Meil on mitme ööpäeva sõit, võtame rahulikult. Ööd sõidame kenuga,
päeval sõltuvalt tuultest vahelduvalt kas kroodi või parasailiga. Hea, et saab
purjedega sõita, kütust kulub vaid akude laadimiseks ja vee tootmiseks.
Esimesel päeval (esmaspäev, esimene september) teeb üks õngedest korra kärr,
aga kala läheb ära. Tundub, et suht tühi on see kant siin kaladest, oleme mitu
nädalat juba värsket oodanud, Neptunile edastatud soovid pole ilmselt kohale
jõudnud. Teisel päeval sõidame parasailiga, tuul 13-15, kiirus 6. Linde jagub:
suulad, tormipääsud ja troopikalinnud. Kalapüük jätkub, saab proovitud
erinevaid lante, ka pardale lennanud lendkala on õngeliini otsa pandud, ei
midagi. Öösel sähvib siin-seal äike, pähe ei tule. Kolmandal päeval jõuame Saalomoni
meres Saalomoni saarte vahele. Kuumus on tagasi tulnud, vesi on 28 kraadi ja
õhk üle 30 kraadi soe. Vaikselt läheneme ekvaatorile, kuigi sinna niipea ei
jõua, sest Saalomonist edasi tuleb pikalt suht lääne suunas sõit. Õhtul enne
päikeseloojangut käib kärr. Liigume parasjagu parasailiga 6 sõlmega. Kala
väljavõtuks paneme mootorid käima ja tagurpidi käigu sisse, nii saame suure
purje hoo veidi väiksemaks ja kiiruse 3-4 peale. Peale mõningast pingutust tõmbame
pardale 7-kilose mahi mahi ehk kuldmakrelli, ilus värviline kala. Seega väärt kalu
siin vees ikka elab! Muidu juba tundus, et peale lendkalade siin miskit pole.
Viimaseid on tõesti palju, ilmselt kogu reisi vältel nähtud tuhandeid,
väikestest mõne cm pikkustest alla meetri lennuüritusega kuni suuremate
isenditeni, kes mõnedsajad meetrid võimelised vee kohal pikeerima. Aga, mahi
mahi on üks kõige parem kala, keda maailmamerest saab. Seega on meil nüüd
mitmeks hommikuks äkis olemas ja saab veel praadi ja suppi ka.
 |
Hommikul kallab pangedena vihma ja puhub kuni 33 sõlmene tuul
|
 |
Isegi valges töötab meil radar, sest kohati näeb läbi vihma vaid mõnikümmend meetrit ette.
Aga ka radaripildist on raske midagi välja lugeda, ka seal on vaid vihm
Vihm
 | Enne Saalomoni saartele sissekirjutamist teeme illegaalse puhkepeatuse Rua Sura saare ääres.
Siin kalal käivad kohalikud on üsna pealetükkivad, pakuvad asju müügiks ja lunivad meilt jooke välja |
|
 |
| Meie paneme jala maha väikesel liivasel kõrvalsaarel Papari Islandil |
 |
| Laiu keskel kasvab roheline puudesalu, milles on hooldatud rajake |
 |
| Rannaski jagub puitu, kuid selle on meri siia mujalt kandnud |
 |
| Laeva jõuavad sinine korall ja muud värvilised aarded |
 |
| Õhtupimedas hiivame ankru ja liigume edasi pealinna Honiara suunas |
Ankru hiivame õhtupimedas, ajastades Honiarasse saabumise
hommikuks. Tuul on vaikne ja lainet pole, liigume ca 3 sõlmega nii tasakesi, et
tunne on nagu seisaks paigal. Aga edasi me saame ja hommikuvalges pealinn
paistab. Jõuame Honiarasse 5. septembril kell kolmveerand üksteist hommikul. Ankurdamine
on väga problemaatiline, veame ankrut mitmed korrad korallilaikude vahel piki
madalikku, enne kui mingit pidi kinni jääb. Ei julge siin korallide vahel rohkem
sikutada ka, monitoorime mõnda aega ankrualarmiga, tundub, et peab. Siis teeme
