Niue 13.07-23.07

 Maupihaa jääb silmapiiri taha ja kulgeme vaikses tuules, laine loksutab korralikult, ja kuna tuult pole, siis purjed kolisevad kaasa. Esimene öö läheb loksudes ja kolisedes, poomi tugitoru teeb häält, lahtivõtmisel selgub, et osa plastikut on tükistunud. Võtame tükid välja ja loodame, et peab vastu järgmise remondini.. Päeval parasailiga saame 5-6 sõlme kätte, tuult peaaegu pole, kuigi prognoos lubab stabiiselt 14 knotsist tuult. Öösel liigume kenu ja mootoriga, kohati vaikib tuul täitsa ära, siis korra puhub pilve all, siis keerutab suuna hoopis vastu jne. Järgmisel hommikul proovime Code-D toimimist, aga kuna tuul kukub ära, siis seda teeb ka puri. Rullime kokku, kasutades omaloominguga tekitatud ankruvintsi ülekannet (mõned pehmed seeklid ja plokid vahel, lahenduseks isetehtud õige pikkusega "loop" (rõngas) ots, toimib hetkel väga hästi, ei pea käsitsi sikutama (ehk) enam. Mingi elektriline mootori lahendus sarnase põhimõtte jaoks oleks ostes olnud ca 12 tuhat eurot pluss paigaldus. Seega oleme jälle tuntavalt "rikkamad";) 950 meremiiline sõit Niuele kestab kokku kaheksa ööpäeva, tuult on kogu tee vähe, kasutame vaheldumisi kenu-krooti, Code-D ja parasaili, mootor ka ajuti abiks. Lant lohiseb päevasel ajal vees ning saame üle mõne aja kauni vööttuuni kätte, veidi üle kolme poole kilo. Saame lõpuks midagi merevärsket hommikul suhu pista! Linnud on olemas :) Generaator annab taas otsad, ühe dioodi jalg selles jaburas õhkmontaažis on ära murdunud. Õnneks meile sai vahetusmadruste poolt igaks juhuks Jamaikasse mõned varu dioodid toodud, ehk saame tööle. Meie "engineer" Jüri teebki päevaga generaatorile uued dioodiühendused ja saame laadimise taas korda.

Code-D viib meid edasi

Troopikalind

Vaikne meri võimaldab nokitseda, Olavil on käsil klaviatuurivahetus

Cayenne saak on valmimas

Kookose töökoda

Kalatehas

Värskendus

Paar tähtsat verstaposti saab meil sel ülesõidul kirja: „15 000 meremiili sõidetud!“ ja „oleme Orjaku sadamast võetuna täpselt teiselpool maakera – 157° 15’ W“ :) Naispere teeb värskest tuunist ja kookoseriisist sushi rulle. Lisaks tuunile ja riisile lähevad nori lehtede vahele ka värske kurk, porgand, porru ja suitsulõhe. Ikka väga head saavad! Ingverit asendavad marineeritud mango viilakad ning ülikange wasabi annab sushile korraliku tulise meki. Meresõit annab aega mõteteks ja loominguks. Robert tõdeb, et ei osanud mõista, et siin nii palju vett on. Sõidad ja sõidad ja ikka on kõikjal ainult vesi ning isegi laeva all on üle viie kilomeetri vett. See kõik sillutab teed Roberti loometegevusele. Ka kokanduslikku kunsti jagub laeva. Jüri on leidnud endas leivameistri ande, Olavi hautab maitsvaid lihapadasid, Robert küpsetab pizzat ja lavašši ning Karola käe all valmivad imelised kreembrüleed.

Kõik on ametis, 15 000 meremiili sõidetud! 

