Sõidame
üle riffi atolli sisse, lainet väga pole. Keskel mägine metsane okaspuudega
suursaar Mangareva, ümber palju motusid (saarekesed riffivööl). Jõuame mööda tähistatud laevateed
sinka-vonkatades kella 11 paiku kohaliku linna Rikitea ees asuvale
ankruplatsile. Laevu väga palju pole, saame ankru sisse ja siis läheme kohe
maale ennast sisse kirjutama, sest kirjade järgi on vastuvõtt 12-ni. Keda
muidugi pole, on ametnik. Oli läinud mingeid muid asju ajama, lennuk ju saabus.
Telefoninumbrilt tuleb prantsusekeelset juttu ja me ei saagi aru, kas keegi
tuleb ja millal.
Ootame kannatlikult 12-ni ära ja siis läheme kohalikku “linna” uurima (järgmine
vastuvõtu aeg migratsioonis peaks uuesti algama kell 2).
 |
| Mangareva saar; Okaspuud keset vaikset ookeani? |
 |
| Gambieri keskus Rikitea |
 |
| Polüneesia sport |
 |
| Sandarmi kohaloleku kellaajad päris paika ei pea |
 |
| Kesklinn |
Meil
on kohapeal kaks vahetustiimi liiget juba ees ootamas, Marek ja Kristel, kes on
paar päeva siinse eluoluga tutvunud. Nende jutt kinnitab esmamuljet, et siin käib
kõik omas tempos. Midagi turistide jaoks ekstra tehtud pole. Poest midagi saab,
aga rohelist värsket kraami peaaegu ei ole (kartul, sibul ja küüslauk on). Samas
aedades vedelevad puuviljad lihtsalt maas ja mädanevad. Kanu jookseb ringi igal
pool, aga mune tuuakse varustuslaevaga. Põhiline tegevus saarestikus on pärlikasvatus
ja ega millegi muuga siin väga ei tegeleta (näiteks esmaspäeval ei ole õhtul
lahti ühtegi kohta, kus süüa saaks).
Peale lõunat õnnestub meil end sisse kirjutada, kuigi selgub, et oleks piisanud
ka neti teel juba varem täidetud dokumentidest, templid passi pannakse lihtsalt
meie soovi tõttu, EL kodanikele pole neid vaja. Raha maksma ei pea. Küll kästakse
esmaspäeval ära maksta prügimaks ja mainitakse, et kui saarestikust lahkume, on
sellest viisakas teada anda, aga ega väga vahet pole…
Tänase laupäevase pärastlõuna veedame “linnas”, mis on reaalsuses ca 500 meetri
pikkune tänav. Mõnes kohas ei saa aru, kas on pood või lihtsalt kellegi hoov ja
elumaja, kus on õue juurikad ja kaunistused välja riputatud… Õhtusööki pakub
täna vaid üks koht, otse sandarmi vastas. Sööme seal kõhud grillitud steiki ja
friikaid täis. Pimedaks läheb poole kuuest, päev lõpeb siin varakult. Ja algab
ikka hullult vara, kella poole viiest hommikul on poed juba lahti. Ja kui kohe
ostlema ei lähe, siis näiteks saiast oled sellel päeval ilma.
 |
| Teretulemast, Kristel ja Marek! |
 |
| Laupäeva õhtul ainsas avatud söögikohas rahvast jagub |
Pühapäeva hommikul viime prügi ära, linna teise otsa. Aga linn
teatavasti on lühike, nii et kummikaga saab lihtsalt käidud. Ja seejärel läheme
purjekaga avastama atolli teises servas asuvat väikest saart, Tauna motut, kus
on hea snorkeldamise koht ja võimalik näha haisid. Seega ankur välja ja
teiselepoole atolli minema, tuul on kerge ja soodne kenuga sõitmiseks. Aga ega
siin nii lihtsalt ei lähe. Pärlikasvatajad on kogu lahe oma võrke täis toppinud
ja meil käib paras miiniväljal laveerimine, ujuvate võrgupoide vahelt läbi. Võrgulinad
asuvad erinevates sügavustes, aina tuleb hinnata, kas saame üle või ei. Ja
lisaks hulbivad vanad mahajäetud võrgud ilma poideta jne. Suht vaevaline on see
teekond atolli teise serva, aga tehtud ta lõpuks saab. Ainult ühe korra pidime
täiskäiguga tagurdama, et mitte võrku kinni jääda. Kuigi meri on munasid täis
pikitud, õnnestub meil miiniväljad läbida. Valdavalt sai liinist üle, kui õige
ülesõidu koha valisid.
Kui esialgne taktika oli poiliini pikema vahega poide vahelt läbi sõita, siis peagi
saime aru, et neis kohtades ei pruugigi vahet olla, vaid pigem on keskmine poi vee
alla vajunud ning sellisele on lihtne otsa põrutada. Seega hakkame üle võrgu
sõitma poidest ca 10 m kauguselt, st sealt, kus liin juba sügavamale on vajunud.
Tauna all proovime koralle säästva ankurdamise ära, mida
siinmail harrastatakse. Keti külge pannakse poid, nii et ankrukett jääb üles
poide peale rippuma, ei lähe põhja ja ei jää nii korallida taha kinni. Katse
õnnestub, saame natuke kogemust, kuidas seda järgmine kord veelgi lihtsamini ja
paremini teha.
Tauna on tore motu, koralliliiva ja troopiliste puudega linnuparadiis. Meie
esimene motu! Vaatleme saarel erakvähke ja linde, haldjastiire ja tõmmutiire.
Jalutame kruvipuude ja kookospalmide all ning käime ühel ja teisel pool saart snorkeldamas.
Veealune korall on värviline ja mitmekesine, mustuim-hallhaid saavad ka nähtud.
