Saalomoni saared jäävad taamale, rahulikus 10-20 sõlmeses
tuules alustame oma ca 1000 meremiilist sõitu Austraaliasse. Kurss viib läbi
Paapua Uus-Guinea kagusaarte, siit on kõige otsem tee. Kavatseme ühe saare all väikese
puhkepeatuse teha, sisse kirjutamiseks ja selle riigiga tutvumiseks meil aega planeeritud
pole. Võimalik, et jätame ka Austraalia vahele, kui sealne sisse ja välja
vormistamine liialt aega võtab, sealsed ametnikud pidid suht põhjalikud olema...
 |
| Roolimehe vaade |
Öö vastu reedet möödub kenuga vaikselt kolme sõlmega
kulgedes, kuniks meie kiirus vee suhtes langeb nullini. Kuigi hoovus veidi kannab,
tuleb mootor väikeste pööretega tööle panna. Kütust peab kokku hoidma, seega
liiga pikalt mootoriga sõita ei saa. Õnneks päeval tuul tõuseb 22-26 sõlmele ja
saame kroodi ja kenuga 7-9 sõlmese kiirusega edasi. Õnge otsa hakkab kala, keda
me varem polegi veel kätte saanud. 8-kilone vahuu, kes pidavatki võtma just suuremal
kiirusel, vaikselt kulgevat lanti ta ei tahtvat. Täna täitub meil aasta merel, startisime
12. septembril aasta tagasi. Tähistame aastaringi sulgumist koduse kalvadosiga.
Pidulauale jõuavad vahuu kaunitriibulised praelõigud koos basiiliku-tomatisalatiga,
lisaks kalast ka värske äkis soola, pipra ja sibulaga ning magustoiduks šampa
ja arbuus. Teekonna mõttes oleme sõitnud veidi alla poole distantsist, tempo plaanime
Indoneesias maha võtta ja seal veidi pikemalt ringi vaadata. Kõigepealt aga
tuleb läbida Torrese väin oma tuulte ja hoovustega ;)
 |
8-kilone triibuline vahuu
|
 |
Ka vahuu läbilõige on kaunitriibuline
 | Aastapäeva puhul pits kodust kalvadosi
|
 | Taevas on piduvärvides
|
|
13. septembril korralik tuul jätkub, puhub pidevalt üle 20
sõlme, liigume kiirusega 7-8. Öösiti paneme kroodi turvakaalutlustel esimesse rehvi.
Ööelu on rikkalik, ahtris särab plankton, taskulambiga näeb arvukalt ööseks
pinnale toituma kogunened valgust peegeldavaid kalmaare ja krevette ning
muidugi lendkalu. Ka päevane kalapaus on läbi, eilsele vahuule lisandub täna 2,3
kilone barrakuuda ;) Ja linde näeme ikka iga päev, põhiliselt on liikvel suulad
ja tormipääsud. Tänase öö veedab vööripingi juures reelingul kaunis punajalg-suula.
 |
Karola barrakuudaga
|
 |
Ning Jüri ja Olavi õllega
Saalomoni Luncheoni konservid avanevad teistmoodi
|
 |
| Punajalg-suula pesuprotseduurid |
Pühapäeval siseneme Paapua Uus-Guineas Conflict Islands saarestiku
atollirõngasse, et teha siin kaheöine peatus Itamarina saare all. See on
tilluke asustamata saar, millele saame laevaga päris kalda lähedale, korallide
vahele. Paneme ankruketile külge kaks vendrit, et need ketti korallide kohal üleval
hoiaks. Paika saades märkame, et üks neist vendritest hulbib eemal, on putke
pannud. Olavi sõidab sellele kummikaga järgi, võtab tiirutades laine maha ja
siis korjab siledast veest vendri paati. Paarisaja meetri pealt möödub meist rahvast
täis pargas, uhh, polegi piraadid ega ametnikud :D
 |
| Masti saab Paapua Uus-Guinea külalislipp |
 |
Olavi tiirutab kummikaga vee siledaks
|
 |
Eemalt möödub rahvast täis pargas, meid nad kaema ei tule
 | | Üliväike Itamarina saar |
|
Sõidame maale, siin väga ei käida, üks laagripaik on, kuid seda pole ammu kasutatud.
Teeme saarekesele tiiru peale, korjame nagu ikka merepoolt kaldale toodud
aardeid. Siin saarel on hulgaliselt punaseid koralle ning leiame ka ühe peaaegu
terve Nautiluse laevukese koja, see on teokarbilaadse kestaga süvaveevähiline.
