Tahiti, 20.05-30.06

 Oleme proovinud Tahitil sadamakohta broneerida. Saadavus sõltub sellest, kes eest ära läheb. See info muutub kogu aeg, äraminev jaht muudab omi mõtteid kaks korda päevas. Seega meie saabumise ajastamine on pidevas muutumises. Viimase info järgi peame taas oma purje rohkem kokku kerima, et mitte liiga vara kohale jõuda. Eks näis, kas 20. mail kella kolmeks nagu on viimane info, on meil ees olev jaht läinud ja saame tema koha Taina sadamas sisse võtta.

Jõuame läbi Papeete sadama ja Taina Marina vahelise passi Tahiti rannavette, rihvi ja maa vahelisse vaikse veega alasse keskpäeval. Siin rahulikul merealal on palju kohalikke oma pikkade kanuudega edasi-tagasi sõelumas, ankrus ja poide peal on rohkelt purjepaate ning jahtide kohal käib tihe lennuliiklus, kuna kohe ankruala kõrval asub maandumisrada. Maandumisraja otsast läbisõiduks peab kanalil 12 luba küsima, lennukeid maandub siin tihedalt. Oleme tagasi tsivilisatsioonis. 

Kuna siseneme ühe mootoriga, on meil üleval ka raskendatud manööverdamisvõime Delta-lipp

Tahiti, siit me tuleme!

Kohalik spordimees asub traditsioonilise lisatoega pika kanuuga meie kiiluvette

Korallirihvi taguses vaikses vees asub nii jahtsadam kui lennuväli

Ootame paar tundi poi peal ning siis vabaneb meie koht ja saame Taina sadamasse sisse. Kuna siseneme ühe mootoriga, on meil üleval raskendatud manööverdamisvõime Delta-lipp. Meile antakse koht merepoolse silla otsas, kuhu on lihtne end paika sättida. Paigas, saame kaldale astuda. Seda lõbu pole enam mõnda aega olnud. Ikka oleme pidanud maale saamiseks kummikat sõidutama. Sadam on suur, siin on palju jahte ja mitu restorani. Lubame endale kohe esimesel õhtul neist „Yellowfini“ külastuse. Järgmisel päeval, 21. mail tutvume oma kai otsa kõrtsu La Casa Blancaga, kus tellime kaks meetrit pitsat. Peame ikkagi Elise ja Kasperi lahkumispidu. Sööme nagu suudame, aga palju pitsat jõuab hiljem siiski laeva, inimvõimetel on piirid. Vähemalt saavad Elis ja Kasper täiskõhuga kodulennule asuda 😊

Taina sadamas saabuvad meile kohe külalised: red-vented Bulbul (Pycnonotus cafer)

Õhtuvaade meie kaikohalt

Jahimastide tuledesäras Taina sadam õhtupimeduses

Kaks meetrit pitsat Elise ja Kasperi lõpuõhtul

 

Viimane tiimipilt Elise ja Kasperiga

Taina Marinas on plaanis teha remonditöid, ja neid jagub, purjede kinnitused masti, jukerdav mootor, hooldused mootorile ja genekale, roolitrossi vahetus (avastasime katkise kiu), pilsipumba vahetus jne väiksemaid tegevusi. Õnneks on siin vähe parem varustatus, merepoodidest ja tööriistapoodidest saab vajalikke vidinaid juurde. Poodidega on nii, et ka siinsed toidupoed võtavad meil suu lahti. Pole ammu normaalses, hea valikuga poes käinud. Siin on kõiksugu puu- ja köögivilju, jogurtit ja hapukoort, sinki, juustu, pasteeti, kartulisalatit... No kõike, mida normaalses toidupoes olema peabki. Tahaks kohe kõike osta.

Sadamas käib meiega ülepäeviti juttu tegemas sakslane David, kes pakub end kuni Fidžini madruseks, lubab süüa teha ja laeva juhtida. Veeretame jutu tavaliselt kõrvale lausega, et ei tea, millal me siit üldse edasi liikuda saame. Algul selleks, et teda ignoreerida, aja minnes juba tõsiasjana ning lõpuks saab David liikuma enne meid..

