Tonga 24.07-01.08

Sõidame Tonga suunas 20 sõlmese tuulega, natuke alla ja peale, puhub sobivast suunast (külgtuulest veidi tagantpoolt). Liigume ca 7 knotsiga ja ajatame, et jõuaks päevaseks ajaks tolli kohale, sõita on alla kahe päeva. Öösel on tuule käes jahe, ainult 24 kraadi on sooja ja ka vesi on ainult 24,7°C. Pikad varukad öövalves on hädavajalikud:P Sündmustest suurim on kuupäeva joone ületamine, seega nüüd oleme Eesti poolt vaadatuna tulevikus. Reaalsuses aga jääme ühest reedesest päevast ilma, satume 24ndast kuupäevast 26ndasse. Merel elu jagub, ümberringi on taas palju lendkalu tekkinud. Linnud on ka ikka iga päev olemas, linnuvaba päeva pole, linnuvabadus puudub;) Üks vaal tuhiseb meile hooga vastu, vaatama meid ei jää. Küll jääb landi otsa korralik ligi viie kilone vööttuun. Saab maitsvat äkist ja steikigi. Sõidul teeme ka värsket soolakurki, esimest korda sellel reisil, kuna väikseid kurke pole võimalik kuskilt osta. Niuelt lõpuks õnnestus normaalset kurki saada ning neist valminud soolakurgid viivad keele alla. Pole ime, meil on ju nende valmistamiseks Hiiumaalt kaasa võetud nii tillivarsi kui mustsõstralehti. Nosime ka häid pisikesi imemaitsvaid sidrunbanaane, mida Niue kookoskrabituuri korraldajad meile terve suure kobara kaasa andsid.

Kookoskrabi jätkub kauemaks 

Tänu Jürile on meil värske leib laual

Niue sidrunbanaanid on imeväiksed ja imemaitsvad

26. juuli varavalges ärkame kapteni hüüu peale: „Vaalad!“.  Läheneme Tonga põhjapoolsele Vavau saarestikule ja ümberringi on vaalad. Oleme Olavi vahikorra ajal sisenenud sügavast veest madalasse, lõpuosa tõus läheb järsult 500m pealt 50m peale. Navionicsi sügavusjooned liiga hästi alguses ei klapi, 40m peal on tegelikult 20m ja samas vastupidi, ilmselt pole siin liiga täpselt kaardistatud. Mida edasi, seda täpsemaks kaardi sügavusinfo muutub, ilmselt sõidetakse saarestiku keskel rohkem ja on parem info. Mõnekümne meetri sügavuses meres hakkavad purskama veepahmakad, vaalu on mõne aja tagant näha igas suunas. Kaks küürvaala ujub meie laevast paarikümne meetri kaugusel meiega pikalt kaasa. Hea on, et me suurematele hüpetele jalgu ei jää, üks hüppab veest välja päris purjeka kõrvalt. 

Vaala annusest laetud, sõidame Tonga saarte vahele sisse, neid on siin erinevaid. Tonga ülemine saarestik Vava'u on suht järskude kaljuservadega, samas rohelust jagub ja siin asub ka siinse saarestiku pealinn Neiafu.

TongaVava'u saarestik paistab

Kaks küürvaala tulevad meid tervitama

Siin on järsud rannikukaljud ja palju rohelust 

Loodame täna sisse klaaritud saada, kuigi on laupäev ja raadio teel poolteist tundi enne kohale jõudmist keegi meile ei vasta, eetris on vaikus. Igal juhul sõidame linna juurde saarte vahele, kus on hea tuule- ja lainevari järgnevateks päevadeks, mil lubab vähe suuremat tuult. Saame Neiafu linnakese ääres ühe poi külge, tolliametnik ilmub ise umbes poole tunnise ootamise peale välja. Tuleb maksta sissevormistamise tasu, siis mingi tervisemaks ning esmaspäeval peab veel minema BioSecurity tasu maksma. Igatahes sissekirjutus on nüüd olemas ja saame hakata Tongat avastama. Maale sõites põikame enne keskusesse sõitmist kummikaga läbi linnaserva suurte puude alt, kust juba eemale paistab lendkoerte koloonia. Puud on täis kollaste peade ja nägudega, kokkuvolditud tiibadega nahkhiire ripatseid. Mõni neist aeg-ajalt sirutab tiibu, teine lendab järgmisele puule. 