Valmib imemaitsev sushi 

Pasta tsehh

Pagarikoda

Läheb napikaks see meie Niuele jõudmine, lootust on, et tuul tõuseb, aga prognoos lubav pole. Täna on kolmapäev 16. juuli. Niuel on ees meeskonna vahetus ja esmaspäeval on Robertil vaja minna lennukile, seega peame veidi punnitama. Niuel muide pole ühtegi sadamat, on ainult poid, mis lääne tuulte korral pole kaitstud ja siis võidakse laevad sealt merele ära ajada.. Mingi läänetuule prognoos on nädala pärast õhus, seega hoiame pöialt, et prognoos muutub (ilm siinkandis on muutlikum kui seni on olnud). Päeva teises pooles keerab tuule vastu ja hakkab vihma sadama, sellist ennustust kuskil ei olnud. Õnneks keerab tuule pilvede möödudes veidi kõrvale ja meil kannatab taas generaalkurssi sõita. Lisaks lindudele näeme üle hulga aja delfiine, kes seekord päris paadi juurde hullama ei tule. Ujuvad meist eemalt mööda. Hullama tulevad aga vaalad! Ujuvad meile tagant järgi, mööduvad ja jäävad laeva ette kulgema. Sõidame neile mõnda aega järgi, ujuvad meie ees veesambaid välja pahvides, siis lasevad nad meid uuesti ette ja ujuvad meie taga. Seega saame neid rahulikke olevusi otse paadi ees, taga ja kõrval pikalt vaadelda. Tuvastasime kolm isendit, küürvaalade punt. Tänane eriline päev veel ei lõppe, saame õhtul tuule kätte! Öö möödub ligi 15 knotsises tuules (12-20). Ja ka terve järgmise päeva liigume hea tuulega, kiirust ca 8 sõlme. Lootus püsib esmaspäevane Niue lend kinni püüda. 

  

Küürvaal Breeze saatmas

Kaks viimast ööpäeva aga saame taas vaikset ookeani nautida. Tuul vaikib ära, päike sirab, mootor aitab tagant. Öösiti tõuseb suur punane kausikujuline kuu (ülalt tume), madalamad suuremad tähed kiirgavad rohe-punakat valgust, aeg-ajalt kukub mõni täht alla. Kala enam ei näkka, lendkalad lendavad, tormilinnud ja troopikalinnud lendavad ka. Üks mega suurusega lendkala maandub öösel pardal, praeme ta ära ja jagame nelja vahel, kala ülekülluses Jüri loobub vabatahtlikult :P. Tuulevaikus annab võimaluse supluseks, ujumine sinavas läbipaistvas 25-kraadises vees on mõnus ja kosutav. Põristame kaks päeva puhtalt mootoriga, et valges pühapäeval kohale jõuda. Polegi nii palju järjest mootoriga sõitnud. Hoovus tuleb tagant ja aitab kaasa, nii paistabki pühapäeva päikesetõusul maa ning jõuame kohaliku aja järgi poole kahest meile broneeritud poi külge. Raadio teel lubatakse, et saame tollid jm täna tehtud, vaja vaid kogu meeskonnaga kella kolmeks kai peale tulla. Kaldal on juba ootamas meie värske tiimitäiendus Heli ja Mart.

 