Meie veedame Tahitil kokku 40 päeva. Nimelt esmane mootori ülevaatus ja ühe probleemse pihusti vahetamine mootori võdinat ja suitsu välja ajamist ära ei võta, seega hakatakse mootorit lahti lammutama. Plokikaane tihendit aga kohapeal ja Singapuri esinduses pole, seega ei tea, millal uuesti mootori kokku saab ja mida seal vahetama veel peab, seega tõdeme mai lõpus, et jääme siia mõneks ajaks veel ootele.

Päevad mööduvad meil snorkeldades, kas siis sõidame kummikaga sadama lähistele korallidele või taksoga mõnda randa, Playa Vaiavale või Playa Toarotole. Õhtuti istume sageli oma sillaotsa kõrtsis La Casa Blancas, kus esineb tihti rahvuslikke live bände. Vahel käime sushit söömas sadama teises servas asuvas restos L’Instant Present. Meie kodupoeks saab Carrefour, kuhu on paras sõita rattaga. Lõpuks ometi on rataste reisile kaasa pakkimine end ära tasunud! Toidu hinnad on krõbedad, aga valik suur. Oma käigud teeme tavaliselt õhtuti, kui temperatuur veidi langeb. Kui me just ei uju, siis veedame päevad laevas. Üks on kindel, nii palju pole meist keegi kunagi juunikuus toas veetnud, kui siin Tahitil. Eestis kipud ju suvel ikka õue. Temperatuur siin on aga päeval üle 30-ne ja päikese kätte ei kipu. Õnneks saame konditsioneeriga laeva maha jahutada, seega on täitsa talutav päeva sisustada “sisetöödega” ja välitöödeks kasutada õhtust aega vahetult enne päikseloojangut. Näiteks sikutame ühel õhtul huvi pärast tormipurje üles. Varapimedas. Keegi teine selle peale tormiks ettevalmistusi tegema ei hakka😊

Tähistame šampanja ja murelitega neljakesi jäämist, ega me kuigi tihti ainult põhitiimiga laeval olla saa

 

La Casa Blanca cappuccino


Restorani kana
  

Tahitil tähistatakse 25. mail emadepäeva, sel puhul on La Casa Blancas erimenüü


Emadepäeva bänd

Ja kõikidele emadele tehakse kaunis jook välja

Polüneesia stiilinäide

Igal päeval esineb kuskil sadamakõrtsus ikka live bänd

Sushit pakutakse L’Instant Presentis

Meie tormipurje heiskamine sadamas paanikat ei tekita

Mõned päevad veedame ka kaugemal kui kodusadama ümbruses.

26. mail rendime 58 euro eest päevaks auto. Saarel on üks ringtee piki rannikut, seega liiga keeruline siin liigelda pole, ainult tipptunnid on veidi ummikulised. Ja seda vaid pealinnas Papeetes ja selle lähistel. Esmalt sõidamegi Papeetesse, kus külastame merepoode, elektroonika- ja ehituspoode. Käime tolliametis Tax-free kütuse paberit saamas, külastame postkontorit ja ajame muid linna asju. Linnast edasi sõidame piki läänerannikut Tahiti põhjatippu Mahinasse Venus pointi, kus on Tahiti üks sümboleid uhke kõrge majakas ja populaarne ujumisrand. Läänerannikul on musta liivaga rannad, millele rulluvad uhked rihvilained. Piki rannikut sõites, näeme siin massidena surfareid. Meie ujume Venus Plagel, ikka snorklitega, sest Tahiti rannavees on alati palju vaatamist. Siinsetele vetele omaseks liigiks saab meie jaoks sinikollane ümmargune kookosesuurune culcita meritäht (Culcita novaeguineae), keda pole palju, kuid keda oma siinsetel ujumistel ikka aeg-ajalt näeme. Edasi sõidame Faarumai kaskaadidele, millest külastame parklale lähimat 80 m kõrgust Vaimahuta juga. Kosk on aus ja asub mõnusas varjulises vihmametsas. Ostame siit metsavahe külakesest 4-eurose suure banaanikobara, väikeste hapukate imemaitsvate sidrunbanaanidega.

Musta liivarannaga Venus Point 

Venus Pointis asub uhke majakas - üks Tahiti sümbolitest

80 m kõrgune Vaimahuta juga

Vaimahuta juga

Teile neid lühikesi sidrunbanaane?