Tongal on liikvel palju päevinäinud aluseid

Läheneme Neiafu linnale

Sõbralikud tolliametnikud 

Tagurpidi

Kondid säravad läbi tiiva

Lendkoerte koloonia

Meie läheme linna, see on Niue pealinna Alofiga võrreldes suur keskus. Inimesed tänaval ülevoolavalt sõbralikud pole, igaüks mõõda sõites ei lehvita. Aga kui suhtleme, küsime, siis naeratavad ja seletavad küll, ehk siis normaalsed inimesed :) Suurlinna tunnet siin siiski ei kipu tekkima, kuna tänavatel jalutab lisaks kanadele-kukkedele ringi ka arvukalt sigu. Täna õnnestub meil endile paariks päevaks leida väikebuss Toyota Hiace, millega saame kuuekesi järgmised kaks päeva saart avastada. Õhtustame veeäärses loojanguvaatega söögikohas Krakenis ning suundume Breeze peale puhkama.

Vaade linnast ankrualale
 

Sigu on Tongal kõikjal, ka linnapildis

Värvilisi tuvisid on siin mitut liiki

Ka kanad-kuked on liikvel nagu kogu Polüneesias

Millise juurika võtame?

Neiafu katedraal

Neiafu päästekomando

Kohalikud suplevad sadamas

Krakeni kalasupp 

Pühapäeva hommikul selgub, et kõik bensukad on kinni ja seega meie olemasoleva ca veerandi paagiga liiga palju sõita ei saa. Muidugi jättis rentija ütlemata nii selle, et pühapäeviti tankida ei saa kui selle, et annab meile pea tühja paagiga bussi. Proovime nüüd linnast leida, kas saab kuskilt kellegi käest kütust osta, aga kogu küla on kirikus ja kedagi liikvel pole, või siis vastatakse "impossible". Läheme siis meiegi kirikusse pühapäevast jutlust kuulama. Neiafu katedraali on kogunenud mass rahvast. Riietus, millega siia saabutakse, pole mitte igapäevane. Pühapäeval liigutakse ringi rahvariietes, milleks on keha ümber keeratud pandanilehtedest kartulikoti moodi hõlstid. Kel kotti ümber ei ole, on piha ümber sidunud vähemalt pandanist vöö või laia lillelise mustriga paela. Väga omanäoline rahvariietus. Kirikus lauldakse kõlavalt ja puhtalt, koor on mitmehäälne ja ka rahvas laulab meloodiliselt kaasa. Peale kirikut läheme kõrtsi, kai peal asuvasse Mango Cafesse, turgutame end jahedate jookidega ning siis sõidame saaretuurile. Distantsid on õnneks lühikesed, nii et saame saarega tutvumisega kütusemurest hoolimata siiski alustada.

