas vaatame üle Gahi sadama, mis on üks võimalikest kohtadest, kus me saanuks ka Breezega ankrus olla. Põhilised veesõidukid siin on lisaujukiga meresüstad, mida pargitakse puidust ehitatud raamidel. Kaldal on palju kookoskrabi koopaid, kelle aukude ette on kokku tassitud kookoseid. Ka siin külas on oma pilkupüüdev kirik, St Vincent de Pauli kabel, ning tagasiteel Mata Utusse jääb idarannikul meie teele veel üks suur laavakivist kirik Sacre Coeur Church. Saareringi kokkuvõtteks jääb Wallise põhisaar meelde eelkõige oma arvukate võimsate kirikutega.

Täiuslikult ümmargune kraatrijärv Lac Lalolalo

Invasiivne ronitaim on saarel palju loodust üle võtnud

Käsitöö õlletehas Wallis et Futuna Brasserie

Kolm aastat tegutsenud ettevõtjal jagub energiat veel küllaga

Valikus on kolme marki õlut

Meie lõunalaud :)

Ronime üle laavakivist laotud müüride, mis on osaks Tonga sõdalaste lahingukindlustustest 

Kindlustused tongalastele vallutusretkedele edu ei toonud.
Wallise kohalikel õnnestus oma iseseisvus säilitada.

Üks kohalikest oma vaba maad nautimas ;)

Vaade saare lõunaotsa Pointe Matala’a vaatepunktist

Kaguotsas asuv Gahi sadam

Meie giid Christopher jagab Olavile selgitusi

Ka väikeses Gahis on oma kirik - St Vincent de Pauli kabel

Järjekordne suur laavakivist kirik Sacre Coeur Church

 

Kiriku sisevaade

Linnas soetame kauplustest varustuse. Saame ka Christopheri poolt orgunnitud pikad saiad kätte, ta pidi need meie jaoks bronnima, kuna vabad saiad müüakse hommikul kohe läbi. Politseiga välja kirjutamist tehes, selgub, et ikkagi on vaja veel tolliametnikult lahkumiseks paber saada. Täna see enam ei õnnestu, seega tuleb veel homme korra maal käia. Täna läheme puhkame paar tundi jahi peal ning siis sõidame tagasi maale Maloccino restorani õhtust sööma. Restosse jalutame läbi pimeda äärelinna, kus hoovides hauguvad majavalvuritest kurjade häältega koerad. Ei kõla üldse Polüneesia moodi, pigem oleks nagu kuskil Eesti magala rajoonis. Restos juhatatakse meid lauda ja siis kaob elekter, siiski võetakse meilt küünlavalgel tellimused ära, nii et usk sooja toidu saamisesse püsib. Samal hetkel, kui lambid uuesti süttivad, kustub nagu võluväel laual põleva küünla leek. Müstika saab kiirelt ratsionaalse selgituse, koos elektri naasmisega hakkas taas tööle ka puhur, mis küünlaleegi kustutas. Maloccino toidud on ausad, koju laevale jõuame küll väsinult, kuid päevaga väga rahulolevatena.

Osa poes pakutavast on päris üllatav

Riigist väljakirjutamine käib auto kapoti peal

Kolmapäeva hommikul sõidavad Riina ja Olavi maale. Viie minutiga on tollilt vajalik paber käes, raha selle eest ei küsita, postkaardid posti ning oleme äraminekuks valmis. Riigist me veel ei lahku, plaanis on minna laguuni idaservale väikese Nukuhifala motu juurde ööseks ankrusse, snorkeldama ja lõket tegema. Sinna siis sõidamegi, Nukuhifalal on infotahvel, varjualused, lõkete tegemise kohad ja loomulikult oma pühakoda. Eesti mõistes RMK laadne koht, lihtsalt olustik on teine, kuumavõitu ja kookosepuude all pole tervislik istuda (pudeneb neid alla aeg-ajalt). Viime Jüri maale lõket tegema, teised suunduvad kummikaga snorkeldama. Madalaveelise rihvi sees on sügav auk, kus saab piki koralliseina ujuda. Vaadata on palju. Palju värvilisi kalu, uhked korallimütsakad, rohelised korallilehvikud, paar kilpkonna, mustuim-hallhaid ning ülikaunid peopesa suurused kaurikarbid, läikivate pruunide joonte ja täppidega.