 

Lääneranniku surfilained


Surfajad

Teise tuuri teeme 31. mail lõuna suunas. Külastame erinevaid vaatamisväärsusi, millele ligipääs on kõikjal tasuta. Tahitil on tõesti tore, et korrashoitud parkides, objektidel ja radadel sissepääsu eest maksma ei pea. Täna käime polüneeslaste pühakojas Arahurahu Marae templis, musta liivaga Taharuu rannas ning koskede ja väikeste tiikidega Water Gardens Vaipahi botaanikaaias. Ühine joon kogu Tahitile on metsikud kanad, kuked ja tibud, kes igalpool vabalt teedel ja metsa all ringi jooksevad, vabakasvatus. Kukkede arvukus on sarnane kanade omale, keegi neist vist kukesuppi ei tee :). Mis suppi puutub, siis tahame tänasel ringsõidul lõunaks supi võtta. Palume abi AI-lt, too pakub meile teele jäävas Taravao linnas toidukoha välja. Seal aga raputatakse pead, et suppi nad ei paku, võtame siis muud. AI pidi pärast vabandama ning tema järgmised soovitused supi võimaluse osas olid tagasihoidlikumad;). Nii ongi, Tahitil suppi leida on keeruline. Taravao asub Tahiti Nui (suur)ja Tahiti Iti (väike) vahelisel maakitsusel. Pärastlõunal sõidame väikese Tahiti lõunarannikul asuvasse Teahupoosse, väga armas turismilinnake, surfiparadiis, kus toimusid ka 2024. aasta Pariisi olümpiamängude surfivõistlused. Koduteel oma sadamasse veel snorkeldame juba tuttavas Vaiava rannas.

Arahurahu Marae tempel

Siinse templi moai, kellele Karola oma selja peal olevaid Rapa Nui moaisid tutvustab

 Musta vulkaaniliivaga Taharuu rand

Portselanroos Etlingera elatior

Water Gardens Vaipahi botaanikaaias on lilli

 ja on linde

Teahupoo olümpiaküla, kus toimusid 2024. a Pariisi olümpiamängude surfivõistlused
 

Tahiti Iti tipud

Reisipäeva lõpetame Vaiava rannas snorkeldades

Sinine rõõneskarp

 

 Sinised kalad

Koralli peal on värvilised "jõulupuu ussid" (Christmas tree worm Spirobranchus sp)


Merikurk

Kerakala

Kiirkala Zanclus cornutus

Merisiilikud

  

Snorkeldame pimedani

7. juunil sõidame taas piki rannikut lõuna suunas. Vaatame ära Grottes de Mara’a koopad, vett täis grotid, kus käiakse ujumas, aga ujub ka angerjaid ja vähke. Sõidame taas Tahiti Itile, seekord poolsaare keskossa Taravao platoole, kust avaneb vaade mõlemale Tahiti saareosale, suurele ja väikesele ning neid ümbritsevale atollile. Jalutame Tahiti Iti põhjarannikul Tautira külas, mis asub mere ja kõrge horisontaalse kukkumisega rohelusse mattunud mäenõlva vahel, kust voolab alla hulgaliselt koskesid. Tagasiteel külastame Tahiti Nui idarannikul Vaihi koskesid, mille külastuse teevad eriliseks koskede ees laulvad viis rahvarõivais neidu. Nad ei esine seal kellelegi, lihtsalt laulavad, kui meie sinna jalutame ja ei lase õnneks endid meist segada. Ilus! Enne sadamasse sõitu veel snorkeldame Venus pointis ning  tõdeme, et Tahiti mereäärses osas pole meil enam suurt midagi avastada.

Grottes de Mara’a koopad

Vaade Taravao platoolt

Ka kuked ja kanad on platoole vaadet nautima tulnud

Tautira rannas leiavad koerad endale ise tegevust

Rahvarõivais lauljad Vaihi koskede all

Päeva lõpetame taas snorkeldades, seekord Venus Pointis

Culcita meritäht (Culcita novaeguineae)