Pühapäeval on kogu saare rahvas kirikutes

Kirikus kannavad paljud rahvuslikku ümber keha keeratud pandanilehtedest hõlsti

Tänavad on pühapäeviti täiesti inimtühjad, kõik on kirikus

Sõidame kaks päeva oma logu bussiga ringi, esimene päev kuniks kütust jagub ja teine päev niipalju kui viitsime. Buss on päevi näinud, vahepeal ei õnnestu uksestki sisse saada. Samas oma sõidud saame sõidetud. Selgub, et see saar pole seestpoolt üldse turistide jaoks mõeldud, teed lõpevad kuskil maal ära (pole normaalse autoga sõidetavad), viitasid ega tähistusi pole. Mingi reklaamitud rand, mida proovime leida, selgub, et on ainult merepoolt paatidega külastatav. Siis tahame ühe kaardil oleva järve äärde jõuda, aga tee sinna ei ole sõidetav, jne. Kui turismiinfost enne küsisime, mida siin saarel vaadata, anti pihku leht mingite punktidega, ja lisaküsimustele vastati, et vaadake sealt lehe pealt. Aga leht-maakaart pole kahjuks kuigi informatiivne... Inimesed nagu juba öeldud saarel liiga varmad lehvitama ei ole ja suhtlus on selline pigem vaoshoitud, isegi tiba ükskõikne. Tundub, et turistid sisemaal pole tavaline, see saar on pigem vaalade vaatluseks ja mere pealt avastamiseks, mitte sisemiselt ringisõitmiseks.

 

Nagu varem kuulnud oleme, nüüd veendumegi, et Tongal jookseb kõikjal arvukalt ringi sigasid. Nii linnas kui maal, nii vanu kulte kui emiseid põrsastega. Lisaks köidavad elustikust siin silma värvilised tuvid, keda on mitu liiki. Selgub, et tuvi pole üldse igav hall või pruun tegelane, vaid värvikirev kaunis lind. Eriti ilusad on rohelise-kollase kirjud roosade otsmikega Okeaania rohetuvid, Ptilinopus porphyraceus. Ka kalmistud on Tongal värvilised, siin on hulgaliselt kunstlilli ning paljudel haudadel on peal värvilised vatitekid, et surnute hingi soojas hoida. Sisemaal on viljakas muld ja lokkab põllumajandus. Maa on hästi haritud, elevandikõrvad (taro) kasvavad igal pool, lisaks banaanid, papaiad, kookos ja kõrvitsad. Nopime Karolale ühe kalla õie moodi ilusa suure roosa taro õie, natuke ilu ja rõõmu sellest jälle juures. Pühapäeval käime ära põhjarannikul Tapana scenic lookout vaateplatvormi peal. Tee sinna on saarele mitteomaselt isegi tähistatud. Vaade siit on uhketele põhjaranniku kaljudele ja merele ning ka lõuna suunas üle kogu saare. Tagasiteel linna tõdeme, et sead jooksevad igal pool igas suuruses ja värvis ringi (esimene saar, kus sigu on rohkem, kui koeri ja koeri ei ole mitte vähe;). Mingis hoovis aetakse ühte sigudikku just vardas ringi ja mitmes söögikohas on PorkBelly menüüs kirjas põhiroana. Meie õhtustame täna Mango Cafes, teeme koos perenaise Christinaga pilte ning tervitame tema poolt Hilja kaptenit Villemit, kes kevadel siinmail sõitmas oli. Laeva sõidame lendkoerte koloonia kaudu, me ei väsi neid vahvaid tontisid vaatamast.

Sõnu polegi vaja

Okeaania rohetuvid, Ptilinopus porphyraceus

Kalmistud on Tongal värvilised, siin on hulgaliselt kunstlilli ning paljudel haudadel on peal värvilised vatitekid, et surnute hingi soojas hoida.

Lehmad söövad kookoste all karjamaal

Chinese Taro, mida rahvakeeli elevandikõrvadeks kutsutakse

Karola taro õiega

Maja metsa sees, väiksest aknast välja vaatab..

Prügi hoitakse kõrgetel alustel, kuhu sead ligi ei pääse

Tapana platvormilt avaneb vaade põhjarannikule

Mangroovi tutsak

Linnas tagasi, Heli otsib valget laeva

Jüri poseerib koos Mango Cafe perenaise Christinaga

Mango Cafe lipud on päevinäinud

Mango pakub teistmoodi roogasid 

Karola leiab Mangost endale sõbra 

Kiisu tahab meiega vägisi kummipaaati kaasa tulla

Laeva sõidame lendkoerte koloonia kaudu, me ei väsi neid vahvaid tontisid vaatamast

