Tuamotu saared (Hao, Raroia & Fakarava atollid) 29.04-12.05

Gambierist Hao atollini on minna ligi 500 meremiili, üle 4 ööpäeva. Sõidame 29. aprilli pärastlõunast 4. mai hommikuni. Oleme seitsmekesi. Agnes, Kristel ja Marek põhitiimile lisaks. Tuult väga pole, seega kulgeme taas vaheldumisi kas purjedega või siis mootorpurjekaga (kenu + mootor). Ühe päeva saame parasaili kasutada, üks päev saab tööd kenu-kroot kombinatsioon. Kohalejõudmiseks paistab ajaliselt sobivat 4. mai hommik. Atolli sisse sõitmine sõltub tõusust ja mõõnast ning suvalisel hetkel see võimalik ei ole (hoovus lükkab su välja tagasi;).

Saame sõita parasailiga

Ja saame ka natuke tuult

Jamadest me sõidu ajal ei pääse. Õlirõhu anduri vahetusega tööle saadud mootor hakkab värisema ja paukuma, tuvastame ühe silindri pihusti probleemi. Proovime kolme silindriga toimimist, võtab rohkem kütust, aga ehk saab seda atolli sissesõidul ajutiselt kasutada. Teine mootor saab korralikult töötunde, peaks juba olema korraline hooldus, ehk kannatab Papeeteni ära…
Lisaks lagunevad taas ära kroodi konksu masti siinis hoidvad slaiderid, mida enam ei toodeta ja mida pole kusagilt saada, peame hakkama siin mingeid ajutisi lahendusi leiutama… Ehk et meil on viis purje, millest hetkel saame kasutada kahte (ja neid ka mitte korraga). Vast saame kuskil atollis masti ronida ja ühe ploki uuesti kinnitada, see taastaks võimaluse Code D kasutada.

Kroodi konksu masti siinis hoidvad slaiderid on lagunenud

Mootori remont

Meeskonna vahetused osutuvad ka põnevaks, lennupiletide puudus muudab saabujate plaane ning sealt tulev ajaline faktor välistab osa lahkujate plaanidest. Kohendame vastavalt. Kuni Fakaravani on suht tihe graafik, Hao 1 öö, siis sõit Raroiale, seal 1 öö, siis sõit Fakaravale, kus tuleb kohal olla 10. mai hommikul.

Sõidu ajal me kala ei püüa, kuna kapp on veel tuunikala täis. Linnud on iga päev, seega ei midagi uut selles teemas (pole ühtegi linnuvaba päeva ikka veel meie reisil olnud). Öö vastu 3. maid on lubanud vaikset ilma. Aga tulevad vihmapilved koos marutuultega. Tuult on 36 sõlme. Kallab korralikult, vesi ei lange alla vaid läbib laeva horisontaalselt. Ja selliseid vihmapilvi külastab meid öösel mitmeid. Kommentaariks on kuulda “nagu tankiga vee all”.

Päev on täna pidulik, Karolal on sünnipäev. Hommikuks sööme pannkooke ja õhtuks küpsetab piduline ise meile mascarpone-aprikoosi tordi, mida naudime koos mõnusa mulliga.

Öö toob vertikaalis vihmasaju

 Pannukad sünnipäevalapsele Karolale

Palju õnne, Karola!

Pühapäeva 4. mai hommikuks rihime oma sissesõidu Hao atolli. Siseneme läbi Kaki pääsu/Passi, et sõita kohaliku külla nimega Otepa (loe: läbi Kaka augu Otepääle). Oleme lugenud erinevaid jutte suurtest lainetest ja hoovustest atolli sisenemisel, meil on mitmeid teooriaid, kohati risti vastupidiseid andmeid, millest kokku oleme hinnanud, et kõige mõistlikum on atolli sisenenda 3 tundi enne kõrgvett. Koos meiega ootab sissesõiduks sobilikku hetke hollandlaste laev Wanderlaar. Nad on meid merel viimased päevad jälitanud. Kuna meil ühe mootori toimimine küsitav, palume neil ees minna ja teada anda, kui suur hoovus Passis tegelikult on. Võtame suuna nende ahtrisse, hoides poole miilist vahet, kui nad peaksid tagasi pöörduma. Visuaalis midagi hullu ei paista ja nii nad ka raadio teel kinnitavad, et lained küll raputavad, aga liiga suurt hoovust pole. Oleme sisenemisel valmis ka purje abiks heiskama ja teist poolpidust mootorit käivitama, kuid saame rahulikult ühe mootoriga hakkama. Lained katamaraani ei sega, hoopis tõukavad tagant ja vastuhoovust on kõigest 1,5 sõlme.