Margus on laevas ja märkame teda nüüd kätega vehkimas, hüüab, et laev triiviib. Kuna jaht on väga kitsa vaba
ala peal, tormame kummikasse ja sõidame laeva. Jüri, kes on veel saare teisel
poolel, jääb kaldale ning avastades, et kummipaati enam pole, sätib end sadama
hakanud vihma eest palmilehtedest katuse alla. Hiljem ütleb, et ega muretsenudki,
et me ta sinna maha jätame. Ja ei jätnudki :)
 |
Rannajoonelt leiab nii mõndagi ilusat
|
 |
| Olavi leiab mõnusa istumiskoha |
 |
Breeze on kaldale väga lähedal
|
 |
Saarele maha jäetud Jüri vihmavarjus
|
 |
Torm on tulekul
|
Laev ei triivinudki, tuul
tugevneb ja selle suund on muutunud. Saare vahetu lähedus, mis oli maale
minnes super hea, osutub nüüd probleemiks. Tuul õhtul aina tõuseb ja tõuseb, väike
saareke seda ei varja. Öine tuul jõuab 50 knotsini ja puhub vingelt mitmeid
tunde järjest. Oleme ööläbi vahis ja hoiame mootoreid ankru toetamiseks vaiksel
käigul töös, et see kenasti vastu peaks ja me ahtrist paarikümne meetri
kaugusel olevatele korallimütakatele otsa ei põrutaks. Kapten Olavi ei maga
üldse, teised on tal kordamööda toeks. No ja mida sa magad, kui sul sünnipäev
on. Seda tuleb ju täiega võtta. 15. septembri hommikul peale kella kümmet enam üle
30-sõlmeseid tuulepuhanguid ei käi ning lõunaks on meri peaaegu sile. Väike uni
ning lõpuks on aega ka Olavi sünnipäeva tähistada. Proovime sel puhul Saalomoni
saarelt ostetud beetlipähkleid. Pidust meeleolu see ei tõsta. Lihtsalt jube
vastik kraam, ei saagi aru, miks nad sellist mõru pläga närivad. Meie ei jõua
ära oodata, millal see heleda värviga pähkel punaseks lödiks värvub ja mõjuma
hakkab, enne lähevad näod maitse pärast krimpsu. Õnneks oli suveniirpudelites
laual Junimperiumi käsitöö džinn, saab suu rokast puhtaks ja maitsevahe on
mitmed kilomiilid ;) Kirss tordil on Karola küpsetatud kook, millelt sünnipäevalaps
soovidega küünla ära puhub.
40 knotsi tuult
 |
Kingitus Eestist
|
 |
Ja kingitus Saalomoni saartelt koos kohaliku teokarbiga
 |
Ankrus olek kujunes meeldejäävaks sündmuseks. Oli äktsionit,
oli pidu, sai üks katkemiseäärel olev kroodi rehviots kohendatud ning ka loodusvaatlusi
tehtud siin toimetavat valgekõht-merikotka paari ja kohalikku jäälindu imetledes.
Paar kalapaati vuras selle kahe päeva jooksul meist mööda, nüüd vurame ka meie
edasi.
 |
| Valgekõht-merikotka paar oma lemmikupuu okstel tegutsemas |
 |
Kotkalend
|
Teisipäeva 16. septembri hommikul kell kolmveerand kaheksa tõmbame
ankuri välja, veidi imestame ka, et ei olegi korallide taha kinni jäänud. Päeva
esimene pool on tuuline, sõidame kroodi ja kenuga ca 7 knotsiga kolme erineva
rihvivöö vahelt välja. Esimene ring on ümber meie Itamarina saare, teine ümber
Conflict Islands saarestiku ning kolmas Saalomoni mere ja Korallimere vahel.
Viimane on umbes ühe miili laiune vöö, mida läbib paari miili pikkune kanal,
milles keerlevad hoovused ja möllavad lainevood. Rihvist välja vabale merele
saades rahunevad nii lained kui tuul, liigume nüüd 3-5se kiirusega. Lendab lendkalu
ning lindudest mõned suulad ja tormipääsud. Siis aga paneb tuul pillid üldse
kotti ja selles kotis kõlgume me öö otsa, kohati 1-2 knotsiga. Kuna kiiret pole
ja kütust on vaja säästa, siis see sobib, kui ainult kannatust jaguks. Korra ei
pea närvid siiski vastu ja mootor saab pool tundi põriseda. Korallimere öine elustik
on kirev, nagu varemgi on ka siin helkivad krevetid ja kalmaarid ning särav
plankton. Juurde on lisandunud väikesed valged veepinnal ujuvad meduusid, kes hulbivad
öösel paar cm veest väljas, kere alt aga lähevad sügavusse pikad peened niidid.
 |
Rihvivöö Saalomoni mere ja Korallimere vahel on umbes ühe miili laiune.