Esmaspäeval 28. juulil jätkame saarega tutvumist. Täna saame bussile kütust, seega on julgem sõita ja ei pea pidevalt kilomeetreid arvestama. Suundume lõunapiirkonda, mis on rohkem asustatud, aga ikka valdavalt põllumajandusmaa. Üks kaardil märgitud randadest on pigem karjamaa, veistega meres. Kassari Piibunina tunne tuleb peale. Ainult rannast leitavad teokarbid on värvilised ja palju suuremad:) Võimaliku ujumiskohana on kaardil märgitud ka Veimumuni koobas. See on väike merepinnast palju kõrgemal olev koobas rannikul, mille keskel on magevee järv. Ujuma see kahjuks ei kutsu, kuna siia on loobitud plekkpurke ja muud sodi. Muidu on tore koht ja ka mererand on ülalt vaates ahvatlev, vees paistavad tšillimas suured merikilpkonnad. Ühe koha tahame täna enne linna tagasi sõitu veel ära vaadata, kaardil on kutsuv kiri Kilikilitefua wall, metsasel rannajoonel. Läheme seda vulkaanikividest seina otsima. Kohal olles vaatame arusaamatuses ringi, isegi silt on olemas, aga seina ei näe. Ja siis siiski, 40 cm kõrgune kiviriba rohu vahel :) Selgub, et tegu on madala kivimüüriga, pigem aiakesega, kuhu vanasti lapse sündimisel vulkaanikivi pandi ning tema surma korral sama kivi ära võeti ja hauale pandi. Seega sai müürikivide pealt vanasti sisuliselt rahvastiku loendust teha.

Tööpäeval õnnestub meil lõpuks oma bussi tankida

Avalik rand meenutab Kassari Piibunina

Mõõna-aegne rannik

Rannikumeres tšillivad suured merikilpkonnad

Veimumuni koobas, mille keskel on magevee järv

Vulkaanikividest "sein" Kilikilitefua wall

Linnas tagasi, sööme suurimas kõrtsus Tavernis, mis on suht igav tsiviliseeritud koht. Aga söögid on siin head. Tellimuse täitmist oodates jalutame veel veidi äärelinnas ringi sigu vahtides, aiad on neid täis. Teel Breezele peatume õhtul ka ühes ujuvas parvbaaris, teeme siin päikseloojangu dringid ja suhtleme teiste purjetajatega. Linna esine poidega ankruala on kõik laevu täis, seega on siin "mereturismi" tipphooaeg. Kõigil, kellega räägime on järgmine sihpunkt Fidži. Wallisele nagu meil mõttes, ei plaani siit keegi sõita.