Kausikuu tõus


Lendkala

Niue ligipääsmatu rannik

Ankrukoht paistab

Heli ja Mart ootavad kaldal

Kohalik herilane ei oota ja tuleb meid Breeze peale tervitama

Kuna siin Niuel mingit normaalset kaid pole, siis paatide üles ja alla laskmine käib kraanaga, mida peab ise opereerima. Esmalt on vaja libedatest treppidest rahvas kuidagi kummika pealt maha saada, siis kummikale konksud külge ja üles kai peale. Kõik see on suht hirmutav, sest laine murrab ja jõuline vesi voolab mööda treppisid. Kõrval poi peal oleva purjeka mees ja naine loobuvad sellises laineloksus seda avantüüri ette võtmast. Passivad kummikaga tükk aega silla juures, siis pööravad tagasi, tulevad meile vastu jutuga, et otsustasid Niuel maalemineku vahele jätta. Meil pole pääsu, meeskonna vahetus on vaja teha. No ja tahtmine Niuet näha on nagunii suur, pole mõtteski maaleminekust loobuda. On tõusu aeg (hiljem saame aru, et mõõnaga on palju tsillim), lained tulevad mitu trepiastet ülespoole ja saame vööni märjaks. Otsad konksu külge, rahvas maale, vintsime kummika kraanaga kaldale käru peale, veeretame kraana juurest eemale ja pargime ära. Läbimärg kallistus Heli ja Mardiga, siis sikutame kraanakonksu algsesse kohta, et järgmised tulijad selle veest kätte saaks. Kuigi paistis keeruline, sujub kõik nagu ikka ja oleme õnnelikult kuival maal. Nüüd veel riiki sisse kirjutamine, mis läheb kiiremini kui kuskil mujal. Meid oma autoga sisse klaarima tulnud tüüpiline kohalik (natuke matsakam ja heatahtlik) tollineiu tšekkab üle meie passid ja paneb neisse auto tagaotsas templid ära ning olemegi maal. Ütleb veel, et väljaklaarimiseks tulge kontoorasse, kus siis tuleb maksta 150 Uus-Meremaa dollarit (mis on Niue ametlik raha) nina pealt ning lisaks 50 NZD prügi ärapaneku tasu. 1 NZD = 0,5 EUR.

Rahvas hüppab maale, siis tuleb kummikas maale vintsida

Kummikas tuleb ka käruga kraana alt eemale toimetada..

..ning konks õigesse kohta sättida, et järgmised saabujad selle kätte saaksid

Kiire maale sissekirjutamine välitingimustes

Heli ja Mart on juba paar päeva kohalike oludega tutvunud ning rentinud 7-kohalise rendibussi. Seega saame hakata kohe Niuet avastama. Veel täna sõidame kaljudevahelisse looduslikku basseini Matapa chasmi ujuma ning aktiivsemad meist jalutavad läbi ka ranna juurest algava tunniajalise matkaraja Talava Arches juurde. Viimane on korralik kivikaar mere kohal, aga siiatoov rada on veel põnevamgi kulgedes läbi rannaäärsete vanadesse korallkivi rihvidesse uuristunud koobaste. Rajal on palju sisalikke ja liblikaid, põnevaid kuivale kohastunud paksulehelisi taimi. Teerajal peab hoolega vaatama, kuhu astud, sest korallikivid on väga teravad. Peale Talava kaare külastust, supleme Matapa basseinis, siis õhtusöök Heli ja Mardi hotellis ning tagasi laeva. On mõõnaaeg ja kuigi on pime, on paadi vintsimise protseduur kordi lihtsam kui hommikul, sest vesi on nüüd rahulik.

Looduslik bassein Matapa chasm

 

Korallikivine metsarada


Liblikad

Osa rajast saab läbida köite abil

Korallirihvidesse uuristunud koopad

Laine mäng

 

Leia pildilt lendav delfiin!

 

Heli ja Mart kostitavad meid oma hotellis Matavai Resortis

Muusikaline vahepala

Esmaspäeva 21. juuli hommikul sööme laevas kreembrüleed, mille Karola küpsetas seekord mõeldes Robertile, kes täna lennukile läheb. Teeme ühispildi, Robert haarab oma kraami kaasa ja läheme maale. Lainet veidi on, aga saame kogemuse pealt maale mineku ja vintsimisega juba paremini hakkama. Sõit lennujaama, kallistame Robertiga ning siis asume uue tiimiga kuuekesi saaretuurile. Esmalt läheme ujuma Avatele randa, mis on tegelikult paadi veeskamise koht. Kraanaga veeskamise, nagu siin saarel ikka. Meie paneme maskid ette ja snorkeldame. Kohalikud hoiatavad meid, et me rihvivöö väljapääsu kohale liiga lähedale ei ujuks, sealt pidavat lainehoovus vahel jõuga merre tõmbama. Ujume turvaliselt suhteliselt väikeses sadamabasseinis, aga vaatamist siin õnneks jagub. Tavaelustikust teistmoodi on siinne väike helekollane lehviksabaga kerakala ning kaks punaste ja mustade laikudega lestakala, suurem neist ülepanni mõõdus. Ja näeme esimest korda ära ka Niue endeemse ülimürgise ja kohalike sõnul ülisõbraliku mustavalge triibulise meremao Katuali (Laticauda schistorhyncha), flat tail sea snake. Kõik kohalikud räägivad, et see kuni meetri pikkune madu on randades tavaline ujuja ning ei ründa kunagi kedagi, isegi siis mitte, kui teda provotseerida. Samas väidab internet, et see madu on 35x mürgisem kui kobra. Meie näeme neid Niuel viibimise ajal hiljem korduvalt ning saame vaid kinnitada, et mingit agressiivsust neis triibulistes kaunitarides pole.