pealinnas kohustuslikud käigud. Esmalt sularaha väljavõtt, siin kaardimaksed ei
toimi, siis immigratsioon, edasi rahandusministeerimisse kohalikku
sisenemisetasu maksma. Ministeeriumis on kohalikest mega järjekord, meil
õnnestub üks ametnik ära rääkida, kes lubab lõunapausi ajal raha meile
vajalikuks tšekiks vahetada. Siis tolli minek, seal taas hunnik pabereid vaja
täita, siis BioSecurity, kus tuleb maksta raha oma prügikoti eest (kedagi ei
huvita, mida me selle prügikotiga edasi teeme ega pakuta võimalusi seda kuskile
viia). Kui jahtklubis prügikasti kohta küsime, vaadatakse meid üllatunult, suht
segaduses näoga. Keegi siiski teab, kus konteiner asub. See on tühi, oleme
ainsad, kes siia prahti toovad. Samas siinsamas rannavees ujub üksjagu prügi ja
linnatänavad on seda täis. Kadalip läbitud ja 156 eurot vaesemad, oleme
ametlikult maal. Silma jääb, et ametiasutustel ja ka paljudel poodidel on
Honiaras öösel lisaks lukus ustele ja akende trellidele ka lukustatud väravaga metallaiad
ümber hoovi, mitmel on väravas eraldi valvuriputka, kuigi sees on valvelaud
nagunii. Linnas on tänavad täis roosasid plekke ja kohalike naeratus on suht
hambutult punane. Oleme jõudnud piirkonda, kus näritakse beetlipähkleid, mis
annavad hea tunde, aga hävitavad hambad. Teeme kohe dingidoki kõrval olevas Breakwater
cafes lõuna ja sõidame varakult laeva. Ankrukohas uhab meist pidevalt mööda
lugematul hulgal kalapaate, kahel pool tagapardas eri värvi lipud, et oma paati
sadamas teiste seast üles leida. Paatide sihtkoht on kitsas rannariba, kus on
koos hulk kohalikke, seal siis toimub nii kalamüük ka kui ka kõikide lähedal
asuvate saarte transfeerid. Nimelt õhtu lähenedes võtavad need kalapaadid pardale
nii vanemaid kui lapsi ja võtavad suuna üle lahe paistvate erinevate saarte
poole. Nii käib igapäevane inimeste pealinna tööle ja kooli toomine ning õhtul
koju viimine. Kogu see träffic käib vahetult meie laevast mööda. Erinevalt
varasematest riikidest, ollakse siin meie suhtes rahulikud, keegi liiga agaralt
kätt tervituseks ei tõsta. Kui ise tervitame, siis vastatakse viipega küll. Aga
ülevoolavat sõbralikkust pole.
 |
Honiara sadamas on värviliste paatide uputus. Paljudel paatidel on kahel pool tagapardas
eri värvi lipud, et oma paati sadamas teiste seast üles leida |
Laupäeval teeme taksoga linnas paaritunnise ostutuuri, et varuda toidukraami, käia turul jne. Taksojuht, kelle leiame, ütleb hambutu punase naeratuse saatel, et tunnike on 100 Saalomoni Saarte dollarit ehk umbes 10 eurot. Kulgeme temaga siis linnas poest poodi, liiklus on tigu-aeglane ja kedagi see ei häiri. Täiendame tarbekaubavarusid poes, õlled saab alkopoest ning värsket hangime kohalikult turult. Turu valik on suht OK, saame lehtsalatit, rohelist sibulat, murulauku, pisikesi tomateid, kurke, banaane ja arbuusi. Saalomoni saartel tähistatakse sel nädalavahetusel Isadepäeva, seda sümboliseerib sinine värv, mida on täna kõikjal. Maju ehivad sinised õhupallid, lindid ja plakatid; lettidel on helesinised tordid ja koogid.