Christmas tree worms

Veepind on kaetud vetikatega

Nii siis võtamegi kahe päeva pärast 9. juunil ette praamisõidu Tahiti naabersaarele Mooreale. Valime Terevau praami, mis sõidab 20 sõlmega kohale kolmveerand tundi. Teel näeme päris suurt delfiinikarja! Me pole jahi pealt Galapagose vetest saadik delfiine näinud, Polüneesias mitte kordagi ja nüüd praami kõrval kihutab neid kümneid! Moorea sadam asub teravatipuliste mägede all lahesopis, maaliline. Rendime auto ja alustame piki rannikut oma saareringi. Elu siin on vaiksem kui peasaarel, aga kanakarju on sama palju. Vaatamistväärt on siinsed uhked mäetipud ja kogu saart ümbritsev korallrihvide ja kalda vaheline helesinine laguun. Peatume vabaõhumuuseumilaadses Tiki külas, jalutame Tiahura rannas ning siis sõidame autoga sisemaale mägedesse. Naudime uhkeimat vaadet Belvedere du Opunohu platvormilt. Tõesti lahedad on need Moorea tipud, üks teravam kui teine. Siit avaneb ka vaade kahele põhjapoolsele pikale kitsale lahele: Opunohu ja Cook’i laht. Mägedes jalutame veidi metsaradadel. Arheoloogiline rada kulgeb iidsete põldude ja hoonete vundamentide vahel, nüüd laiub siin mets ja ojakallaste puudel on võimsad tugijuured. Sõidame läbi ka saare keskel oleva Ananassi tee, mille ääres on palju vilju täis ananassipõldusid, jälle uus elamus! Tagasi rannikule, heidame pilgu ülerahvastatud Ta’ahiamanu rannale, sööme lõunat mereäärses Fare Maheata majutuskohas ning lõpetame Moorea tuuri saare kirdetipus Temae rannas snorkeldades. Väga liigirohke ujumiskoht, palju värvilisi kalu, kerakalad, suur 1,5-meetrine mureen, korallid, siilikud ning anemoonid koos nemo fishiga ( = meriroosid klounkalaga). Siis praamiga tagasi Papeetesse ning sealt taksoga „koju“ Taina Marinasse. Selline Moorea päev.

Terevau praamiga Mooreale

Moorea helesinised veed

Moorea mäetipud on uhked. Jahid Opunohu lahel.
 

Vaade saare keskelolevalt Belvedere du Opunohu platvormilt

Kanapered jalutavad nii külas kui metsa all

Ajaloolistel põldudel ja vundamentidel kasvavad uhkete tugijuurtega puud

Ananassipõld

Moorea päeva lõpetame saare kirdetipus Temae rannas snorkeldades

Sinised kalad koralli sees


Klounkala meriroosil

Christmas tree worms

Mureen


Mureen piilub


Mureen


Nii tuleb Mooreal praamile sõita
 

Sadamatööde käigus on Breeze parempoolse mootori kohta ühtteist selgunud. Mootoris on rooste ja üks vedru on katki ning see on omakorda ära lõhkunud kolvi ja silindriploki. Juuni algul pakutakse meile välja järgmised võimalused:

*oodata varuosi 3-4 kuud
*tellida uus mootor Yanmarist 8 kuud
*osta uus olemasolev mootor Austraalia diileri käest
Kaks esimest võimalust on valikus siis, kui hakkaksime garantiikorras mootorit remontima. Selle garantiiga on aga see teema (lisaks jaburale tarneajale), et kuna mootoris leiti roostet, ja rooste korral garantii ei kehti, siis on siin vaja omajagu vaielda, et meie tegevuse või tegevusetuse tõttu see pole juhtunud. Hetkel, et seda tuvastada, pandi meil mootor laeva peal taas kokku ja ootame kraanat, et see välja tõsta ja uurimiseks kogu täiega kohalikku esindusse viia. Asjad aga venivad nagu ikka, kraana tellimine võtab ka mitu päeva (kuigi oleks võinud ette juba ära tellida) jne. Seega garantii teemal ei tea, mis saab, ehk saab enne jaanipäeva mingi tulemuseni.

5. juuniks otsustab kapten ära, et tellime mootori Austraaliast (oli ka versioon läbi Eesti tellida mootor, EL-s on olemas, aga siis oleks transa aeg läinud pikemaks ja kokkuvõttes hind umbes sama). Kohalik diiler teeb meile tollivaba hinna, tingimusega, et vana mootori peame kaasa võtma ja Prantsuse Polüneesiast välja viima.. (variant oli veel lasta tollitöötaja juuresolekul vana mootor hävitada ja see protsess kinni maksta).

Meie elu Tahitil kulgeb omasoodu, päeval toimetame laevas - kirjutame blogi, koristame laeva või putitame ühtteist, käime merepoes pleissimise (otste ühendamise) koolitusel. 

Kuidagi on starboardi mootori üks vedru kahest kohast katkenud.
See viib lõpuks mootori vahetuseni...