Kui kitsus läbitud, sõidame atollis sees veel ca 5 miili ja saame ankru linnakese ees sisse. Atoll on tegelikult meeletu lahmakas, 50 km pikk, seega on siin väga suur sisemeri ;) Ankurdamiseks kasutame taas ujuva keti lahendust, ehk paneme teatud maa tagant keti külge ujuvad pallid (vendrid). Ja siis maale, kohalikku Otepad avastama. Hao on Gambieriga võrreldes palju vaesem kant. Aiad on suht koledad, kokku klopsitud kas plekist või betoonist. Linna tänavad on samuti betooniga sillutatud, paistab et seda kraami on siin mingi hetk laialt käes olnud. Koeri on mega palju igal pool vedelemas, kuid silma torkab, et oleme esimeses kohas kus koerad kardavad inimesi ning paljud neist lonkavad (ilmselt väärkoheldud). Linnaservas on majade vahel kookose salud, istume ühes puu-tukas korra päikesevarjus. Eelistame kookospalmi all istumisele kasuariinipuu varju. Peagi selgub, et kuigi siin kookosega pähe ei saa, on meie peade kohal pesas toimetamas pikakoivalised herilased. Õnneks jääme vastastikku sõbralikeks ning konflikti ei teki. Jalutame risti läbi saareriffi, atolli merepoolsele kaldale. Siin on tuuline ja randa on hunnikusse uhutud lainete poolt kruusaks lõhutud koralle. 

Betoonist teed ja plekist aiad

Moes on kolmerattalised

Kirikupäeval on kõik pidulikud

Atolli merepoolne rand on korallikivine

Lühitüveline kookose sort on saagi korjamiseks väga mugav

Istume päikesevarju väikeses kookose salus

Ja avastame pea kohal pikakoivaliste herilaste pesa

Tagasi atolli vaikses pooles, külastame hüljatud Prantsuse Navy sadamat. Sadamal enam õiget kasutust pole, siin võimutsevad mereelukad. Näeme vees haisid, kaheksajalgu, helekollaseid trompetkalu, erinevaid meretigusid. Käime ka ise ujumas, vesi on kaldaääres mega soe, ligi 30 kraadi. Poed pakuvad siin konserve ja purgitooteid. Värsket suurt saada pole. Sibul, kartul ja porgand on olemas, aga ei midagi rohelist ega ühtegi puuvilja. Ühtegi söögikohta saarel avatud ei ole. Õnneks on Agnes endale Haos bronninud kaheks päevaks enne kojulendu majutuse ning sealne pererahvas on lahkelt ka meid nõus toitlustama. Nii istume pika õhtu laua taga juttu ajades, sööme head õhtusööki (kala ja kaheksajalga ning banaani jäätist) ja kuulame pererahva soovil Eesti muusikat.

Kookostest aed

Kohalik snorkliga kaheksajalgu püüdmas, saagi viskab järelujuvasse tünni

Ilus kollane trompetkala

Agnese majutuskoha tore perenaine 

Agnese ärasaatmise pidu on hoos

Tsau, Agnes tiimipilt

Järgmisel hommikul remondime peapurje kinnitust (ette ruttavalt - see ei pidanud vastu ühte öödki), varume vett ja nipet näpet söömiseks. Naised veel snorkeldavad jahi lähistel koos haidega ning siis on aeg ankur välja võtta ja Agnesele lehvitada. Seekord sihime passist väljasõidu madala veeseisu, Low Tide ajaks, arvestades, et välja minev hoovus meid ei takistaks, vaid lükkaks tagant. Ongi 5-6 sõlmene väljuv “jõgi”, mis meid hooga atollist välja kannab. Kui see vool aga väljas mereveega kohtub, saab möllu. Nii ootavad meid jõe lõpus päris korralikud mäsulained, murdlained käivad üle laeva, saame korralikult raputada,  asjad lendavad salongis ringi. Selle möllu vahetus läheduses seisab rahulikus vees mootorpaat, teab kus on ohutu, ootab sisenemiseks rahulikku aega.