Täna saabub meile laevale täiendus vahimadrus Marguse näol, kellega peale mõningast kommunikatsiooni probleemi (Telial, Sailyl ega nii mõnelgi kohalikul pakkujal pole siin levi) kenasti kokku saame. Ka tema paar päeva hiljaks jäänud kohvrid jõuavad kohale, nii et teeme kohalikus YachtClubis lõunasöögi (millest õhtusöök kujuneb, kuna toitu tuleb pea 2 tundi oodata), ning siis hiivame ankru. Ees on öösõit Russelli laguuni.
 |
Üle sadama lehvib uhkelt riigilipp
Liputamine |
Äge Laevuke
 |
Ametiasutustel ja ka paljudel poodidel on Honiaras öösel lisaks lukus ustele ja akende trellidele
ka lukustatud väravaga metallaiad ümber hoovi
|
 |
Nii poodides kui turul leiab põrandalt ja riiulitelt magamas lapsi ja ka täiskasvanuid
|
 |
| Kauba peas kandmine on väga tavaline |
 |
| Koolilapsed tänavapildis |
 |
| Linnas on tänavad täis punaseid plekke. Oleme jõudnud piirkonda, kus näritakse beetlipähkleid, mis annavad hea tunde, aga hävitavad hambad. |
 |
| Honiaras rohelust jagub |
 |
| Viljade ja õitega kookospalm |
 |
Paadisilla kõrval oleva Breakwater cafe püsikliendid
 | | Kohviku ees on ka hiiglaslik rõõneskarp |
|
 |
| Jahtklubi |
 |
| Tere, Margus! |
 |
| Sinine isadepäev |
 |
| Kuigi postkontori uksed on suletud, saab kaardi ukse alt sisse lükata |
Tuul on tagant ja meil on vaja jälle
tempot maha võtta, et mitte pimedas keeruliste sissepääsudeni jõuda. Nii kõigume
vaikselt kenu lapiga sinna pühapäeva hommikuks kohale. Russelli saarestikus
võtame sihi Mbakui saarele, mis on rihviäärne väike saar, mida veebis hea
sukeldumise kohana kiidetakse. Plaanime meiegi siin snorkeldada ja natu saarel aega
veeta, et siis õhtul edasi sõita. Sõidu ajal leiame laevast imepisikese ca 2 cm pikkuse geko poja, viime ta saarele puude vahele, et tal toitu jaguks ja et me teda kogemata ära ei lõmastaks. Saarel on üks majapidamine, kus hetkel kedagi
näha pole. Jalutame saarele ringi peale, selleks kulub ca pool tundi. Jalatallad
vajavad siin korralikke jalavarjusid, kohati on pinnas täis vastikult teravaid
korallikivisid, kohati on kaldaäärsetel mangroovilõigud. Viimased tekitavad
läbimisel tiba kõhedust, kuna siin saarel olla paar aastat tagasi üks turist
krokodilli poolt nahka pistetud. Saalomoni saartel elavad harikrokodillid Crocodylus
porosus on maailma suurimad roomajad, kes kasvavad kuni 6 meetri pikkuseks
ja võivad kaaluda üle tonni, nad on väga head ujujad ja kunagi ei tea, mis saarele
nad end parasjagu sisse seadnud on. Oleme tiirult naasmas, kui kostub
mootoripõrin ja saabub saare elanike paat koos perenaise ja tema poja perega. Poja
suu punetab beetlipähklitest ning ta hakkab oma hambutu naeratusega meiega kohe
kauplema, õigemini päheõpitud listi esitama asjadest, mida purjetajatelt saada
võiks: Kas teil ülearuseid lestasid ujumiseks on, kas ujumisprille on, kas ehk teil
on mõningaid kalalante või siis emale lugemisprille, ehk on mõni ülearune
mobiil või ehk saate anda galloni bensiini, et saaksime sõita suurele saarele...