Mastitöödeks on parasaili ploki ja kroodi konksu vahetamine

Jüri purje tuulelinte vahetamas

Sadama merepoodnik Michael teeb meile pleissimise (otste ühendamise) koolituse

Karola tegeleb hobiaiandusega

Sadamas on toredaid sõidukeid, esiplaanil kahemastiline katamaraan

ja ühemastiline katamaraan

ja piduparv

Surfamine

Taina sadama paadiriiul

Laevas askelduste vahel käime üle päeva snorkeldamas. Õhtuti sõidame rattaga. Mõnel päeval käime bussiga Papeetes. Ja üks päev päästame laeva. Nimelt jõuavad meieni lõunameres möllava tsükloni järellained, mis on ca 4 m kõrged ja murravad üle rihvi siselaguuni (eriti tõusu ajal). See loks siis jätkub seespool kaitsvat rihvivööndit, vaatepilt on köitev, korralikult rulluvad ja piki rihvi vasakult paremale kihutavad lained. Aga loks jõuab ka sadamasse ja kestab poolteist ööpäeva. Sel ajal jagub jälgimist ja sättimist. Vendrid, otsad, kõrvalolevad laevad, neil kõigil silm pidevalt peal. Sätime korduvalt otsi, loksumine on suur, üks amort rebeneb pooleks, parda knaap hakkab liikuma. Jõude jagub! Suured kaod jäävad õnneks ära.

Papeetes turul

Šnäkk Papeete õllekas


Muusika Papeete tänavakohvikus

Kauge lõunatsükloni lained murravad üle kaitsva rihvi ning panevad sadamas laevad loksuma

Kolmteist ja reedel liitub meiega Robert. Robert on varajane toimetaja ja tegeleb ka kohe laevatöödega. Lisaks hakkame nüüd hommikuti tihti omletti ja praemuna saama, Munaroog meile serveeritud, kaob ta rendimotikaga tundideks omateed.

Robert ja Olavi mässavad ankruketi keerdudega

 

Robert stardib. Eks näe, kuhu rattad ta täna veeretavad.

Pühapäeval läheme 4x4 džiibiga Tahiti tuurile. Koguneme Papeetes Uranie kalmistu juures kohvikus, ostame kaasa lõunavõikud ning sõidame piki Papenoo jõeorgu sisemaale. Teel saame oma giidilt Rainuilt infot taimede, elustiku, jumalate, ehitiste, rahvuste, kultuuri, keele jm kohta. Paar kohalikku käibefraasi: Ia Orana - tervitus, toimib päev läbi, Mauruuru - tänamine, toimib iga kord. Taimedest näitab Rainui jämedaid õõnsa tüvega pähklipuid, mida kasutati vanasti suhtlemisel. Nimelt kiviga vastu puutüve lüües kõmiseb see nii, et häälekuma kostub kilomeetrite taha. Saame ka teada, et hibiskuse puu (Hibiscus Tiliaceus) õied annavad märku, millal on aeg õhtul metsast välja minna. Kui hommikul ja päeval on õied kollased, siis õhtueel muutuvad need oranžiks ning öösel lausa punaseks. Ühe klanni pühamus Marae’s saame ülevaate siinsest kultuurist, traditsioonidest ja jumalatest, maa ja vee rahvast. Marae müüridele tuuakse ohvreid, tänapäeval lilli, müüride vahele tohib minna ainult koos klanni liikmega. Tahiti pärismaalasi nimetatakse Maohi’deks. Raini puhub meile ninaga traditsioonilist vilepilli. Robert ei jäta võimalust kasutamata ja harjutab hiljem sõidu ajal džiibi kastis innukalt ninaflöödi puhumist. Edukalt! Kuskil jõekaldal toidame koeratoiduga aplaid kirjuid angerjaid, kellest suurimad pidid kahe meetrini küündima. Ka angerjatel on siinsetes pärimustes oma koht. Käime mõnusas jahedas jõevees ühe joa all ka ujumas. Autotee viib siin paljudes kohtades läbi jõe ning läbisõitude juures on kaljudel punase triibuga märgitud veetaseme kõrgus, mil enam jõge ületada ei tohi, eluohtlik. Papenoo veetase pidi suurte üleujutuste korral tõusma kuni kümme meetrit. Saare kõrgematest tippudest viib läbi tunnel, sõidame läbi selle, läänepoolsed mäed on täiesti asustuseta ja eriti kehvade teedega. Vaated on ilusad, vihmametsas õitseb erinevaid lilli, ka orhideesid. Teeme siin peatuse Tahiti suurima ja kõrgeimal asuva järve Lac Vaihiria kallastel ning sõidame piki Tautira orgu rannikule. 

