Vanuatu, 21.08 - 31.08

Ilmaprognoos lubab 20-25 sõlmest tuult pooleldi tagant, mis on hea suund. Tavapäraselt tuleb prognoosile ehk 5 knotsi juurde panna. Nii enamvähem ongi, kui on üle kahe ööpäeva sõidetud, on põhiline tuul olnud 23-30 vahel. Lained loksutavad hästi, sest kuskilt lõunast tulevad seal möllava tsükloni lained risti värskemate siinsetega, kohati on laine ca 5 meetrit koos oma murduvate harjadega. Proovime öiseid vahetusi sõita veidi rohkem allatuule kursil, nii raputab natu vähem. Sõidame ainult eespurje kenuga, nii on vähem mässamist lainetes kolkiva kroodiga, ja ega meil kiiret pole, sest plaaniliselt peaksime jõudma kohale pühapäeva hommikuks, sisse saab Vanuatusse kirjutada aga alles esmaspäeval. Kala me ei püüa, liiga palju loksu, kui miski suurem otsa tuleb, siis mitut tundi siin lainetes kalaga võidelda ei soovi. Kohe esimesel ööl vastu neljapäeva tuleb meie ristuval kursil üks kalalaev, lähedale jõudes tuvastame tal üle 150 meetrise traali tulede märgistuse, tema kurssi ei muuda, kokkupõrkeni on 8 minutit. Traali sisse ei soovi me sõita, seega tuleb meil kas kursist ära pöörata ja oodata piisava aja laeva ja traali möödumist või proovida nina eest läbi saada. Esimene variant on suures tuules purjedega suht ebamugav. Seega valime teise. Paneme mootorid tööle, mõlemad suht täispunni peale ja sõidame 10 sõlmese kiirusega kalalaeva vööri eest läbi, vahet jääb tsipa üle 100 meetri, mida on ikka ülivähe. Kuradi hiinakas, tema ei viitsinud meie pärast kraadigi kõrvale keerata... Teisel päeval satume mingite fantoom AIS-de parve, kogu Marine Traffic on mingeid märke täis (tundmatud objektid, kalalaevad jm). Proovime siis aru saada, mis need objektid on. Ilmuvad ka plotteri kaardile, kohati liiguvad 0,1-0,3 knotsiga (ehk seisavad põhiliselt ühe koha peal, muutes vaid triivi suunda). Merel ei näe midagi. Ühele sellisele läheneme, et üle vaadata, see kaob aga 1,7 miili kaugusel meil ekraanilt. Samas suunas edasi sõites peaksime temast mööduma ca 0,6 miili kauguselt, ehk väga nähtavas kauguses. Binokliga vaadates aga ei tuvasta me seal midagi. Sama objekt ilmub plotteri ekraanile tagasi meie selja taga, ca 20 minutit hiljem, kui oleme temast möödunud, müstika, mis need objektid siin on. Lõpuks tuvastame ka ühe päris kalalaeva visuaalis, see liigub kiiremini kui need fantoomobjektid, seega tundub olevat päris asi ;) MMSI numbri järgi hiinakad, seega vist on saanud siin regioonis mingi püügiõiguse ja nüüd on siin nagu kährikkoerad troppis üksteise kukil püüdmas. Pluss lisaks need fantoomid, mille päritolu jääb segaseks, MMSI numbri järgi Uruguai registris. Mis nad tegelikult on, mingid kalapüüniste poid, meredroonid või lihtsalt elektroonilised fiktiivsed objektid, või mingid, jääb teadmata... 