Lehvitamise aeg

5,6 sõlmene hoovus tõmbab meid Hao atollist välja

Meie oleme väljavoolu mäsus, kõrval valitseb rahu ja vaikus

Hullumeelne väljasõit

Ka meie saame mäsust välja ja saabub rahu. Purjed üles ja suund Raroiale, peaksime rahulikus tempos seal ülejärgmise päeva hommikuks kohal olema. Puhub vaikne tuul 10-20 sõlme, külje pealt, seilame kroodi ja kenuga vaikselt ca 4-6 knotsiga. Eemal sähvib äike. Öösel aga avastame, et meie uus kroodikinnitus on juba ära lagunenud. See vaikse tuulega aeglases laines loksumine kroodile kohe mitte kuidagi ei meeldi… Puri alla ja kenuga taas edasi, tuult õnneks selleks piisavalt, et ei pea mootorit põristama. Peab mingi muu lahenduse sellele topikinnitusele aretama.. 6. mail sõidame mööda erinevatest atollidest, Tuamotu saarestikus on neid üle 80, madalad kookoseribad. Ühel atollil, millest täna möödume, pidi elama 3 inimest. Kahjuks me neid külastada ei saa, sest meie purjeka jaoks pole see atoll ligipääsetav.
Kaugel vasakul sähvib korralikult välku, ilmselt põuakas, sest mürinat pole. Taevas säravad tähed, uitavad ringi üksikud pilved, mis suuremat tuult ja vihma ei anna. Linde muidugi on;)

7. mai hommikul jõuame vakselt tiksudes Raroia atolli sissepääsu Ngarue passi juurde. Näha on veel kolme purjekat, kes õiget sisenemise hetke ootavad, tiirutades vaikselt edasi tagasi. Üks neist kaotab ilmselt kannatuse ja proovib siseneda, teda jälgides saame aru, et korralik vastuhoovus on veel, sest jääb praktilislet seisma, kiirus tal kohati 0,4 sõlme. Seega ootame veel. Mingi tunnikese pärast tundub, et hoovus annab järgi, lainete möll jääb väiksemaks. Enne meid siseneb üks katamaraan, tema kiirust jälgides saame aru, et sobiv aeg on käes. Sissesõidul on vastutuul 20 sõlme, max hoovus käib lühiajaliselt ca 4 knotsi tagant, seega kohati säbrutab, kuid saame suht kenasti ühe mootoriga sõites atolli sisse.

Sissesõit Raroia atolli Ngarue passist

Võtame suuna kohaliku ainsa küla ette ankrusse, mis jääb sissesõidu lähedale, paar kilomeetrit passist lõunasse. Tutvume kohaliku elu oluga. Koht on väike, aga paremini hooldatud kui Haol. Ka koerad on siin palju paremini hoitud. Leiame üles ainsa poekese, mis on peidus väiksel umbtänaval. Ühtegi silti siia ei viita, aga küla süda on siin. Koha leiab rahva liikumise järgi. Saame siit hädapärast täiendust, ostame ära kõik apelsinid ja õunad. Poetädi pakub, et teeb meile fishburgerit, loomulikult võtame pakkumise vastu. Einestame poe ees koos külma (“Fresh”) õllega. Jahutatud õlut muideks ei tohi poes müüa. See keelati Tuamotudel Covidi ajal ära, et koos poe juures ei joodaks, ja senini pole seda seadust muudetud. Lahendus siis see, et poemees hoiab õlled enda kodus, st maja teises pooles, külmas. Kalaburgerid on väga maitsvad ning pererahvas toob meile aiast kõigile ka kookose, saame kookosvett peale juua. No mida elult veel tahta!? 

Taamal Raroia atolli suurim keskus, ees haipaar

Kalakobar

See rada viib poe juurde, ühtegi silti pole, kuid koha leiab inimeste liikumise järgi üles

Poe ees fish-burgerit ootamas

Pärastlõunal saabuvad lennukiga Elis ja Kasper, kes saavad kohalikelt tervituseks lillepärjad kaela. Jah siin on lennujaam ka, kohe küla kõrval, sama pikk maandumisrada nagu küla ise. Küla ise on kaks paralleeltänavat, pikkust ehk alla kilomeetri, laiust ühe riffi jagu. Üks külatädi küpsetab meile õhtuks viis kookoskrabi (12000 kohalikku raha / ca 100 eurot), toob sadamasse soojalt lehtedesse pakitult. Poetädi teeb meile tasuta leivavilja (breadfruit) friikaid. Ise riivime porgandit salatiks juurde, käiku läheb ka valge vein. Seega super õhtusöök uute tiimiliikmete tervitamiseks on olemas. Kõik on tore.. Välja arvatud, et generaator ei lähe taas käima… Mott maas, aga ehk hommik on õhtust targem.