Lõpuks, kui meie käest on paar liitrit bensiini ja muud nipet näpet kätte
saadud, küsitakse edasi ega ülearust mootori propellerit pole pakkuda.. Sellise
agressiivsusega soovide ette vuramine on päris üllatav ja distantseerume
edasistest nõudmistest. Läheme mere poole üle rihvi snorkeldama, siin on korralik
püstloodis sein, kus vesi kukub sügavikku. Veekihtide temperatuuri erinevused
on silmnähtavad, põhjast tulevad külmad venivad veejoad üles sooja voolavama vee
vahele. Siin ujub arvukalt värvilisi kalu, nähtud saavad ka haid ja mureen. Ankru
võtame välja paar tundi enne päikeseloojangut, et enne pimedat Russelli saarte rägast
välja sõita. Veel laguunis saarte vahel sõites näeme väikesekasvulisi delfiine,
kes korraliku pundiga mõnikümmend minutit meil laeva vööris lustivad ning eemal
veest pulgana püsti välja hüppavad. Pimeda eel sõidame rihvide vahelt välja
avaookeani. Õhtul märkame jahi peal taas ühte tillukest geko poega, ilmselt on meil neid siin terve pesakond :)
 |
| Kalapüük Russelli saarestikus |
 |
| Külastame siin Mbakui saart |
 |
| Toome tassis maale laevast leitud imepisikese geko beebi |
 |
| Kohati on pinnas täis vastikult teravaid korallikivisid |
 |
| Meritähe rand |
Nad kõnnivad!
 |
| Saare perenaine räägib meiega maast ja ilmast |
 |
| Perepoeg nuiab oma beetlipähklitest punetava naeratusega kõiksugust kraami välja |
 |
| Ja saabki meilt paar liitrit bensiini ja muud nipet näpet |
 |
| Russelli laguunis on korralik saarte rägastik |
 |
Veel laguunis näeme väikesekasvulisi delfiine, kes korraliku pundiga mõnikümmend minutit
meil laeva vööris lustivad ning eemal veest välja hüppavad |
Hopa
 |
| Leiame jahilt veel ühte tillukese geko poja, ilmselt on meil neid siin terve pesakond :) |
Öösõit vastu 8. septembrit möödub tugevas, ca 30 knotsi tuules
ja kõrgetes mitmemeetristes lainetes, mis prõmmivad korralikult. Rahulikult
magajaid täna pole, värske vahimadrus Marguse olek on nii zombilik, et kapten
kupatab ta öövahetuse asemel koikusse. Lainetuse kiuste naudivad teised aga vastu
hommikut saabuvat täielikku kuuvarjutust. Jälgime kuu kahanemist ja ketta mõnusalt
punakas-oranžiks värvumist. Blood Moon, võimas! Hommikuvalges sõidame sisse kahe
suure saare, Vanguru ja New Georgia saare vahelisse väina, laine raugeb ja ka
tuul kustub. Ca 100 miili sõitu seljataga, seame end ankrusse Vanguru saarel
asuva Vanua Kino Lodge ette. Sihtkoht asub mägede vahel, mis tuule korralikult
kinni võtavad. Siin on täielik tuulevaikus ja mõnus sile kanuutamise vesi ;). Siinsetel
pole aimugi, milline torm paarkümmend kilomeetrit väljaspool saart möllab.
Ankur sees, veedame päeva laevas ja puhkame rappumisest välja. Margus avab paar
kookost, kust saame head viljaliha ja kookosvett. Karola ei jää alla ja küpsetab
vaarika-banaani koogi. Õhtuks oleme palunud Lodge rahval meile kohalik õhtusöök
valmistada. Kui kell viis kaldale läheme, hakkab vihma ojadena kallama, meid võetakse
vihmavarjudega vastu ning seatakse väliterrassile korraliku katuse alla lauda.
Siin köidab pilku uhke trofee, suure krokodilli kolju. Meie toome talle salaja
seltsiks pisi-pisi kroku, oma laeva geko poja, kelle poetame aeda ühe suure tüve
alla. Meid kostitatakse lahkelt, õhtusöök on lihtne, kuid samas ülihästi
valmistatud. Laual on kohalikud toidud: King Fish ahjukala, oa salat, munavorm, ahjus
küpsetatud kõrvitsa ja maguskartuli tamp, riis ja värske salat. Kõik on väga maitsev!