Tuult meil jagub, hetkel 28 sõlme


Korralik lainemöll


Laineid jagub kauaks

Fantoom AIS-de parv plotteril, meres ei näe me midagi

Laupäeval on tuul endiselt 20 sõlme ringis ja lained loksutavad jätkuvalt korralikult. Meid aitab sellest üle olla kapteni poolt kokku keedetud korralik kanasupp, milles ka hea annus laevas kasvatatud Cayenni pipart. Ja kes küsib, kas linde on? Vastus on, et ikka on, tormipääsud ja suulad, suht tihti, seega linnuvaba päeva pole meil sellel reisil endiselt mitte ühtegi olnud ;) Lisaks on lained meile pardale visanud mõned ca 10 cm pikkused punase kirjaga värsked kalmaarid. Ahtris särab öösiti plankton, lambi valgel hüppab laeva kõrval kalmaare ja krevette, lendab lendkalu. Pühapäevaks on tuul vaibunud, meri siledam ja päike paistab. Võtame vahepeal ka mootori appi. Linnuparved toimetavad koos jahti pidavate veest välja hüppavate tuunikaladega. Meil aga kala ei näkka, seega oleme juba pikalt ilma, peab vist kunagi lanti vahetama ;)

Öösel hüppab pardale punase kirjaga kalmaare

Kenu serv saab tugevduse, et reelingu serv seda läbi ei sööks

Väsinud laevalipp läheb kuupäevadega dateeritult arhiivi

Jüri seab paika värske lipu

Efate saarele Vanuatu pealinna Port Vila ootealale jõuame pühapäeva 24. augusti keskpäeval. Siin on hea turvaline tuulte eest varjatud koht, paneme ankru sisse ja asume järgmise päeva sissekirjutamist ootama. Peagi tuleb meile külla kõrvallaeva portugaallane, kes ütleb, et ootab sissemöllimist juba reedest saati. Päev on veel pikk ja me ei pea vastu ning teeme illegaalse maabumise kummikaga juba täna õhtul linnakais ära. Jalutame lähitänavatel, võtame ATM-ist kohalikku raha (sula on vaja ametnikele sissekirjutamise tasudeks), pea kõik naised on lillelistes sitskleitides ja väga ei suhtle, mehed see-eest tervitavad. Nii meestel kui naistel on peas krunnis või patsides juuksepahmakad. Rannaäärses pargis käib pühapäevane jutlus muusikaga, kuulajaid on vähevõitu. Meie teeme kohaliku jahtklubi Yachting World sadamakõrtsis kokteilid ja kuulame siinset naissolisti, kes laulab väga hästi ning läheme siis laeva tagasi. Kiirest linnavisiidist jäävad enim silma maavärina kahjustused. Port Vila sai 2024 detsembris üle 7 magnituudise maavärinaga korralikult pihta, epitsenter oli meres linnast vaid 34 km kaugusel. Linnas sai 14 inimest surma. Port Vila peatänav oli 8 kuud (!) suletud. Praegugi on palju lintidega piiratud ja mahajäetud maju, kus on varinguohu sildid. Kohalikku kaubasadamasse viiv tee oli kokku varisenud (mägi oli kaela tulnud) ja seda pole veel taastatud. Kruiisilaevad siin pikalt ei käinud, esimene saabus alles kuu aega tagasi ning meie ajal jõuab sisse neljas kruiisikas peale maavärinat...

Port Vila sadam on mägede vahel varjus 

Sadamasse sissesõit on väga kaunis

Rannaäärses pargis käib pühapäevane jutlus muusikaga, kuulajaid on vähevõitu

Naised kannavad värvilisi sitsikleite

Detsembris 2024 sai Port Vila korralikult pihta 7-magnituudise maavärinaga. Linna peatänav oli 8 kuud suletud. Praegugi on siin palju lintidega piiratud ja mahajäetud maju. 

Hüljatud restoran

Endiste hotellide asemel on kohati veel lagedad platsid,
aga esimesed kruiisilaevad on leidnud tee tagasi