Robert hakkab lahkuma

Nüüd lennukile

Pildikesi Alofist

Mürgise Katuali filmimine (hiljem selgub, et tegu on väga sõbraliku liigiga)

 

Edasi suundume saare kagurannikule Anapala Chasmi vaateplatvormile, kus on kõrgelt uhke vaade merele. Näeme siit ülevalt isegi vaala. Siis laskume mööda järsku treppi mereni, see on üks väheseid kohti Niue rannikul, kus seda teha saab. Kaldajoonel jalutavad veest väljas olevatel kividel suurte punnis silmadega kivihüpikud (Alticus sp). Lahedad tegelased, pole neil endil ju vaja ujuma minnagi, kui laine sind iga natukese aja tagant veega üle kastab. Ronivad rinnauimedega mööda kive ja siis aeg-ajalt hüppavad kivipragudes olevasse vette. Kindlasti tuleb hüpata siis, kui mõni krabi liiga lähedale satub.

Vaade Anapala Chasmi vaateplatvormilt

Kaldakividel ronivad kivihüpikud (Alticus sp)

Ka kaldalt näeb vaalasid

Seejärel teeme jalutuskäigu Togo Chasmile. Siin joonistub Niue karmus selgelt välja. Niue on maailma suurim veest üles kerkinud korallsaar. Tegu on endise koralliatolliga, mis on tektooniliste protsesside tõttu merest kõrgemale kerkinud. Siinse ranniku moodustavad 20-30 m kõrgused korallkaljud, teravad koralliterrassid. Saarel puudub väline korallirihv ja kaitsev laguun, ookeani laine lööb otse rannakaljudesse. Kogu Niue saare moodustab kõrge koralliplatvorm, mida katab kare korall-lubjakivi. Saame sellest siin Togo rajal hästi aru. Juba metsarada kulgeb mööda vanu korallistruktuure ebatasasel karekivisel pinnasel. Kuid see pilt, mis rannikul ootab, paneb küll ahhetama. Nõelteravate tippudega paarikümne meetrised korallipiigid kõikjal, kuhu silm ulatab. Väga efektne ja täiesti enneolematu vaatepilt. Kui siin randuda tahaks, siis maale küll kuidagi ei pääseks. Ennenägematult ebasõbralik rannik merelt saabujale. Läbi selle sakilise koralliterrassi on valatud betoonist rada, mis viib kivide vahelisse oaasi, kus on lapike liiva, väike mageveesilm ja kasvavad mõned kookospalmid. Siia saab laskuda üle kümne meetri kõrguse redelit mööda. Toreda pelgupaiga on loodus siia tekitnud, mida vaatama tullakse. Meid aga köidab kordi rohkem siiski karm maastiku üldpilt. 