Pildikesi linnast

Lapsed koolihoovis riigi lipu all

Vanematel klassidel on tumedam koolivorm

Neiafus kohtasime ka ühte lammast 

Sigu muidugi on linnas arvukalt

Jahtide vahel on poi peal ka parvbaar Floating Cafe

Teeme parvel päikseloojangu dringid ja suhtleme teiste purjetajatega

Jahtide peal on toredaid valvureid

Teisipäeval otsustame paariks päevaks perifeeriasse saarte vahele ankrusse minna, et ka väikesaarte elu näha. Lahkumisel selgub, et olime kellegi erapoi peal seisnud ja selle eest tahetakse nüüd vähe kangemat poimaksu. Ehk kohaliku 30 Tonga paanga (15 USD) asemel 50. Poi kõrval ujub kanister sildiga Marina, ei osanud arvata, et see pole mingi poide haldamise firma oma.. Aga, meil ongi plaan ääremaale minna, valime selleks Vaka Eitu saare. Sinna on kolm  tundi sõitu ja olemegi saare all ankrus. Randumiskohas kasvab hiiglaslik viigipuu, mis katab oma võraga sadakond ruutmeetrit. Puu on enda laiuvate okste alla kasvatanud rippuvate liaanide sarnased tugijuured, mis paistavad täiendavate tüvedena. Okste all olles seisaks nagu paljude puude vahel metsas, aga tegelikult kasvab siin ainult üks puu, mille võra moodustab avara katusega kaetud ala. Siin on ruumi kõige jaoks, on paarikümne istekohaga auditooriumi ruum, ripuvad võrkkiiged, eraldi nurgas on lõkkeplats ning kõige keskel on julgustav silt „Welcome“.  Siin saarel on külalised oodatud. Saarel elab üks pere ning ei lähe kaua, kui pereisa David tuleb meile vastu ja ütleb tere tulemast!  Juhatab meid saaretiirule viiva raja otsale ning jääb ise koos Jüriga Kuuba sigarit tõmbama, mille Jüri ettenägelikult saarele kaasa on võtnud. Jalutame läbi saare, üle künka teisele poole randa. Maja lähedal on väike põllumaa, kus kasvab põhiliselt kassava (maniokk), keskosa on valdavalt metsane ning vastasranda laskumine on üsna kõrge ja järsk. Rannal on kaunis liivariba, vees madalaveeline korallirihv, kus ujuvad mustuim-hallhai beebid. Snorkeldame veidi, avastame kaljupragusid krabide ja madutähtedega. Kaldal lendab oksalt oksale jäälind. Jüril õnnestub meile homseks välja rääkida kohalik söömaaeg pererahva juures. Tavaliselt korraldavad nad purjetajatele õhtusööke laupäeviti, kuid Kuuba sigar teeb oma töö :) Täna läheme Breezele tagasi. Õhtul on jahi ümber massiliselt kilulaadseid parves veest välja hüppavaid kalu. Jüri ütleb, et David oli talle neid päeval snäkina pakkunud.

Sõidame Vava'u saarestiku ääremaile

Siinset ilu ei jõua ära kiita

Tiir saagiga

Vaka Eitu saare randumiskohas laiub hiiglaslik viigipuu

Puu alla mahub paarikümne istekohaga auditooriumi ruum, siin ripuvad võrkkiiged, eraldi nurgas on lõkkeplats ning kõige keskel on julgustav silt „Welcome“

Meid tervitab Vaka Eitu peremees David

Elumaja asub metsa piiril

Kassava ehk manioki põld

Suure putuka kest puiduseenel

Metsarajalt vastasranda laskumine on üsna kõrge ja järsk 

Rannas on liivariba, erineva elustikuga kiviurked ning snorkeldamiseks sobiv madalaveeline korallirihv


Hai

Madutäht 

Krabi kõnnak

Krabi lähivaade 

 

 

Merehääled

   

MegaSiilikud 

Pontsakas meritäht

 

Söödik  

Õhtune kala show

Kolmapäeva öösel pakub põnevust puhanguti 35 sõlmeni tugevnev tuul ning eriti see, et tuul pöörab öö jooksul 180 kraadi ning puhub nüüd merepoolt meile otse silmaauku. Loodame ankru peale, mida on ca 70 m välja lastud. Peab! Hommikul saabub lahesoppi veel üks katamaraan, mille pealt tuleb meile külla kaks austerlast. Uudistavad ringi ja annavad oma kontaktid juhuks, kui Olavi tahab laeva peale pallitiiru maha müüa. Sellised Euroopa ärimehed siis siiamaile sattunud.