4x4 tuuri kogunemispaik on Uranie kalmistul Papeetes

Teeme pagariäris pirukapeatuse. Siin on ka pitsaautomaat. Nii et valikut on. 

Papenoo jõeorg
 

Kõmisev pähklipuu tüvi on iidne suhlemisvahend

 

Aplad angerjad

 

Kui veetase tõuseb punase jooneni, on jõest läbisõitmine keelatud

  

Sõit läbi jõe

Giid Rainui selgitab tattoode tähendusi

Vaagen kohalike puuviljadega

Mägedes on palju koskesid

Teed mägedes on kitsad ja upuvad rohelusse

Saare läänekülje mägedest saab idaküljele läbi tunneli

Robert harjutab ninaflöödi puhumist ka sõiduajal

Oleme toredast reisipäevast rõõmsad

Uus info on see, et mootor on Austraalias transpordiks valmis pandud, käib lennuki peale orgunn, seega ehk saab Jaanieelsel nädalal mootori siia ja ka laeva paika. Tööd laeval jooksvalt käivad. Kohalikud töömehed oma tööaega valida ei saa, vaid toimetavad higistena kõige kuumemal ajal. Päevased töötunnid on neil muidugi väikesed, natuke hilishommikul, siis teevad paar tundi söögipausi ja mõned tunnid õhtupoole toimetavad veel. Esmaspäeval tullakse veel roolitrossi vahetama, siis on kõik suuremad tööd laeva peal tehtud. Nipet näpet oleme iga päev ise ka teinud, niisama passimist oleme proovinud vältida.

Juuni teine pool möödub sukeldumise tähe all. Taina sadamas on Fluid sukeldumisklubi, mille teenuseid korduvalt kasutame. Robert läbib sukeldumise kursused ja nii saame neljakesi palju kauneid veealuseid paiku imetlemas käia. Korallid, haid, kilpkonnad, lobsterid, meduusid, meritähed, meriroosid, klounkalad, kerakalad, kivikalad, mureenid, tuunikala parved jne. Lisaks käivad Jüri ja Karola paaril korral golfi radadel. Ja laevas valmivad meil ka aeganõudvad kokanduslikud suurteosed, vahelduseks kiirele poisson cru’le (toores kala laimi mahla ja kookose marinaadis). Näiteks hautab Robert tunde plovi ja Jüri keedab vähemalt sama kaua seljankat.

Üle päeva sõidame kummikaga rihvirõnga äärde snorkeldama 


Snorkeldame lennuraja lähisel


Sinised kalad

Robert võtab sukeldumise koolituse ja saab tunnistuse

Ja siis koos sukelduma

Meriroos (anemoon), mille ümber voolab erineva konsistentsiga soe ja külm vesi, põnev on oma silmaga temperauuri vahet näha enne selle tundmist

 

  

Nälkjas

  

Lennuvälja ümber vedeleb vee all ka lennukeid


Kilpkonn


Kolm kilpkonna
 

Robert

Christmas tree usside ornament

Haid

  

Instruktor näitab meile Culcita meritähte


Kalaparv

 

Gofirajad kookospalmide all


Golfi harjutused

21. juunil teeme piki rannikut veel ühe saaretiiru, ka Robert saab saare ülevaate ning meiegi leiame uut. Taharuu rannas satume traditsioonilisele tantsuetendusele, rahvarõivais naiste ja meeste pundid tantsivad ja hõiguvad kordamööda. Teahupoos teeme kohaliku paadiga tuuri olümpiamängude paika suurtele surfilainetele. Sõidame paadiga rihvi kõrvale laineharja peale, sama laine, millel seisame, murdub meie ees rihvil meist mõnekümne meetri kaugusel. Meie ees tekivad vahvad kõrged lainerullid ning meist eemalduvad helesinised laineharjad, mille tippudest lendab üles valget kõrget vahtu. Äge vaatlus!  Täna on rihvilained kuni nelja meetri kõrgused, parematel päevadel pidid lained aga kümnemeetrised olema.