Rannaäärsel promenaadil toimetavad kalamehed, kelle värviline saak  pilku püüab

Esmaspäeva hommikul tuleb meil raadio otsas jupp aega oodata, üle tunni, enne kui saame loa mooringusse tulla. Edasi läheb ladusalt, kollases paadis mees tuleb vastu ja aitab meil otsad poi külge kinnitada. Kui kummikaga juba tuttavas sadamakõrtsi kais sildume, ootab seal immigratsiooniametnik, kes kasseerib templite löömise eest sisse 4800 Vanuatu vatut (35 eur), raha tal tagasi anda pole, seega saab 5000 ;) Edasi juhatab ta meid ajutisse tolliruumi, mis on kõrvalmaja all keldriparklas kitsas pimedas käigus (ise oleks suht võimatu seda leida, ei ühtegi silti). Siin toimub rahulik andmete sisestamine arvutisse ning poole tunniga on vajalikud infobitid lahtrites paigas ning saame paberi, et oleme maale sisse vormistatud. Siiski on veel vaja kohtuda BioSecurity ametnikuga, kes aga on täna hõivatud ja soovitatakse tulla homme. Sellega läheb õnneks nii, et kui me jahtklubisse lõunale läheme, tatsab seal ringi kollase vestiga tüüp, BioSecurity silt selja peal. Võtame ta rajalt maha, tuleb vormistab meil lauas vajaliku dokumendi ära, meie poolt Coca Cola ja 9500 kohalikku raha (ca 70 eurot). Hoiatab, et siin saarel on hirmsad palmimardikad, ninasarvikpõrnikad, kes valguse peale laeva lendavad. Seega ei tohi jahi peal õhtul peale ankrutule midagi heledat põlema panna ning sadamast ei tohi pärastlõunal peale kella nelja üldse lahkuda, et need mardikad kuidagi laeva tulede peale laeva ja sellega teistele saartele ei satuks. Võtame teadmiseks.

Immigrasiooni toimingud saavad tehtud sadamakõrtsis

Samas saab tutvuda kohaliku vajaliku sõnavaraga

Maavärina järgne ajutine tolliruum on keldriparklas.
Ruum, kuhu ei juhata ükski silt, asub auto taga olevas kitsas pimedas käigus 

Peale maavärinat kruiisilaevad siin pikalt ei käinud, kuu aja eest saabus esimene, meie ajal neljas  

Kruiisitajatele pukseeritakse kohale saabumisplatvorm koos treppidega

Ja siis hakkab turistide edasi-tagasi vedu sadama ja suure laeva vahet

Port Vilas teenindab purjetajaid hubane sadamahoone koos sooja abivalmis perenaisega 

Tatsame koos kruiisilaeva 3000 reisijaga mööda kohalikke poode ja turgu. Kell neli, kui kruiisilaev lahkub, oleme ühtäkki siin ainsad turistid. Suveniiriputkad pakitakse kokku, järgmise laevani on äris paus. Meie jalutame linnas, käime turul varusid täiendamas ning täidame kohalikus Scuba klubis ära oma sukeldumisballoonid. Õhtust läheme sööma kohalikku prantsuse restorani L’Houstalet Restaurant, kus on menüüs kohalik toit, mis meile huvi pakub, mida juba naljalt mujalt ei saa. Lendkoer, fruit bat. Kuigi roog on menüüs täitsa olemas, selgub, et seda alates koroona ajast enam ei pakuta. Võtame siis metstuvi ja krevetid kartuli gratääniga, maitsevad head, aga nende pärast me siia ei tulnud. Muutke ära oma menüü!

Pildikesi värvilisest Port Vilast

Nagu mujalgi Polüneesias veedetakse ka siin aega petangi mängides

Turuelu

 

Lisaks banaanile saab leti alt varbaid

 

Kuigi Prantsuse restorani L’Houstalet Restauranti menüüs on kohalik lendkoera roog täiesti olemas, selgub kohapeal, et seda alates koroona ajast enam ei pakuta 