Kell neli läheme maale, ees ootab Suur Söömaaeg kohaliku Saarekuninga juures. Vaka Eitu ainsas majapidamises on peremees David koos oma emandaga lubanud meile kohalike toitude mekkimiseks valmistada midagi tongalikku. Päev on olnud suht vihmane ja udune ning õhtuks lubab veel suuremat sadu. Seega ronime kummipaati pool tundi varem, et ehk saame enne paduvihma natuke kuivemalt kohale. Olavi saab siiski kohe vööni märjaks, kuna viib kummika sügavamasse vette ankrusse. Nimelt on mõõna aeg tulemas, mil ca 70 meetrit kaldaäärset veest tühjaks jookseb, siis enam paati merre ei saaks. Kogunema viigipuu alla ja juba tulebki peremees David sadakond meetrit eemal asuva maja juurest meid tervitama. Puu vanuse kohta oskab öelda vaid seda, et on kindlasti üle saja aasta vana ning kui tema veel väike oli, siis see puu oli juba sama suur ;) Davidil on seltsis koerakutsikas, kes küll mängida tahab, aga meid pelgab. Seega saame pigem sõbraks maja katusealuse toe külge ohelikuga seotud seapõrsaga, kes meie seltsis kogu õhtu veedab. Maja terrassile katuse alla on meile laud sätitud, läheb veidi aega ja laud kattub suure toiduvalikuga kaussidega. Tooraine on valdavalt kohalik ning road on maitsvamad ja mitmekesisemad, kui me eeldasime: "no läheme proovime neid kohalikke kasava juurikaid". No cassavat me saame, meile on neid hautatud lausa kahte sorti, nii kollakaid kui valgeid juuri ja need maitsevad erinevalt. Laual on ka taro juurtest praeleib (Chinese Taro,  mida rahvakeeli elevandikõrvadeks kutsutakse), täidisega Lõunamere salatipuu lehtede rullid (salatit saime ka maja kõrvalt peenrast enale laeva peale kaasa) ning kapsa-hakkliha hautis. Mereandidest pakutakse kahel moel valmistatud meriahvenat, nii toorelt erinevate juurikate marinaadis kui küpsetatult punases kastmes (sidrunimahl, ananassimahl ja tomatipasta). Samuti on laual siitsamast rannaveest püütud kaheksajalg erinavate taimsete lisanditega. Valik on seega rikkalik ja mekib hästi. Kaasa toodud kahest veinipudelist punane rändab kohalikele oma tarbeks kappi, valge veini teeme lahti ja selgub, et majapidamises on ainult üks veiniklaas. Aga paar kohvitassi leidub ka ja need aitavad hädast välja. Pakume peremehele kaasatoodud õlut ning selgub, et ka emand joob õlut heameelega. Lauda meil pererahvast päris meelitada ei õnnestu, ütlevad, et nemad söövad hiljem. Küll nihkuvad nad oma toolidega meile päris lähedale ja muutuvad aina jutukamaks. Peremees käib iga mingi aja tagant endakeeratud tubakat tõmbamas (naine pidi talle taimi kasvatama). Nii siis istume ja sööme ja räägime kohalikust eluolust. Ilm hakkab kurjemaks kiskuma, sadu tugevneb ja tuul tõuseb ning hakkab vett terrassile puhuma. Hakkame vaikselt mõtlema laeva tagasimineku peale, aga siis tuuakse toast välja akukõlar ning uksest astub välja peretütar Ana, värvitud huulte ja kohaliku pandanilehtedest kehaümbrisega. Ana hakkab meile kohaliku muusika saatel tantsides esitama erinevaid lugusid. Jalgu vaevalt liigutades, kohapeal tammudes hakkab ta erinevaid käteliigutsi tegema. Põhiliselt "randmeline" tegevus, kus iga liigutus pidi midagi tähendama. Käeliigutused on erinevad, kohati meenutavad pudrukeerutamist, kohati muid majapidamistöid, enamus jääb siiski saladuseks. Saarekuningas koos prouaga hakkavad kõva häälega lugudele kaasa laulma. Kahjuks aru ei saa, kuid nad on laulmisesse väga süvenenud, ju seal siis mingi suur sisu on ;) Järsku hüppab emand ka püsti (õlu sai otsa) ja hakkab tütre taga tammudes (rohkem selline diskosamm) edasi tagasi hüppama ja hõiskama, käsi plaksutama. Plaksutame kaasa. Vihma hakkab aina rohkem sadama, serval istujad on juba märjad. Peretütar asub esitama järgmist lugu, mis pidi rääkima tsunami tulekust. Emand hüppab ja kargab, kiljub ja huilgab taustal. Seda kõike vaatab meetri kaugusel liiva sees pealt põrsas, ilmsel pole see talle midagi uut, ja kuidagi suudab ka pereemand talle mitte peale astuda. Põrsavaatest paistavad kõige paremini kätte emanda jalad, ühes jalas kroks, teises plätu… Vihma juba kallab ja tugevnenud tuul puhub vihmavee horisontaalset kogu varjualuse rahva peale. Peretütar tantsib edasi, randmeliigutused näitavad tsunami tulekut ja mööda kaela niriseb alla vihmavesi. Meeter tagapool tantsib pereemand, tooli peal laulab kaasa peremees. Lõputu lugu, mis kestab ja kestab (ega tsunami ju kiirelt tule). Meie kõik oleme juba läbimärjad, kogu see vaatepilt ja olukord on päris sürr ;) Lõpuks, kui muusikas korra vaiksem koht tuleb, segame plaksutamisega vahele ja täname selle spektaakli eest. Lubame homme tulla banaanide jm järgi, mida meile tahetakse kaasa anda. Saame peo viisakalt ära lõpetada ning endid laeva peale seada, seda korraliku vihma ja tuule saatel.