Ehk et väga tore on siin! Läheneb tume vihmapilv ja me läheme laeva tagasi.
Vihm meieni ei jõua, küll joonistub taamale jääva pilve taustale uhke vikerkaar.
Maaliline/Maagiline! Sellises kaunis kohas ja hetkes vahetame oma kuid teeninud
ja veidi juba räbaldunud laevalipu uue vastu. Vana lipp saab daatumid peale ja
läheb korralikult pakituna arhiivi.
 |
| Tauna motu |
 |
| Paneme Breeze uutmoodi ankrusse (kett poide külge rippuma) ja läheme maale |
 |
| Tõmmutiir |
 |
| Kruvipuu / pandan |
 |
| Erakvähke on siin palju, tühjasid teokarpe ei leia. Kõikidesse on oma elanik sisse kolinud. |
 |
| Haldjastiir |
 |
| Kookose beebi ja ... |
 |
| ... kerakala beebi |
 |
| Linnud pesal |
 |
| Tõmmutiiru tibu |
 |
| Lipu vahetus |
Öö möödub saare ääres, hommikul teeme kiired ujumised ja hai
vaatluse ning sõidame üle atolli tagasi peasaarele Mangarevale. Tagasisõiduks
valime teise trajektoori, ei sõida Aukena saare lähedalt mööda, kus meri poisid
paksult täis, vaid hoiame Akamaru poole ja saame sealt suht vabas vees pealinna
Rikiteale tagasi. Siin on vaid mõned pärlipüünised. Täna on söögikohtadest
lahti JoJo ja seda ka ainult päeval. Seega läheme sinna lõunale. Tellime mahi-mahid
ja saame pooleteise tunni pärast lauale kanad ja lambad😊.
No pool tundi pärast tellimist siiski käidi ütlemas, et kala on otsas ja pakuti
kana. Lõpuks aga ei jagunud ka kana kõigile, pidi ka lambavarud välja tooma..
Peale lõunat jalutab osa meie seltskonnast linnas, nii
peatänaval kui ka mäkke tõusvatel kõrvalteedel. Vaatame üle katedraali, kooli
ja surnuaia, piilume aedadesse, käime pärlipoodides ja toidupoodides. Marek käib
pomelo raksus ja toob puuotsast ilusad viljad alla. Terve meie linnatuuri saadab
meid koer Dolly, kes jääb meile nukralt järgi vaatama, kui kummikaga jahile
sõidame. Laevas on Jüri ja Olavi pärastlõunal ühtteist putitanud, tänu Eestist saabunud
needitangidele ja neetidele saavad poomi kinnitused uuesti korralikult kinni.
 |
| Akamaru saar |
 |
| Tagasi Rikiteas |
 |
| Kõikjal jookseb vabalt kanasid ja tibusid |
 |
| AirTahiti kontor |
 |
| Kooli spordiplats |
 |
| Puhkus pärast linnatiiru. Agnese ja Dolly võttis kuumus päris siruli |
Teisipäeval
külastame Mangareva saare teisel poolel pärlifarmi. Siin on neid palju, meid
viiakse paadiga läbi mitmete postide otsas olevate kasvatushoonete ja meres
laiuvate poiväljade ühte samuti postidel seisvasse majja, kus toimub “tootmine”.
Meile selgitatakse kogu kasvatustsüklit: beebide kogumist saare teiselt poolt,
siis suuruse järgi võrkudesse panek kaitseks kerakalade, kilpkonnade ja raide
eest, siis pärli ümmarguse alge panemine karbi paunakesse koos värvitükiga
(doonorkarbist võetud soovitud värvigammaga, kas sinised, rohelised, roosad,
hallid või mustad toonid ), edasi kolm aastat ootamist, et alge pärlmutriga
kattuks, siis pärli eemaldamine koos uue võimaliku pärlialge lisamisega (kuni 4
korda on võimalik seda sama karbiga teha). Saame ise karpe avada, igaüks saab
endale oma pärli ning samuti saame lõpus selle karbi “lihase” toorelt ära süüa –
värske auster ;) Black-lip pearl oyster, Pinctada margaritifera, pärli
auster! :) Sellist austrit ikka tasub süüa, pärl pealekauba! Toimetamist tundub
olevat palju selle ametiga, kui suurelt ette võtta (80 000 pärlit aastas). Gambier
on pärlikasvatuse tähtis keskus, siin on kokku ca 150 pärlifarmi, samas kui kogu
Prantsuse Polüneesias on neid kokku 400 ümber.
 |
| Pärlikasvatajad on mere mineerinud |
 |
| Selliseid pärlifarme on siin kümneid |
 |
| Meiepoolt külastatud pärlifarm |
 |
| Siin puntras kasvavad noored karbid |
 |
Edasi antakse neile ruumi juurde ja nad ripuvad merevees sellistel liinidel
|
 |
Siis istutatakse neisse pärlialged koos doonorkarbist võetud värvigammaga
|
 |
Doonorkarbid
|
 |
Karbi avamine on tükk tööd
 | Kõik leidsime oma karbi seest pärli, mille endale saime
|
|
 |
| Ja lisaks saime ära süüa maitsva värske austri |
Peale pärlifarmi
külastust teeme veel mõned vajalikud ostud, hangime viimased tomatid ja
sügavkülma saiad. Siis ankur üles ja kella nelja paiku lahkume Gambierist ja
võtame suuna loodesse Tuamotu atollide poole. Tsau, lõputute ümmarguste poidega
veeväljad! Ees on umbes 4 päevane trip ja meid ootavad päris atollisaared, kitsa
kanaliga sissepääsudega vaiksesse sinisesse sisemerre. Madalad saared, mitte
nagu Gambier, mis on keskel ikkagi mägine.
Elame näeme?