Togo Chasmi metsarada
 

Kukkede kogunemine

Metsaraja lõpus avaneb vaade rannikule

Üle selle maastiku juba naljalt ei pääse

Õnneks on siia rajatud betoonrada

Rada viib koralliväljade keskel olevasse väikesesse oaasi

Oaasi saab laskuda mööda redelit

Niuel ringi sõites näeme kõikjal perekondlikke hauaplatse, suur surnuaed saarel puudub. Hauad on reeglina hooldatud ka mahajäetud kinnistutel. Põllumajandusega Niuel suurt ei tegeleta, ainus, mis siin-seal silma jäävad on maalapikesed taroga ehk elevandikõrvadega. Nagu Prantsuse Polüneesiaski jalutab ka siin kõikjal kanu ja kukkesid. Isegi metsas on põhiline hääl, mida kuuleb, kukkede kiremine. Kikased istuvad puulatvades ja lasevad seal laulul kõlada. Niue pealinn Alofi on pigem "küla" mõõdus, söögikohad on avatud teatud nädalapäevil ja teatud kellaaegadel, seega peab teadma, mis päeval ja mis kell miski avatud on. Paaril korral külastame Niue jahtklubi, mille sloganiks on „The biggest little yacht club in the world“. Ja nad arvavad, et on ka maailma ainus jahklubi, millel pole ühtegi purjekat. Koht on sõbralik, hea fiilinguga, lippudega. Jätame ka meie siia oma Breeze lipu.

Perekondlikud hauaplatsid

Taro põld, nn elevandikõrvadega

Mardi kõrvad :)

Leidsime Kalevipoja

Hikulagi skulptuuripark

Külapildikesi

Sõbralik Niue jahtklubi

Jahtklubi lilled

Niue jahtklubisse jääb rippuma Breeze lipp

Teisipäeva hommikul viskab Jüri meid kaldale ja ise seekord tuuritama ei tule. Paadisillal tervitab meid triibuline lameda sabaga Katuali. Täna suundume põhjapoole. Käime mõõna ajal merepoolt Avaiki ja Palaha koopaid kaemas, madala veega saab siin kaljuäärsetel koralliseljakutel ka snorkeldada. Elustik on taas täiesti omapärane, helerohelised korallid ja valged mureenid, palju väikeseid siniseid meritähti. Palaha koobas on suur ruumikas ja uhkete sammastega, Avaiki koobas on väike ja armas ning siin saab helesinises vees ujuda. Käime snorkeldamas ka Hikutavaki rannas, ka see on koht, kus vaid mõõna ajal ujuda saab. Hommikune madalvesi lõppeb kell pool kaks päeval, selleks ajaks peab merest väljas olema. Vesi hakkab jõuliselt üle rihvi ääre lööma, tekivad tugevad hoovused, mis lükkavad ja tõmbavad. Päris kõrgveega on neil kaldamadalikel tugev murdlainetus, korralik lainemöll, milles ujumine kõne allagi ei tule. Meie jääme Hikutavakis veest välja tulemisega paarkümmend minutit hiljaks, hoovus hakkab meid rihvile viskama ning Riina ja Mart peavad hiljem oma marrastusi plaasterdama. Saareringi lõpetuseks sõidame Niue põhjatippu, kus jalutame Uluvehi rannarajale. Rada viib piki kõrget kaljuserva korallkivist koobasteni, mis on kasutuses kohalike süstade angaaridena. Üles on pandud sildid, et ärge kanuudega merele minge. No ei teki ligilähedaltki seda mõtet ja aru ei saa, kuidas kohalikud ise siit kõrgelt paatidega vette saavad. Algul järsk laskumine ja siis murdlainete vahus möllav rihvivöö. Laskume siit siiski mööda järsku treppi mereni, ka siin toimetavad veepiiril mööda kive ronivad kivihüpikud.

Kaldale roninud Katuali

Avaiki koobas

Valge mureen

 

Veetemperatuuri erinevused on silmnähtavad!