Öösel möllab ankrukohas tugev tuul

Saabume vihmapausi ajal õhtusöögiks maale. Üks jaht on siin oma merelise teekonna lõpetanud. Õnneks on meie Breeze tagaplaanil palju parema tervise juures :)

Puu on enda laiuvate okste alla kasvatanud rippuvate liaanide sarnased tugijuured, mis paistavad täiendavate tüvedena. Okste all olles seisaks nagu paljude puude vahel metsas, aga tegelikult kasvab siin ainult üks puu, mille võra moodustab avara katusega kaetud ala. 

Arvukad armid puutüvel on tekkinud nuge loopivate laste kätetööna.
Ja selliseid räsitud tüvesid on hoovis mitmeid 

Ees ootab Tongapärane õhtusöök

 

Peretütar Ana jutustab meile tantsuliigutustega erinevaid lugusid

 

Vaikselt kuivame laevas sellest söömast ;) No ja Tsunamihoiatus tuleb ka! Välja lauldi see :) Kamtšatkal oli 8,8-magnituudine maavärin ning Whatsappi grupid ja internet annavad ka Tongale hoiatuse välja. Raadiokanal 16 püsib vait. Seega proovime aru saada, kui suur laine ja millal tuleb ning kas peab miskit tegema või ei. Paljudes kohtades soovitatakse sadamatest merele minna, veebist näeme, et Neiafus püsitakse ankrualal paigas. Meie oleme saarte varjus ja meie asukoha parim teadaolev prognoos lubab kell 22-23 õhtul 0,3-1 meetri kõrguse laine tulekut. Seega tundub turvaline. Proovime vastaval kellaajal taskulambiga vee muutust ka vaadelda, aga ei oska miskit erilist silmata. Elamusi täna ikka jagus!

Hommikul snorkeldame veel Vaka Eitu randades, näeme vees pirakat põhja hästi sulanduvat skorpionkala ja punti pisikesi meripõisi, portugali sõjalaevukesi. Siis saame kätte lubatud banaanid, sidrunid, plantaanid ja papaiad, täname pererahvast ning purjetame tagasi Neiafusse, et järgmisel päeval välja kirjutamiseks valmis olla. Poid aga on linna all kõik hõivatud ning peale mitut ebaõnnestunud ankurdamise katset, sõidame päris lahe lõunasoppi metsaserva ankusse. Teeme veel dingiga ühe sõidu linnaveerel asuva Harbourview hotelli restosse, kus teeme päikeseloojangu dringid ning siis laeva magama.

Pererahvas pakib meile kaasa rulli Lõunamere salatipuu lehti 

Selline näeb välja Vaika Eitu moodi sidrun 

Nädalalõpp läheneb ja Vaika Eitule saabub mitmeid jahte.
Meie veel naudime randa ja snorkeldame ning siis purjetame tagasi Neiafusse 


 

Otsi pildilt skorpionkala 


Skorpionkala lähivaade

Kui ei leidnud.. 