Breeze on ankrus Nukuhifala motu all

Nukuhifala


Loomulikult on ka siin saarel oma pühakoda

Tumesinised sügavad augud madala rihvi peal on snokeldamiseks super head

Snorkeldamise ülevaade

See koonusjas tigu rihvi tipul on väga mürgine

Kerakala

Kilpkonn nautlemas

Seen-korall

Värvilised korallid

Näeme siin mitmeid kauneid kaurikapre

Nii ilusaid kaurikarpe pole mujal näinud

Kalaparveke 

Positiivse laenguga jõuame Nukuhifala atollile õhtut veetma. Jüril on lõke juba üleval, lõkkematerjaliks põhiliselt kuivanud kookosepähkli koored. Koos jalutame veel motule ringi peale, vaatamist jagub siingi: palju liblikaid, massiliselt väikeseid erakvähke, sõjakad tõmmutiirud. Kui tiir saarel peal, võtab Mart lõkke timmimise üle, tema on tänane grillmeister. Kogu reisil esimest korda, seega üle väga pika aja grillime lõkkesütel antrekooti, millele annab lisamekki trühvlivõi koos paari tüümianivarrega. Samuti teeme sütes lõkkekartuleid. Unistuste õhtusöök! Punava taeva ja merega imeline loojanguvaade lõkke ääres meenutab Hiiumaa laidude õhtuid. Ainult loojanguvalgus kumab siin läbi palmitehtede :)

Jalutame Nukuhifala motule tiiru peale

Kivistunud korall ja tigu

Elusad teod

Sellel erakvähil on küll raske oma kodu kanda

Erakvähi jäljed

Lõkkemeister Jüri on kookosekoortest söed valmis timminud

Grillmeister Mart võtab järje üle

Unistuste õhtusöök on serveeritud kaunil korallist vaagnal

Suplus kookoskausikesest ujumismütsiga

  

Lõkkes tantsiv naine

Ka viimasel Wallise hommikul käime veel snorkeldamas. Koht siin Nukuhifala motul on selleks ideaalne, vesi väga selge, üle 30 meetri nähtavust. Värviliste korallide vahel näeme täna ülisuurt täpilist porcupine fishi ning veel teistki suurt kerakala, ujub üks usjas merihobuke ning olemas on ka anemoonid koos klounkaladega. Laevale tagasi sõites tiirutab kummika ees suur astelrai. Käime veel motul drooni lennutamas ja siis võtame suuna laguunist välja. Kokkuvõttes oleme Wallise põikega väga rahul. Väga tore oma elu elav saar, mis pole veel turistide hordidest haaratud. Suur siniseveeline puhas laguun, mille välisrihvil olevatel väikestel saartel, motudel, on kõigile avatud kaunid piknikukohad.

Porcupine fish

Anemoon klounkaladega

Korallid

Kastkala - boxfish 

Sinised kalad, kes end kunagi filmida ei lase, on siin rahulikud

Karola lennutab veel meie ja laguuni kohal drooni

Seejärel sõidame laguunist välja

Laguunist väljas võtame suuna Fidžile. Taas on ees ligi kolm päeva sõitu. Esimene päev tuult pole, sile meri ja mootoriga sõit. Linnuparved peavad kaladele jahti ning kalapüügiga tegeleb ka korralikult suur delfiiniparv. Viimased teevad omavahel koostööd, piiravad ringis välja hüpates kalaparvi ümber. Laeva peal valmib meil tiimi koostööna kõrvitsasupp. Ka Niuelt pärit geko näitab end taas, tuleb ja kaeb samuti supi keetmist. Öösel särab täiskuu, samas lööb kuskil tagapool korralikult välku, meieni see ei jõua. Teisel päeval saame korraks kroodi üles, tuul on täpselt piiri peal 10-12 sõlme, pool vastu ja suht nõrk, aga võtame maksimumi, et end mootoripõrinast säästa. Möödume Futunast paarikümne miili kauguselt, paistab kõrge mägine saar olevat, hoopis teistsugune kui Wallis. 

Imeline delfiini show!!!

Jahti pidavad delfiinid

Delfiinid teevad omavahel koostööd, piiravad ringis välja hüpates kalaparve ümber

Koostöös valmib kõrvitsasupp

Niuelt pärit geko jälgib kõrvitsa menetlemist

Jüri ja geko silmside 

Cayenne pipar annab hästi saaki

Kolmandal päeval, laupäeval 9. augustil on tuul jätkuvalt kergelt vastu, aga puhub nüüd korralikult ja saame kenu-kroodiga hästi liikuda. Kahest landist jääme täna ilma. Ühel korral neist kargab suur üle meetrine purikas ka mõned korrad veest välja, vändata seda paadi poole ei jõua, seega hea, et ära läheb.. Korra näitavad end ka delfiinid. 

Täna on meil kaks tähtsat sündmust. Riina ja Heli ema, Karola vanaema ning Olavi ja Mardi ämma 80 juubeli puhul teeme piduliku videosilla Eestimaaga. Karola on vanaema sünnipäevaks suhkruglasuuriga banaanikeeksi valmis meisterdanud :) Ja teiseks ületame täna 180 meridiaani ning jõuame läänepikkustelt tagasi idapikkustele. 

Selle etapi viimane öösõit möödub taas aga mootoritega. Algul jätame küll kroodi üles, kuid tuule vaibudes hakkab see kolksuma ja võtame ta heleda täiskuu valgel maha. Oleme jõudnud Fidži kaljuste saarte kõrvale. 

Viimane sekund läänepikkustel

Juubelitervitus veebisillal

Karola poolt vanaema sünnipäevaks valmistatud suhkruglasuuriga banaanikeeks