Pererahvas meiega lauda ei tule, perenaine tutvustab paari lausega, mis toidud
laual on ning siis lastakse meil rahulikult süüa ja paadisillal toimetavat
jäälindu vaadelda. Pärast sööki ajame pikemalt juttu, jätame Juliettele ja
Terryle mõne Eesti suveniiri ja Breeze laevalipu ning lepime homseks kokku
paadiretke kohaliku jõeelustiku vaatlemiseks.
 |
Sõidame 30 sõlmese tulle ja suurte lainetega lääne poole
|
Lained kuuvalgel
 |
| Vastu hommikut naudime täielikku kuuvarjutust. Blood Moon! |
 |
Paar pääsukest käib meie tegemisi uudistamas
|
Linnukesed
 |
Vanguru saare all on meri täiesti rahulik
|
 |
| Vanua Kino Lodges võtab peremees meid vihmavarjuga vastu |
 |
| Harikrokodilli Crocodylus porosus kolju |
 |
| Toit on kodune ja maitsev. See ei sega linnuvaatlust :) |
 |
| Leia pildilt jäälind! |
 |
| Pärast sööki ajame pikemalt juttu ja jätame Juliettele ja Terryle ka Breeze laevalipu |
 |
| Vihmajärgselt aurav mets |
Teisipäeva hommikul tuleb Terry meile purjeka peale järgi
pika puidust paadiga, kuhu on istumiseks seatud kaks rida pargipinke :) Sõidame
üle väina New Georgia saarele, kus meresopid tungivad vihmametsa vahele.
Kallastel olevate majade hoovid on puhtad, siin hoitakse oma majapidamisi
ilusti korras. Vee peal käib aktiivne elu, paatidega sõidetakse kooli, tööle,
poodi, kohalikku lennujaama. Kõik on tegusad, meie siin tähelepanu ei ärata, kedagi
turistid väga ei huvita. Liigume aeglaselt mööda madalat jõedeltat, kaldad on
täis mangrooviribasid, siis siseneme jõkke. Siin kulgetakse väga rahulikus
tempos puutüvedest välja uuristatud kanuudega. Magevees mangroov kaob, tihe
vihmamets hoiab meid päikesevarjus ja kaitseb kuumuse eest. Kasvab erinevaid
palmisid, rohkelt Sago palme, millest siinmail katuseid ehitatakse. Džunglst
kostub põnevaid hääli, näeme siiski vähe, sest lopsakatest lehtpuudest läbi ei
näe. Aegajalt lendab mõnilind üle jõe, näeme mõnda papagoid ja kakaduud. Vesi
jões on sogane ja tumeroheline, krokodillidele väga sobiv. Nii sobiv, et meie
neid ei näe. Aga meie kolme tunnine retk on lahe, tõeliselt tore loodus on siin.
Sõidame jõest uuesti mereveesoppidesse, siin on selge soolane vesi, põhjas värvilised
merekalad ja siilikud. Soppide vahel on kanalid, mida kohalikud veeteedena
kasutavad. Meie sõidame kanaleid mööda ookeani väljapääsuni, mis on kõrgete
lubjaste seintega kitsas läbipääs korallikaljude vahel. Merelt tulev ookeanilaine
lööb siia kitsusesse efektselt sisse ja uuristab kaljuseini alt aina edasi.
Tagasiteel käime läbi kohaliku kunstniku kodusest ateljeest. Mees teeb ise
taimekiududest, peamiselt banaanilehtedest, paberit ning trükib sellele oma
kujundatud šabloonidega trükipilte, samuti meisterdab puitkujukesi. Vahetame
mõned Saalomoni dollarid rahvuslike trükipiltide vastu. Enne meie jahile tagasi
viskamist toob Terry meile turult joogiks kookoseid ning siis ongi aeg siinse
rahvaga jumalaga jätta.