Rahvustants rannaliival

 

 

Leia pildilt Jüri!


Surfilained

Jaanilaupäeval lehvib meie rendiautol sinimustvalge lipp, õhtul istume laevas sinimustvalgete murumütsidega Telia TV lõkke ümber :P ja sööme grilltoite: liha, kartuleid, kapsast ja sinihallitusjuustu täidisega seeni, kõrvale seene-piprakaste ja marineeritud sibul. Eesti pidu!

Murumütsikestega jaanitule ümber

Jaaniõhtu tervitus

Jaaniõhtu loojangutuli

Teisipäeval 24. juunil jõuab kohale Breeze uus mootor! Läks jälle kauem, kui algul prognoositud, aga nüüd on ta kohal. Töömehed paigaldavad seda kaks päeva ning neljapäeval on plaanis testsõit merel. Tekib lootus siit edasi saada😊 Kolmapäev on täis toimetamist: poodlemine, pesu pesemine, asjade sõiduasendisse sättimine, koristamine. Neljapäeva hommikul läheme elevuses proovisõidule. Uus mootor töötab nagu peab, aga vasakpoolne vana hakkab täis võimsusel töötades veateadet andma. Tehnik soovitab mootori jahutusvee kanalid ära puhastada. Homme maha ja esmaspäeval tagasi, vahepeal on ju nädalavahetus, mil ametiühing siin tööd teha ei luba. Ehh! Teeme siis ära, veel mõni päev oodata..

Uus mootor on kohal

Mootori auku ajamine õnnestub umbes kümnendal katsel

Meie viimaseid päevi Taina Marinas aitavad sisustada eestlased. Saame taas kokku Turks ja Caicosel kohatud Eesti mootorkaatri Tugnaciousega. Reedel käivad nemad sutsaka meil. Pühapäeval plaanime koos õhtustama minna, aga kohtume varem. Meie poisid lähevad juba hommikul appi nende kaptenile, kellel õnnestub käsi õlast välja kukkuda. Kiire abi andmisel ringi joostes lööb Robert oma jala võõras laevas nii ära, et tal vajab üks varbavahe õmblemist. (Siinkohal tervitused meie reisieelse esmaabi koolituse juhendajale Marju Peärnbergile! Marju rõhutas korduvalt, et abi admisel tuleb esmalt hetk võtta olukorra ja ohtude hindamiseks 😊. PS Robert koolitusel ei osalenud.)  Niisiis, meedikute abi vajab lõpuks kaks Eesti meest, mõlemad Annuse nimelised. Saavad haiglas korduvalt selgitada, et nad pole sugulased. Ühine õhtusöök meil ära ei jää. Annused saabuvad La Casa Blancasse otse haiglast, ühel käsi kaelas ja teisel jalg sidemes.. Tellime kamba peale 1,5 meetrit pitsat, siis teeme Breeze peal dringid ning lubame veel homme enne Tahitilt lahkumist Tugnaciouselt läbi käia. Seda hommikul teemegi, naudime kaatri luksust ja joome seal kodust Rabarbrat.

Esmaspäeva 30. juuni pärastlõunal, kui viimane mootori testimine on edukalt läbitud ning kütus tangitud, saab meie sunnitud puhkus Tahitil lõpuks läbi. Laseme otsad lahti, väljume kaitsvast korallirõngast ning võtame suuna läände.

Eesti mererahvas Tahitil Taina sadamas La Casa Blancas

Ja seejärel dringid Breeze peal

30. juunil on üle pika aja põhjust Neptuni jook välja võtta

Koos Tugnaciouse rahvaga (taustal) tervitame Neptunit

Hüvasti, Tahiti!

Vahimadrus Roberti luuletus

Sada tähte minu kohal

tuhisen üle vee

Masti otsas lipp

laeva sihiks Papetee.

 

Kõrtsis kannu õlut võtan

tantsin musta naisega

Sirab kuu mu laeva taustal

küll jõuab homme magada.

 

Taarun linna palmisalus

kaklen seitsme mehega

Limpsan verd parkund huultelt

küll on hea siin elada!

 

Seilan merd ja vaatan taha

lainemurd must maha jäi

Rüüpan viskit, sülgan merre

kes küll minust mõelda või.

 

Tuhat tähte minu kohal

sada meremiili all

Pole otsa ega äärt

mu jultumusel ja Jumalal.