Toao atollis valime ankurdamiseks
põhjapool asuva Anse Amyoti nimelise lahesopi, mis on atolli siseveega suht
olematus ühenduses. Päris siselaguuni siit ei pääsegi, aga saab mõnusasse välis-
ja siseriffi vahelisse vaiksesse lahesoppi (false pass) varjule. Siia sõiduks
ei pea ootama tõusu ja mõõna aegu. Sõit siia oli suht lühike, seega jõuame 13.
mail liiga vara suudme juurde ja loksume varahommikul külglaines mitu tundi, enne
kui valgeks läheb ja saame sisse sõita. Jutu järgi peab siin olema palju poisid,
kuhu saab end külge kinnitada. Mida muidugi ei ole, on poid. Üksikud
allesolevad on purjejahtide poolt okupeeritud. Seega ankrudame suht keset
lahesoppi ja otsustame kalda pealt uurima minna, kas on võimalik endale
õhtusööki tellida.
 |
| Seadistame liikumisel käigu minimaalseks |
Blogid kirjutavad, et kohalikud Gaston ja Valentine katavad siin purjetajatele soovi korral söögilaua. Meid viibatakse kaldalt ja juhatatakse kummipaadiga kohaliku puukai külge. Tervitus on sõbralik, selgub aga, et pererahvas on just ise saabunud, olid saarelt ära mitu nädalat Fakaraval suguseltsil külas. Seega söögitegemise võimalust neil tänaseks pakkuda pole. Lubavad arutada, kas ehk järgmiseks päevaks annaks midagi korraldada või ei. Meile jääb seina peal silma kaks sinimustvalget lippu, tuleb välja, et Valentine ja Gaston on mitmete eestlastega kohtunud. Nende kodu on varasemalt väisanud meie purjekad Nordea ja Like A Breeze. Valentine ütleb, et Like A Breeze omad olid neile eestikeelset raamatut näidanud, kus ka nemad sees on. Nii selgubki, et Nordea ilmareisi raamatus on Toau külastusest eraldi peatükk piltide ja jutuga pererahvast ja toonasest vastuvõtust (2011). Jätame siia kolmanda Eesti laevalipu ning lubame õhtupoole veel kohtuda, et homsest plaanist sotti saada, sellest natuke sõltub ka meie edasisõidu kava. Õhtuks tagasi maale kutsuvad nad meid ise, et siis on veidi jahedam ja saame saarel ringi jalutada. Vahepeal soovitavad meil snorkeldama minna. Meie esimese külaskäigu ajal, on üks poi otsas olnud katamaraan lahkunud, seega põristasime oma ühe mootoriga poi külge, keset lahte teistelt eest ära. Pererahvalt saame ka teada, et ca meeter vee all on veel poisid, ühte nüüd ka näeme. Aga välja sikutama ei hakka, võtame endale vabanenud poi.
 |
Jahid ankrus Anse Amyoti false passis. Pildil jääb avameri vasakule ja atolli siselaguun paremale
|
Seejärel snorkeldame ja külastame ühte motut, kus lennutame drooni ja toksime endale mõned kookosed laevale kaasa. Motul on ka palju noori kookospalme ning peente pikkade soomusjate lehtedega kauneid kasuariine. Ujumine on siin tore, on ilu ja on põnevaid elukaid: palju värvilisi kalu ja tigusid, rõõneskarbid, kerakalad, mureenid, kaheksajalad ja haid. Lisaks mustuim ja valgeuim riffihaidele tiirutab siin ringi suuri hallhaisid, nad hoiavad sügavamele, kuid käivad meid siiski aeg-ajalt uudistamas.