 |
Varases hommikuvalguses aurab mets ikka edasi, niiskust siin jagub
 | Terry tuleb meile järgi puidust paadiga, kuhu on istumiseks seatud kaks pikka pargipinki
|
|
 |
| Sõidame üle väina New Georgia saarele, kus meresopid tungivad vihmametsa vahele |
 |
| Tankla |
 |
| Külapood |
 |
| Jõedelta kaldad on täis mangrooviribasid |
 |
| Sisemaal magevees mangroov kaob, siin laiub uhke vihmamets |
 |
| Sago palmid, mille lehtedest ehitatakse siin katuseid |
 |
| Näeme ka mõnda papagoid |
 |
| Lahe soppide vahel on kanalid, mida kohalikud veeteedena kasutavad |
 |
| See vastutulev seltskond suundub lennukile |
 |
| Soolane vesi on selge, siin on värvilisi kalu ja siilikuid |
 |
| Väljapääs ookeanile on kõrgete lubjaste seintega kitsas ava korallikaljude vahel. Merelt tulev ookeanilaine lööb siia kitsusesse efektselt sisse ja uuristab kaljuseini alt aina edasi |
 |
| Kodune kunstiateljee |
 |
| Ateljee kiisu |
 |
| Kunstniku pere meid teele saatmas |
 |
| Turg |
Kookos
 |
| Terry toob meile turult joogiks kookoseid |
Hiivame ankru ja suundume läbi saartevahelise sinkavonka
tee põhja suunas ookeani poole. See sõit käib põhiliselt Google Mapsi satelliitkaardi järgi,
sest merekaartide andmed siin on pehmelt öeldes "pekkis". Kolm tundi
pusimist ja olemegi ookeni veerel, siit jääb ca 80 miili vaba veega sõitu meie
Saalomoni viimasesse sihtpunkti Norosse. Tuul vaibub ära ja enamus aega tuleb
sõita mootoriga, äike see-eest sähvib ja müriseb öö läbi nii ees kui taga.
10. septembri hommikul jõuame põhja poolt sisse New Georgia
saare läänerannikule. Läbime siin Noro linna ees kitsa kanali, kus kiilu all on
vaid meeter vett ja paneme turu lähistel väikeses lahesopis ankru sisse. Oleme
keset linna viivat träffikut, siin käib tihe kala- ja taksopaatide edasi-tagasi
vuramine. Natuke nautinud vaikset ilma ja hommikusööki, läheme linna peale
toimetusi tegema. Nagu ikka on vaja sularaha välja võtta (kõik toimib siin
enamasti sulas, ka kütuseost), leida üles immigratsioon ja toll, poes varusid
täiendada, turult värsket osta, ehk teha veel viimane maine õhtusöök enne
pikemat Austraalia suunal sõitu jne. Immigratsioonis öeldakse, et täna vormistada
ei saa, aga nad tulevad homme koos tolliga meile kaubalaevade kais ise laeva peale.
Seal on meil juba kell üheksa hommikul tax free kütuse tankimine kokkulepitud. Poodides
suurt midagi pole, ostame siit õunu 5 kohalikku dollarit tükk (jagada ca 10) ja
kartulit 20 kohalikku dollarit kilo. Turul on valik veidi parem, enamus kaubast
on pandud 10 dollaristesse hunnikutesse. Võtame pisikesi suht krimpsus tomateid,
türgioa laadset toodet, lehtsalatit, suuri ümaraid kurke, natuke maguskartulit,
värvilise punase kollase rohelise
kirjude viljadega tšillipipra põõsa, ehk et saame oma elementaarse värskevajaduse
kaetud. Turu juures tänaval on pikas reas lauad, kus müüakse beetlipähkleid,
võtame neidki mõned. Vaja ju ära proovida see kole suid punaseks tegev aine,
eks näis, millal selle püha toimingu ette võtame. Koos pähklitega tuleb veel
kaasa osta mingi pikk pajuurva laadne tutt, mis pidi olema sama beetlipalmi võrse.