Meripõis, portugali sõjalaevuke

Ei saa ju kõiki kauneid teokarpe randa jätta

Linnas teeme Harbourview hotelli restos päikeseloojangu dringid

Ka resto palmilt piilub meid lendkoer

Laevas lõpetame juulikuu Karola küpsetatud mustika-jogurtikoogiga

Mõned ööliblikad tulevad ka jaole ja pistavad londid apelsini viljaliha sisse

Reede 1. augusti varahommikul teeme kummipaadi tiiru oma metsaste kallastega lahesopis. Vaatame lendkoerte koloonia erinevaid puid. Üks loom tõmbab tähelepanu kõva kisaga, vaatlusel tuvastame, et loomi on hoopis kaks, teevad valju vigina saatel uusi lendkoeri. Ülejäänud seltskond lihtsalt vedeleb nende ümber rippuvas asendis. Veel näeme paaditiirul kaldapuudel paari jäälindu, vees hulgaliselt suuri meriristi moodi meduuse ja ka ühte põhjas toituvat kilpkonna. 

Lendkoer hommikuvalguses

Järjekordne Tonga värviline tuvi

 

Enne kümmet sõidame Breezega linna tollikaisse riigist välja tsekkama, samasse lubatakse meile tankimiseks ka kütuseautot. Osa rahvast jalutab poodi ja osa postkontorisse. Olavi läheb sadamasse tollivormistuse sappa, ei saa seal aga pikalt olla, kuna kõik kaptenid aetakse laevade peale tagasi ja kästakse vabastada sadamakai, kuna sinna on tulemas konteinerlaev. Purjekad ja kaatrid lihtsalt pekstakse kai äärest minema, kästakse teadmata aeg oodata vees ulpides. Siiski selgub, et osa laevu soovib nagu meiegi tankida ning et kütuse võtmiseks tuleb nüüd ühekaupa kordamööda sõita kalameeste kaile. Sinna siis tekib uus järjekord. Vahepeal saavad poeskäijad vajalikud ostud tehtud ja ka väljatollimine saab edukalt vormistatud. Kuna meil on kütusepaagid suht tühjad, peame kindlasti enne Wallisele teele asumist tankima. Saba liigub aeglaselt ja siis proovib paar suurt kaatrit veel järjekorda vahele trügida, teatavad raadio teel, et kohe jõuavad sadamasse ja et neil on aeg bronnitud. Tere talv, meil oli ka aeg tankimiseks juba paar tundi tagasi kokku lepitud.  Üks kaater on enne meid tankimas, võtab 6000 liitrit diislit, mis võtab mega aja. Kaatri kapten ütleb kai peal ootavale Riinale ja Karolale, et need kaks kaatrit, mis saabumas on, on temaga samast seltskonnast, et nad sõidavad koos. Ja ütleb, et neil laevadel on veel suuremad paagid, tangivad kindlasti kauem. No tuleb oma naispower tööle panna,  seletame, et ka meil on aeg kinni pandud ja oleme kiired, tangime vaid 500 liitrit. Õnneks jutt mõjub, palub oma sõpradel oodata. 590 liitrit kütust paakides lisaks võtame suuna saarestikust välja, kogu selle rahmeldamisega läks meil paar tundi kindlasti. 

Sadama tolliamet

Rahvusrõivais tolliametnik

Konteinerlaeva Matson saabumiseks pidid kõik väikelaevad kaist lahkuma

Kuigi lääne küljelt väljasõit oleks Wallis ja Futunale suundumisel otsem tee, väljume Vavau saarestiku lõunaotsast. Tongale sisse sõites nägime siin palju küürvaale, loodame neid täna jälle kohata. Näemegi mitmeid, aga seekord kaugel, sh ka hüppeid sooritamas, jahi juurde nad täna ei tule. Aitäh, Tonga! On mida meenutada. Nüüd aga suund loodesse Wallise poole. Ligi kolm ööpäeva meresõitu on ees. 

Vaalad lehvitavad oma tiibu meie lahkumisel kaugelt, Breeze juurde nad täna ei tule

Saabub aeg Tonga külalislipp maha võtta  

Järgmiste toredate kohtumisteni, Vava'u!