 |
| Erakvähk uudistab, kas prillidele saab kasutust |
 |
| Karola kasuariini all |
 |
| Olavi, Karola ja krabi |
 |
| Erakvähkidel on muudkui uudistamist |
 |
| Maadeavastaja Jüri |
Kalaparv
 |
| Tigu on kojas täitsa olemas ja saab merre tagasi |
 |
| Rõõneskarbid |
 |
| Kalalõks |
 |
| Elu jahi ümber keeb |
Satelliitkalad
Satelliitkala lähivaade ja poolenokalised
Kalasupis ujuvad nii haid kui ka barrakuudad
Pisikalaparv
Hallhaid meie ümber sügavustes tiirutamas
Poolenokalised (halfbeak) ja Muhkpea (Bump/Humphead)
Enne pimedat teeme uue käigu pererahva maadele, kus tutvume kohaliku eluoluga. Hoovis seisab telefoniputka, millest tänaseks on saanud muuseumi eksponaat, olemas on matmispaik ja väike kirik. Sisemaal on korralik hästi hooldatud kookoseistandus, puud sirgetes rivides, rohi ja võsa niidetud ning puudel on metallvõred rottide vastu. Kookost kulub kõikjale, seda kasutatakse loomulikult erinevates toitudes, aga sellega nuumatakse ka kanasid-kukkesid ning sigu. Viimaseid on siin omajagu. Lisaks on siin mesitarud ning mitu mesilassülemit vajavad toimetamist, on pererahva äraolekul tarudest putket teinud. Majapidamistööde ja toidu varumisega toimetab Gaston, tundub, et seda meest jagub kõikjale. Suhtlejaks pooleks on Valentine, kes oskab kiiresti südamesse pugeda. Ilmselt on meie poolt antud Vana Tallinna pudel ja varasemad head mälestused eestlastest teinud oma töö ja pererahvas kutsub meid järgmisel päeval kella ühe paiku lõunasöögile, räägivad põrsa grillimisest ja lobsteritest. Mis saab meil sellele vastu olla;)
Järgmisel päeval nühime natuke laeva veeliini vetikatest puhtamaks, on juba roheliseks läinud, sügavama osa teeme ehk järgmine kord. Toidame laevalt kalu, neid on kümnetes, värviküllust jagub ning sügaval ujuvad suured hallhaid. Selle teadmisega läheme natuke eemalolevale korallialale snorkeldama, taas palju värvilisi koralle ja kalu ning mõni mureengi vaatab oma august välja. Veealune loodus on siin ikka väga kena!
 |
| Vaade Gastoni ja Valentine majapidamisele mere poolt |
 |
| Ja vaade hoovist |
 |
| Valentine oma lemmikutega |
 |
| Miks mitte? |
 |
| Isiklik palvekoda |
 |
| Mesilassülemid on pererahva äraolekul putket pannud |
 |
| Kõik siin toituvad rammusast kookosest |
 |
| Riina ja Olavi teevad saareringi kaare all |
 |
| Elis ja Kaspar juba tühjade kätega ei jää |
 |
| Kaldaäär on haide päralt |
Kui on käes söömaaeg, võtame suuna pererahva majapidamisse, meiega ühinevad mõned prantslased teistest laevadest. Söök on rikkalik, tõeline piduroog. Meile pakutakse värsket kookoses marineeritud kala (tuuni ja papagoikala), grillitud lobsterit ja sütel 7-tundi küpsenud coca-cola kastmes seapõrsast (liha on pehme, kookoserasvane ja mega hea). Juurde riis, värske salat ja kookoseleib ning magustoiduks kohev kookosekeeks. Gaston kannab sööki ette (lauas istub vaid lühikesi hetki, sest kogu teenindus on tema õlul). Selgub, et peremees oli läinud eelmise päeva õhtul tunniks riffilt lobstereid püüdma ja sai tunniga 11 korralikku isendit. Siis kella neljast hommikul hakkas aeglasel tulel põrsast küpsetama. Paistab, et enamus toimetamisi on mehe õlgadel ;), tegus mees, peale sööki kargab korra silla pealt vette ennast pesema ja siis võtab kõik nõud ette ja peseb need väga