  

Palaha koobas

Hikutavaki rand
 

 

Uluvehi rannarada viib koobasteni, kus hoitakse süstasid

 

Peale ujumisi võtame sadamast Jüri peale, vintsides ta koos kummikaga paadisillale. Läheme koos õhtust sööma kohalikku Aasia söögikohta Victor's place. Seejärel suundume saare lõunaossa, kus kohtume kiriku juures kohalikega, kes on lubanud meile täna pimedas metsas UGAsid ehk kookoskrabisid otsida. Me isegi ei tea, kas plaanis on ugade vaatlus või jaht ning kui viimane, kas siis saame ka meie saagist osa. Meile kõigile antakse korralikud prožektorid kätte, jalge-esise valgustamine on hädavajalik, sest pinnas on metsas saarele omaselt terav ja konarlik. Raja ääres on kookosega sissesöödetud kohad, kust esimesd ugad ka leiame. Kui silm juba märgata oskab, leiame kookoskrabisid ka mujalt. Üllatavalt palju on neid siin! Ugad ise puu otsa ei kipu, passivad maapinnal pragudes ja aukudes. Pere, kellega metsas oleme, suurimaks püütud isendiks läbi ajaloo on 4,2 kilone uga. Juba 1 kilone loom on väga suur ja pidavat ca 20 aastat vana olema. Alates 10-aastased on parajad patta panekuks. Meie vaatleme erinevaid kookoskrabi isendeid, poseerime koos suurtega ning meile pakitakse kolm ugat ka saagiks kaasa. Saak pannakse ükshaaval tugevasse tsemendikotti, üheskoos läheksid nad kaklema ja kilekotist murraks end välja. Peale jahti paneb lahke pererahvas meile oma hoovist kaasa ka kõrvitsat, kasavat, papaiat, laimi ning varre otsas suure banaanikobara. Sõidame sadamasse, meri on öiselt rahulik ja saame kenasti  oma kandamiga paadiga vee peale. Breezele sõites ujub lambi valgel meiega veepinnal kaasa sõbralik Katuali. Oleme neid siin kummikaga sõites nii vees kui paadisillal juba mitu korda näinud.

Jüri laseb end koos dingiga kaldale vinnata

Aasia stiilis Victor's place

UGA jahile minekuks kohtume kiriku juures


UGA ehk kookoskrabi

 

 Jätke mind rahule!

 

Natuke toorest pakiti meile kaasa ja geko ka, kelle hiljem paadist avastasime

Jahiseltskond saagiga

Kolmapäeva 23. juuli hommikul askeldame veel linnas. Nagu ikka toidu varumine, postkontorist kaardid teele, rendiauto äraandmine. Siis tassime laevale uut provianti ja ca 110 l diislit lisaks (ehk saab Tongalt mugavamalt seda hankida, siinne kanistritega majandamine on keeruline). Turiste saarel praktiliselt pole ja poi otsas on lisaks meile ainult üks purjekas. Ilmselgelt see avameri ja kummipaatide kraanaga üles alla mehkeldamine ei ole kõigile sobiv. Toimetused tehtud läheme neljakesi, Riina, Karola, Heli ja Mart veel ühele Niue tuurile, vaala vaatlusele. Kolmene peretiim korjab meid laeva peale: mees paadijuhiks, naine instruktoriks ja poeg vaalaotsijaks. Seda et siin vaalu jagub me juba teame. Nägime neid ju nii siia sõites kui siinsetelt kõrgetelt kallastelt ning öösiti käib ka ankrukohal laeva kõrval kottpimedas korralik "puhkimine". Nüüd tahame neist rohkem kuulda, neid paremini näha ja nendega koos ka ujuda. Küürvaalad tulevad Niue vetesse poegima, kalda lähedale hoiavad nad selleks, et siin on vähem kiskjaid. Orcad pidavat avamerel tihti poegi ründama. Siin soojades vetes vaalad ei söö, mitu kuud elavad nad oma rasvavarudest ning toituvad jälle alles siis, kui sügisel külmadesse lõunamere vetesse tagasi jõuavad. Sõidame ühe noore vaala juurde, kes on täiesti kaldarihvi kõrval. Instruktor hüppab vette, et kontrollida, mis tujus loom on. Ja siis kutsub meid ka. Vaal on 30 meetri sügavusel põhjas ja paistab väike. Aga siis ta tuleb üles ja muutub päris suureks, kuigi tegelikult ongi alles väike noor ca 8-meetrine isend. Ujume koos temaga, vahepeal ta hingab, siis raputab end vee all, et satelliitkaladest lahti saada, ajab end sambana püsti, viskab meie nina all kukerpalli. No nüüd kui on nii lähedal, on ikka väga suur! Siis ujub eemale, meie ronime paati. Vot see oli elamus, näod kõigil õnnest säramas. Instruktor ütleb, et võimas vaatlus oli, et nooruk pakkus meile enamat, kui tavaliselt nähakse. Vanad niimoodi ei trikita, on põhjas, käivad hingavad ja lähevad põhja tagasi. Ja see nooruk pole veel meie rõõmustamist lõpetanud. Ilmselt ei ole tal õnnestunud oma kõditavatest kaladest lahti saada. Hakkab mere poole eemaldudes veest välja hüppama, teeb seda aina kaugenedes kümneid kordi. Meie läheme kahe järgmise vaala juurde, need magavad, käivad 20 minuti tagant pinnal hingamas. Vaatlus ongi selline, et nende hingamise järel hüpatakse vette ja jälgitakse neid kõrgelt 20 minutit ja siis saab neid lähedalt vaadata, kui nad uuesti hingama tulevad, siis juba oled üleval neid ootamas. Nii võib ujuda pikalt, loomad on rahulikud ja ei lase meiesugustel pinnal snorkeldajatel oma und häirida. Magavad põhjas ja teevad hingamiseks väga regulaarselt 20 minuti tagant oma pinnaletõuse. Tulevad kõrvuti pinnale, pahistavad oma vee ära, puhuvad sambad välja ning siis lehvitavad meile oma suurte sabadega ja sukelduvad. Vaimustav kogemus!  