Seda läbib sinkavonka paari miili pikkune kanal, milles keerlevad hoovused ja möllavad lainevood.
|
Hoovuse ruutlained põrkuvad
 |
| Hoovuse keeris |
Kolmapäeval on hea parasaili tuul 12-18 sõlme, tõmbame oma
sinimustvalge iluduse hommikul üles ja õhtul alla, vahepeal miskit sättima ei pea,
sõidame tuule järgi kiirusega 6-7 knotsi. Meri on siin sügav, suur ja lai ning
laevu praktiliselt pole, vaid üks kaubalaev läheb meist paariteistkümne miili
kauguselt mööda. Kuskil näeme suuremaid uimi mööda kulgemas, nimetame need
pilootvaaladeks. Linnuparvi on palju, need teevad koostööd allilma tegelaste
tuunidega, et pinnakalu siis ülaltpoolt ära nokkida. Tuunid söövad kalu muidugi
altpoolt, aga jahipidamiseks sooritavad nad hüppeid ka lindude vahel. Meie pole
Korallimerest kala saanud, aga see on isegi hea, sest hetkel kala jagub ja Austraaliasse
toitu suurt kaasa võtta ei tohi. Seal on meeletu nimekiri, mis kõik lubatud ei
ole - ilmselt läheme paksuks enne kohale jõudmist, kuna kõik varud on vaja
nahka pista…) Vähendame veidi ka pardal
kasvavat taimestikku, mitte toimiv tomatitaim ja ära toiminud Cayenni piprataim
ujuvad ookeani avarustesse. Viimaste pipardega teeme ära viimased krevetid ning
viimastest Vanuatu saarelt kaasa korjatud kookostest valmib nende kõrvale kookoseriis.
Toidu hävitamiskava jätkub ilmselt homme barrakuuda söömisega ;) Kala me enam
ei püüa, toorest kala sisse tuua ei tohi.
 |
Tuunid jahti pidamas
Tuunid möllavad
|
 |
Fregatilindude parv
|
 |
Tõmmutiirud lennus
 | Värske kraami likvideerimine on täies hoos
Vanuatu kookosest saab kookoseriis
|
 | Barrakuudast praad ja puljong
Õhtu läheneb ja parasail läheb kinni (Kuigi tundub kiire tegevus, siis kokku võttis see aega 24 minutit) |
|
Öö sõidame kenuga, tuult on 20 knotsi või alla selle, kiirus
veidi üle viie, see meile sobib. Üks lendkala maandub üle aja kapteni voodis, suudab
laeluugi praost öösel sisse vupsata ja rabistab voodilinad soomuseid täis. Tema
õnneks päästame ta akna kaudu merre tagasi. Päeval näeme keset merd ujumas kahte
kilpkonna. Täna tähistasime 19000 merel oldud miili täitumist (19 kilomiili :) Laual
praetud barrakuuda, keedukartul ja marineeritud peet, nagu kodus oleks :) Toore
kraami likvideerimine jätkub homme kanasupiga... Kulgeme kogu päeva 5-6 sõlmega,
see on paras kiirus, et jõuda laupäeva hommikuks Suure Vallrahu sissesõidule,
seal tahamegi valgel ajal olla. Peale seda järgmine challenge on juba Torrese
väina hoovused, mis on ca 5 kontsi ühele ja siis teisele poole, teekond madalas
vees madalike vahel on vähemalt 100 miili pikk, seega vastuhoovusest ei pääse,
peab vaatama, ehk on reaalne kuskil ankur sisse panna vastuhoovuste ajaks..
Vahepeal saame teada, et üks meiega Vanuatul sadamas koos
olnud soolopurjetaja laev on leitud Austraalia vetest triivimast, mees ise
kadunud. Keegi ei tea, mis juhtus, aga siit taas tõdemus, et merel asju juhtub.
Austraalia otsinguid ei korraldanud, kuna otsinguala on määramatult suur..
Reedel 19. septembril tuleb tugevam tuul, ca 25 knotsi üles
alla, käib puhanguti 33 peal. Tormipääsud lendavad vee lähedal ja
"jalutavad" vee peal, püüdes jalgadega endale toidupoolist. Liikumine
on selline vee peal käimise, hüppamise ja lendamise vahepealne. Tugevama tuule
tõttu liigume liiga kiiresti ning peame enne Suure Vallrahu rihvi läbimist eespurje
kärpima taskurätiku suuruseks, et mitte öösel sinna kohale jõuda.
Sellegipoolest on meie kiirus ka ilma purjeta 4-5 sõlme vahel, seega liiga
palju väiksemaks polegi kiirust võimalik võtta. Merevesi on Korallimeres „jahe“
+25,5° C, veel Saalomoni meres oli 29. Kajutis on merevee temperatuuri muutus
tuntav, palju meeldivam on siin :).
 |
Sätime eespurje taskurätiku suuruseks, et mitte pimedas Suurt Vallrahu läbima hakata
Öös on krevette |
 |
| Suured lained lükkavad meid ikkagi hooga edasi |
 |
| Tormipääsud lendavad vee lähedal ja "jalutavad" vee peal, püüdes jalgadega endale toidupoolist. Liikumine on selline vee peal käimise, hüppamise ja lendamise vahepealne |
 |
| Merel on taas kummituslaevad, AISid on, aga laevu ega poisid ei näe |