kiirelt ära. Pererahvas istub meie laua otsas, Valentine räägib elust-olust ja viskab nalja ning naudib meie seltskonda väga. Võtame Nordea raamatusse kohalike signatuurid koos heade soovidega, jätame nende paadikuuri ka kolmanda sinimustvalge lipu (seda värvi on kõige enam), samuti trükime neile kiirpildikaamerast välja ühispildi. Valentine kingib kõigile Eesti naistele pärlid. Lahkudes on kallistamine väga südamlik, meid kutsutakse siiralt tagasi. Lausa valus on selle südamliku pererahva juurest nii kiiresti lahkuda. Soovitus siinkohal igale Eesti seilaijale Toault Valentine ja Gastori juurest läbi astuda, Eestit siin armastatakse 😊
 |
| Gaston vastutab toidu eest. Grillil valmivad lobsterid. |
 |
| 7-tundi sütel coca-cola kastmes küpsenud kookoserasvane seapõrsas |
 |
| Kookosekeeks |
 |
| Valentine sätib endale rõõmuga eestimaist murumütsi pähe |
 |
| Valentine ja Gaston kirjutavad Nordea raamatusse oma pildi juurde meile head soovid |
 |
| Pererahvas Breeze tiimiga. Eestit siin armastatakse. |
 |
| Järgmise kohtumiseni! |
Uueks sihiks on meil Rangiroa atoll, kuhu sõidumaad on 100 miili, see on
paras maa öösõiduks, et olla kohal järgmisel päeval. Enne õhtupimedust laseme otsad lahti ja võtame
suuna läände, loojuvasse päikesesse. Järgmine atoll peaks olema rohkem
asustatud, seilame näeme!
15. mai hommikul siseneme Tiputa
passi kaudu Rangiroa atolli. Kitsast sissesõidust vasakul ja paremal on
päris korralik lainetus, kuna aga oleme taas ajastusega (LW+3h) täppi pannud,
saame väikese sissevoolava hoovusega ilma suuremate sündmusteta atolli sisse. Ankrusse
läheme kohe passi kõrval asuva asula ette. Laevade ümber peavad tõmmutiirud aktiivset jahti veest väljahüppavatele kaladele. Maale minnes saame kummipaadi jätta Kia Ora Resorti
silda, kokkuleppel, et teeme siin baaris kokteilid. Seejärel teeme mõnekilomeetrise
matka kohalikus külas, külastame Josephine restot, kus teeme ainult dringid,
kuna toidu jaoks on juba hilja. Õhtul pakub süüa ainult Paiea Fast Food
burgerikoht, kus menüüs on siinsetele maadele omaselt lisaks veiseburgerile ka kalaburger.
Saame siin söönuks vahetult enne koha sulgemist, toitu oodates sisustame aega
pentangi mängides. Pentang on muideks Polüneesias väga levinud ajaveetmise vorm,
ei pea kuuma käes kiireid liigutusi tegema nagu pallimängudes. Pimedas paadisilla
poole tagasi jalutades, tuleb tähelepanelik olla. Tänavatel on keset teed
pikali koerad, kellest tuleb üle astuda. Mõni on teega nii ühte tooni, et on ka
lambiga raske märgata. Koertest üle astudes on veidi hirmuski, et äkki ehmatab
ja reageerib valesti. Aga ei, koertel on meist täitsa savi.
Tõmmutiirud veest väljahüppavatele kaladele jahti pidamas
 |
| Rangiroal sõidame dingiga Kia Ora Resorti silda |
 |
| Kõhu täidame aga Paiea Fast Food'i burksikohas veise- ja kalaburgeritega |
 |
| Pentang võib alata |
Teisel Rangiroa päeval sõidame taksoga 8 km kaugusele atolli teise sissepääsu Avatoru passi juurde. Siin on suurem asula, kus saame omi toiduvarusid täiendada. Üllatuseks on siin poodides päris hea toiduvalik, ka värsket on saada, apelsine, õunu, tomateid, porrut, ning ka õlu on kapis olemas. Sadama juures tänaval müüakse värvilisi ja sarvilisi kalu, mis kimpudes kuuma päikese käes ripuvad ja ostma ei kutsu.