Vahetult korallrihvi ääres magab kaks vaala, kes on pildil tulnud pinnale õhku välja pahvima

Instruktsioon

  

Aktsioon


Olukorra ülevaade
  

 Nägime süvaookeani usse, mis olid justkui tulnukafilmist  

Ja kukerpallitajat

 

Põhjas 30 meetri sügavusel paistab küürvaal päris pisikene
 

Aga kui ta meie kõrval ujub, siis on ikka väga suur

 

Nooruke vaal sukeldub meie alla, saba on veel pinnal

 
Vaalad käivad magades pinnal hingamas

Näod õnnest säramas. Vot see oli elamus!

Noor hüppav vaal on juba silmapiirini jõudnud

Tagasi Breeze peal, hautame kookoskrabid ära, sööme sidruni, soola ja võiga, sai ja vein kõrvale. Luks värk! Ja siis oleme valmis startima. Vaja on veel õhtul ära sõita, sest laupäevast on tulemas tugevad tuuled, mis peaks kestma 4-5 päeva. Tahame enne seda Tongale saarte varju jõuda. Poi küljest lahti harutamine võtab aega, aga kell viis oleme vabad ja võtame suuna läände loojuvasse päikesesse. Tuult jagub mõnusalt 20 sõlme jagu, saame hästi purjedega sõita. Kihutame kenu ja kroodiga õhtusse ligi seitsme sõlmese kiirusega.

Enne keetmist on krabi mitmevärviline

Potist välja tuleb punasena

Vahimadrus Robert jagas enne laevalt lahkumist meile veel oma meresõidust ajendatud loomingut:

***

Trummid kaiguvad öös kui süda Su rinnas.

Kuu sillerdab vees kui säde Su silmis.

Ma hõljun Su peos kui paat laineloksus.

Su hellas embuses unelen oma kirkaimat und.

Alistun Su kutsele kiikuda õndsuse ookeanis aegade lõpuni.

***

Su sillerdusel pole lõppu sest oled piiritu.

Su jõukusel pole äärt sest oled põhjatu.

Su nahk, mis nii kuldselt kiiskab,

peidab endas mõõtmatut ilu

mida tajun Sind vaadeldes.

Uppuda Sinu haardesse pole võimalik

sest siis teeks Su piiritus mulle lõpu,

Su põhjatus oleks mu äär.

Ja poleks enam mind,

kes vaadeldes tajuks Sind.