Pilve taustal paistab lennuk, millega saabub meile uusi tiimiliikmeid

Ja ongi Elis ja Kasper Breeze peal, lillepärjad kaelas

Naudime koos veini ja kookoskrabisid

Hommikul siis kohe generaatorit tsekkama, akut järel vaid 32%, seega on vaja saada TA tööle. Samal ajal teeb osa tiimist sutsaka maale, et saata kodumaale palmidega postkaart ning tuua ära meile hommikuks lubatud lobsterid. Kaldalkäik on tühikäik. Postkontorist kaarti täna saata ei saa, kuigi on neljapäev, on kontor suletud. On 8. mai ja see on siin Võidupüha, vaba päev. Kuigi Euroopas on võidupüha 9. mail, tähistatakse seda siin päev varem, et saaks koduse Prantsusmaaga samal ajal tähistada (kui seal on 9. kuupäev, on siin alles kaheksas). Ei tea, kas samuti Võidupüha tõttu, aga lubatud langustid ei jõua samuti kaile, nii et tühjade kätega laeva tagasi. Breeze peal ollakse edukamad. Genekas ise tööle läheb, aga mingi elektroonika stoppab selle paari sekundi pärast ära. Igatpidi võimalikud juhtmed üle vaadatud, andurinäidud kontrollitud, otsustame solenoidile lihtsalt 12V peale panna - nii hakkab toimima. Ja rohkem me täna sellele aega ei raiska, paneme geneka laadima ning siis sõidame mootoritega atolli teise serva  plaaniga üle vaadata Kon Tiki maabumiskoha motud (riffisaared). Hea, et on päikeseline päev, sest ca poolteist tundi tuleb pärlifarmide ja ohtrate bommide (kõrged korallimütakad) vahel orienteeruda. Päikesega on need kenasti nähtavad ja trajektoori valimisel aitavad tõhusalt kaasa ka google mapsi aerofotod.
Ankurdame ketti kandvate poidega ühe motu juures ja teeme dessandi lähisaartele, siin on neid paar tükki kõrvuti. Tuleb välja, et Kon Tiki saart nende seas pole, see on veidi eemal, paari miili kaugusel. Jätame sinnasõidu homseks. Ka siinsed motud on väga toredad korallide ja liivaribadega saared, palmid ja põõsad peal, snorkeldame ja naudime päeva. Mõnda aega lihtsalt vedeleme soojas laguunivees. Mustuim riffihaid ujuvad samuti madalas vees, uimed veest väljas. Vees ujub värvilisi kalu ning kivide alt leiame kaheksajalgu. Kaldalt korjame teokarpe ja liivadollari kodasid. Puudel on palju linnupesi. Osa munadest lebavad ka otse tüvedel. Internet valgustab, et haldjastiirud (Gygis alba) munevadki otse puutüvele, ühe muna. Nii väldivad nad parasiite, kes pesades tihti võimust võtavad. Küll on suur risk, et lagedal lebav muna tugeva tuulega tüvelt maha puhutakse. Siis tuleb uus muna muneda ja haudumisega otsast alata.  

Riffil olev motude rivi meelitab siia palju purjekaid

Ja põhjust on - siin on imeline!

Mõni saareke piirdub ühe palmiga, mõni kahega

Riina igatahes naudib

Mõnulemine soojas laguunivees

Jüri kaheksajalgu otsimas

Uudishimulik erakvähk

Liivadollar

Sõjakas krabi..

..ja häbelik krabi (tegelikult sama isend pärast seda, kui aru sai, et ta jõud kaamerast üle ei käi)

Tõmmutiir pesal

Haldjastiir munal

Haldjastiirud (Gygis alba) munevad otse puutüvele

Järgmine päev varakult võtame suuna naabermotule, kust leiame üles Thor Heyerdahli juhitud Kon Tiki ekspeditsiooni auks püstitatud monumendi. Just siia Raroia atolli väikesele motule jõudsid nad 1947. aastal oma parvega olles läbinud Lõuna-Ameerikast siia ligi 8000 kilomeetrit. Meie taaskord snorkeldame siin, elustik sarnane eilsele - haid, kalad, kaheksajalg. Lennutame ka drooni ning linnud tahavad selle rajalt maha võtta. Kõrgel on OK, aga tõusul ja maandumisel puude kõrgusel on tiirud drooni peale väga kurjad, pikeerivad. Õnneks pihta ei lenda. 