 |
| Poes müüdavate toodete täituvus on erinev, kes saab rohkem, kes vähem |
 |
| Hapendatud mangot võib võrrelda sushi ingveriga |
Surnuaia majad
Laupäeval 17. mail teeme ühepäevase 20+20 miili sõidu atolli teise otsa Blue Lagooni vaatama. Tuulepoolses küljes ankurdamine on challenge ja kummikaga riffi taha saab vaid ühe hoovi juures, aga kui kohal, siis sees on vaikus. Siin laiub hiiglaslik helesinine imeilus laguun, liivapõhjane ja palava veega, kala- ja korallivaene. Aga beebisid siin madalas läbipaistvas vees on, palju toredad astelrai beebisid ja mõned haibeebid ka. Lisaks paistavad sooja armastavat ka kerakalad, sest neid ujub siin ka ringi. Jäädvustame selle ilu ka drooniga: suur helesinine laguun, servades kookoseribad.
Ja siis läheme laeva Eurovisooni ja Tommy Cashi vaatama, selline tsivilisatsioon 😊
 |
| Taamal Blue Lagoon |
 |
Jätame Breeze väljaspoole riffi ankrusse ja sõidame kummikaga ühe hoovi kaudu kaldale.
Siin on ainus koht, kust üle riffi saab. |
 |
| Küttepuuriit kookostest |
 |
| Olavi solberdab Blue Lagoonis. |
 |
| Ja teised jalutavad ka.. |
 |
| Siin on ka kohalikke |
Külluslik muruplats
Droonivaade
 |
| Ka siia merele jõuab Eurovisioon ja Tommy Cash |
Pühapäeval võtavad Karola, Riina ja Olavi Rangiroa Diving Centrilt sukeldumise tuuri Tiputa passist välja riffist merepoole. Suurte vastu riffi murduvate lainete kõrval kõikuvast paadist sukeldumisvarustusega vette ronimine on uus põnev kogemus. Vee all pole hoovus liiga tugev ja saab piki riffi ujudes veealust ilu nautida, ühel käel riff ja värvilised kalad ja teisel käel sinine sügavik ning hallhaid, valgeuim ja mustuim riffihaid. Pärast sukeldumist läheme veel kogu pundiga passi atollipoolses otsas asuva väikese saare juurde snorkeldama. Seda kohta nimetatakse Aquariumiks ning nimi on seda väärt. Siin on tõesti kalu lausa massi, suured parved, erinevad kalad ja ka mustuim riffihaid on olemas. Koht ei jäta kedagi külmaks, oleme rahul. Sellega hakkavad meie Tuamoto saarestiku seiklused läbi saama. Pealelõunal sõidame välja Avatoru passist, kus on rohkem ruumi ja lained seega mitte liiga “ägedad”. Piirdume mõõduka raputamisega, et väljuva soodsa, aga merelainega põrkuva taganthoovuse mõjust välja saada. Avatoru pass on väga ilus, päikese käes lainetav meri, kaldal paar uhket kirikut ning väljavoolu keskel väike palmisaar.
 |
Väike saareke, mille ümber olevat merd nimetatakse akvaariumiks ja tõesti kalu siin jagub.
|
Haid ja Zebra kalad
Müstiline kalaparv
Riina Haiga
Haid
 |
| Väljume Rangiroa atollist Avatoru passi kaudu |
 |
| Passi lainetust naudivad surfarid |
Mõnus kõikumine
Atollist väljas, võtame suuna Tahitile, ees ootab kahe ööpäevane
tiksumine kenuga. Landid lähevad merre. Kalapüük pole viimased korrad miskit
tulemust andnud, ei tea, kuhu kala kadunud on. Linnuparved on küll korralikud
ja midagi nad seal kambakesi veest nokivad, aga ju on pisike prügikala, mis
meid ei huvita. Õnneks meil on veel külmas tuunikala eelmisest korrast, seega
liiga nukrad me pole.
Kaks päeva Tahitile minna.
 |
| Linde vaadates paistab, et kala siin jagub. Meie landid lohisevad aga vees saagita.. |