Seda näritakse koos pähkliga, et mekk ikka õige oleks. Kogu linn on nagu
vereimejate suguvõsa, hambad verised sellest punasest tatist ja enamjaolt pole
neid hambaid väga alleski.. Õlut müüakse alkopoes Blue Container Shop, mis ongi
siniseks värvitud konteiner. Pudelivee ja munad võtame ühest hiinakate poest, neid
ikka jagub pea igasse riiki. Õhtusöögi teeme Hiina restos Kai Bar, kus meid paigutatakse
eraldi VIP ruumi pöörleva serveerimisalusega ümmarguse laua ümber. Toit on
suurepärane, suudame end tellimisel tagasi hoida ja saame kõik söödud ;)
 |
| New Georgia saare lääneranniku linn Noro |
 |
| Ankurdame keset linna viivat träffikut, siin käib tihe kala- ja taksopaatide edasi-tagasi vuramine |
 |
| Ägedaid puulootsikuid liigub ka |
Kalaparv
 |
| Vihmanautlejad |
 |
| Politseipaatide sild kalasadamas |
 |
| Kohalik paaditankla |
 |
| Tänavaäärne laudade rivi on beetlipähklite jaoks |
 |
| Alkoholiputka juures beetliplärakaid sülitada ei lubata |
 |
| Laevas käib meil erinevaid pakkujaid, kes kala, kes suveniire |
 |
| Õhtustame Hiina resto VIP ruumis |
Lauakeerutus
Neljapäeva 11. septembri hommikul manööverdame kütusekaisse,
kus saame veidi pragada, et raadioteel ette ei teatanud. Kuigi meil on
tankimine kokkulepitud, tuleb välja et üle kahekümne tähtsa lähiregioonide naase
on siin kohtumas, nii et valvet on tugevdatud ja politseikaatrid vuravad edasi-tagasi.
Meid see õnneks ei sega ja saame kütuse kätte. Kuna oleme kaubalaevade kais, on
jahile pääsemine keeruline, kuid läbi raskuste saavad vajalikud ametnikud
siiski pardale ning meie templid passi. Maksma seekord midagi ei pea. Stardime
keskpäeval, võtame suuna väina lõunapoolsele avamere väljapääsule. Sõit
vihmametsade vahel on tore, kaldahüttidest lehvitab lapsi, lendavad kakaduud ja
papagoid. Enne Saalomoni saarestikust väljumist teeme veel viimase peatuse
väikesaare Tatapuraka all, et veel veidi ringi uidata. See seiklus saab aga
lisategevuse, kuna unustame ankurdades õnged sisse kerida ja üks neist jääb korralikult
propellerisse kinni. Jupp aega snorklitega sukeldumist ning nööri ümber võlli
lahti harutamist ning saame õngeliini lahti. Siis uudistame saare peal ringi, siin
on palju kookospalme ja erinevaid orhideesid, kookoste otsas toimetavad punased
papagoid ja valged kakaduud. Ja üllatavalt palju on siin servaala maatükil
sääskesid. Õnneks on meil malaaria profülaktika tehtud.
 |
| Tolliametniku raske töö |
 |
| Sõit väinas vihmametsade vahel on tore, kaldahüttidest lehvitab lapsi, lendavad kakaduud ja papagoid |
 |
| Viimase Saalomoni saarestiku peatuse teeme väikesaare Tatapuraka all |
Papagoidel on omavahel palju kemplemist
 |
| Vee kohal tiirutavad suuremad linnud |
 |
| Hüvasti, Saalomoni saared! |
Tagasi Breeze peal, sõidame
rihvide vahelt välja avaookeanile, üks suur sõjaväe lennuk teeb madalal meie kohal paar uhket tiiru. Ees ootab mitmeid päevi sõitu Austraalia
suunal. Plaanis on illegaalne puhkepaus mõnel Paapua Uus-Guinea väikesaarel,
kuna sinna pole meil aega end sisse klaarima hakata. Eks näeb, mida tuul ja ilm
meile pakuvad, Neptunilt palume head sõiduilma ja kala, sest viimati püütud
kuldmakrell sai just otsa. Seilame!