Saar ja..

Linnud

Kon Tiki ekspeditsiooni monument

Lisaks monumendile leiame rannast ka heade soovidega pudelikirja 

Haibeebi

Antud vorst pildil on Merikurk

Hommikune tuur tehtud, läheme laeva tagasi, veel täna peame keskpäevase sobiva veeseisuga atollist välja sõitma. Kahe päeva pärast tuleb meil Fakaraval olla, siis lähevad Kristel ja Marek sealt lennukile, et taas Eestimaa jahedust nautida. Seega võtame suuna atolli väljapääsu poole, tuul on tagant, tiksume vaikselt kenuga. Aeg on õige, tund pärast kõrgvett, kõigest paar knotsi vastuhoovust tekib mõneks hetkeks, nii saame taganttuules ka passist läbi. Raroia jääb selja taha.

Tõmbame parasaili üles ja võtame suuna lääne poole Fakarava põhjatippu, seal on meie sissepääs, kuhu peame jõudma ülejärgmiseks hommikuks. Päeva peale tuul tugevneb 24-25 sõlme peale ja peame parasaili maha võtma. Hea, et meil on korralik tiim seda alla sikutamas, ei oli lihtne sellise tuulega 222 m² purje kotti tõmmata. Öö sõidame kenuga. Ja taaskord tabab meid üllatus. Pilsis veepump töötab hoolega, käsitsi pumpamine ei aita ning uurides selgub, et mageveepaagid on tühjaks jooksnud. Miski kuskil veesüsteemis lekib ja enne kui jälile saime, olid paagid pilssi ja sealt edasi merre välja pumbatud. Öösel ei hakka miskit rohkem uurima, pumbad välja, ja järgmiseks päevaks lisandub plaanitud generaatori remontimisele täiendav challenge… Kuidagi liiga palju tundub neid olevat;) Hommikul ilma hambapesu ja hommikukohvita, kohe siis uurima, kust vesi lekib. Mööda laeva taga ajades jõuame ühe kliimaseadme veesurve lisamise liitmikuni, mis on lihtsalt ära väsinud, ei ole selles kohas miskit vibratsiooni ega raputamist, plastik on lihtsalt ühenduskohast katki. Õnneks saab selle voolikuotsa lihtsalt sulgeda, ühenduse parandamiseks tuleb kuskil torupoodi külastada, laevas piisavalt igatsugu tollkeermega ühendusi varuks pole. Miskit kriitilist see pole, kuna kliimaseadet pole me vist viimased poolteist kuud üldse kasutanud, ja hetkel kohe puudust ka ei tunne. Seega generaator manuaalselt tööle, et saaks aku täis (50% oli hommikul) ja ka veepaakidesse vett juurde toota. Siis tuleb väljateenitud kohvi ja ka nõud saavad värske veega ära pestud;) Ei tea, mis järgmine üllatus tuleb?

10. mai päeva sõidame Code-Dga, tuul on selleks väga sobiv. Ajastame Fakarava atolli sissesõidu pühapäeva 11. mai hommikuks. Fakarava Nord pass on lai, rahulik sissesõit, meid lükkab edasi nõrk taganthoovus (kuigi oleks pidanud olema kergelt vastu) ja ka tuul on sissesõidul külje pealt ja aitab kaasa. Tunnike veel vastu tuult motoriseerimist ja olemegi kohaliku Rotoava linna all ankrus. Siin on ees kümmekond jahti. Laevade vahel käib pidev väikeste kalade trall, kalad hüppavad ilmselt suuremate eest põgenedes veest välja ja linnuparved jahivad neid omakorda ülalt. Meil on selle melu keskel pidulik hetk. Sööme kaks ühes, emadepäeva ning Kristeli-Mareki lahkumise, torti, autoriks nagu ikka Karola. 

Sinimustvalge õhtupoolik merel

Mõnulemine päikesetekil

Koogimeister Karola

Emadepäeva tort sidrunivahuga

Kristeli ja Mareki lahkumise tiimipilt

Jahtide ümber tiirutavad Fakaraval tiirud

Ja laeva all on toimetamas imikalad Remora fish'd

Ja siis läheme maale. Kuna on pühapäev, siis midagi päevasel ajal lahti pole. Jalutame mööda kahte paralleeltänavat (nagu siin atollidel asulad enamasti on), rahvast suurt näha pole. Meie kaks tiimiliiget peavad kohvritega saama ca 4 km kaugusel asuvasse lennujaama, seega on vaja aru saada, kas keegi kuidagi viskab nad sinna ära või peab kohvrirattad krobelisel teel tõsiselt proovile panema. Õnneks on taxi küsimine rahvusvaheline sõna, üks juhatab postkontori juurde seda otsima. Läheme, kontor on kinni ja ühtegi hingelist pole. Teine juhatamine on veidi asjalikum, külamees lööb risti ette ja ütleb „Tuk-tuk Toyota“;) Ehk peale kirikut tuleb küsida sellest hoovist, kus on Toyota. See toimib ning transfeer aeroporti saab kokku lepitud. Seega kallistused ja hüvastijätt ning Kristel ja Marek viiakse kodulennuks lennujaama. Ning meie jääme taas kuuekesi. 

Dingiga maale!

Marek ja Kristel lahkuvad Tuk-tuk Toyotaga

Meie vaatame veel linnas ringi. Siin on palju rõõmsaid, soojale maale mitteomaselt aktiivseid mänguhimulisi koeri. Otsivad ka meie seltskonda ning saame endile toredad seltsilised. Madalas, nii põlvekõrguses rannavees ujub siin mitmeid ammhaisid (nurse shark). Nad on kuni paarimeetrised ja ujuvad väga sujuvate rahulike liigutustega. Käivad ninapidi kaldaservast midagi näksimas. Kaldal on haide kohta hoiatussildid, aga need loomad siin küll kedagi ei ohusta. Inimesed ei tee neist välja ja ka koerad käivad nende vahel vees, üksteist keegi ei sega. Õhtu eel põikame kirikusse, kuna sealt kostub imelist laulu. Seisame ja kuulame veidi pühapäevaõhtust teenistust. Kirikust edasi liigume sadamakõrtsi Hirinaki Lounge, mis meie rõõmuks õhtul avatakse. Saame kõhud täis, naudime kokteile ning naaseme laeva. Kuulus haidega sukeldumine lõunapassis jääb meil ära, katsed seda homseks korraldada ei õnnestu, kuna sukeldumise ajad on pikalt ette broneeritud.

Ära uju ise ega ujuta koera, siin on haid ja meduusid!

Ammhai / Nurse Shark

Koer haidega suplemas

Noored mänguhimulised koerad

Vana hunt

Kookospalmidel on rottide vastu metallvõrud tüvedel. 


Kui võru puudub, on rotid kohal.

Postkastid

Liinibuss

Laeva varustamine

Kapten kokteiliga sadamakõrtsis Hirinaki Lounge 

Esmaspäeval tegeleme varude täiendamisega. Kütusega läheb hästi, sõidame kummikaga kanistritega kai äärde ja tanklamees täidab siin konkud ära. Toiduvarude täiendamine on probleemsem. Kuigi Fakarava pidi olema kõige paremini varustatud atoll siinkandis (lennuk käib siia ju iga päev), siis juurikaletis on kolm vana porrut ja pirnid, teisest poest saame kiivid, kolmas pood on miskipärast kinni ja rohkem kohti proviandi hankimiseks polegi. Värsket seega suurt ei saa. Ka kartul ja sibul, mida varasemates atollides jagus, puudub siin sootuks. Kui küsime kohalikust baarist, kust nemad oma salati ja muu värske saavad, siis on vastus Tahiti.. Meie õllesõprade jaoks aga on kõige probleemsem värk see, et kolmest toidupoest ühes alkoholi ei müüda, teine on kinni ning selles kolmandas on õlu otsas. Lootus on, et jõuab “mõne päeva pärast”. Seega teeme Fakarava viimase söömaaja kohalikus kalasöögiputkas, kust ostame kirve hinnaga mõne õlle kaasa (üle nelja euri 330 ml purk) ja jätkame oma teekonda täiskuise öösõiduga järgmisele Toau atollile. 

Mereandide kiirtoidukoha kaunistused

Väljasõit Fakarava atollist. Nagu ikka lainetes, aga ajastus on Ok ja  pesumasinat me ei saa. Oleme vigadest õppinud!

Täiskuu öös Toau atolli suunas