Kõrgvee ajal kuiva jalaga paadisillale ei pääse

Teisipäeval sõidutab meid Efate saarel ringi kollane B numbrimärgiga taksobuss, taksojuht kasseerib meilt poole päeva tuuri eest 6000 vatut (44 eur). Saarel on palju kehvas seisus kookoseistandusi. 2023. aasta oktoobris, aasta enne maavärinat, räsis saart 5 taseme tsüklon Lola, mis jättis palju kookospalme ilma "tuttideta", püsti on paljad tikud. Kuigi kohalike jutu järgi sobib kookosepuit hästi ehitustöödeks, pole keegi jõudnud neid veel maha saagida. Viimasel kümnendil on saarel levima hakanud ka invasiivne kookoseid kahjustav kookose-ninasarvikpõrnikas (Oryctes rhinoceros), kes toitub palmi lehtedest ja tüve pehmest südamikust. Meie esimene peatus on idarannikul Blue Lagoon, keset metsa asuv helesinise veega laguun, kuhu tungib läbi looduslikke kanaleid sisse soolane merevesi. Laguuni ümbrus on täis katuste ja laudadega istumiskohti, vee kohal puude otsas ripuvad köied, millega saab ennast vette kõigutada. Pääsu eest siia küsitakse aga 17 eurot nägu. Teeme lühikese peatuse lõunaranniku liivarannas ning siis sõidame Rarru kaskaadidele. See on ilus puhtaveeline rohelusse mattuv joastik, treppoja, kuha end ka jahutuseks sisse kastame. Seda kõike aga jälle raha eest (10 eur). Külastame traditsioonilist küla, vabaõhumuuseumit, mis ongi turismi jaoks loodud. Siin räägitakse ravimtaimedest ning traditsioonilistest jahi- ja kalapüügiviisidest. Põnev moodus kalapüügiks on oksaharude vahele ämblikuvõrgu mässimine ja sellega vees solberdamine. Võrgu helkimine meelitab kalad uudistama ning tuulehaugi tüüpi kalad jäävad nokka pidi võrku kinni ja tuleb siis kiiresti välja tõmmata. Samuti põnev viis on mürgiste juurikate kasutamine väikestes lompides kalade halvamiseks, meenutab elektripüüki. Meile esitatakse siin rahvuslikke tantsusid ning kõnnitakse lõkkekuumadel kividel. Show on OK ja muidugi maksab (10 eur nägu).  

Paljudel autodel ripub esiklaasil õnnetoov taimetuustak, ka meie taksol.

Ees sõidutab kohalikke veomasin

2023. aastal räsis saart 5 taseme tsüklon Lola, mis jättis palju kookospalme ilma "tuttideta", püsti on paljad tikud. Viimasel kümnendil on saarel levima hakanud ka invasiivne kookoseid kahjustav kookose-ninasarvikpõrnikas (Oryctes rhinoceros), kes toitub palmi lehtedest ja tüve pehmest südamikust. 

Paljudele palmidele on kinnitatud mürgise pestitsiidi eest hoiatavad sildid, suur osa saarest on seetõttu ligipääsmatu  

Blue Lagoon, keset metsa asuv helesinise veega laguun,
kuhu tungib läbi looduslikke kanaleid sisse soolane merevesi

"Jalgadega" kalad

Laguuni kaldal jalutavad smaragdtuvid (Chalcophaps longirostris)

Peatus lõunaranniku liivarannas

Rarru kaskaadid on ilus puhtaveeline rohelusse mattuv joastik, treppoja

Jõekallastel on palju rohelust ja kauneid õisi

Kalda roheluses koovad võrke ämblikud, kelle niitisid kasutavad kohalikud kalamehed ka kalapüügil

Traditsiooniline moodus kalapüügiks on oksaharude vahele ämblikuvõrgu mässimine ja sellega vees solberdamine. Võrgu helkimine meelitab kalad uudistama ning tuulehaugi tüüpi kalad jäävad nokka pidi võrku kinni ja tuleb siis kiiresti välja tõmmata.

Vabaõhumuuseum tutvustab Vanuatu traditsioonilist külaelu
 

Sõjatants

Põrssa püünise ülesseadmine

Maanteeäärsetel karjamaadel kasvavatel jämedatel lehtpuudel on värsked lehed nagu kevadel

Vähesel määral on saarel ka okaspuid

Tuur tehtud, ostame turult värsket kraami (sh kotitäie kasava juurikaid ning ühtteist vajalikku supermarketist, tagasi laeva ja anname Port Vilast otsad kella kolme paiku pärastlõunal. Sadamas käib parasjagu regiooni juhtpoliitikute kohtumisega seotud politseioperatsioon, melu kui palju. Hiina kingib Vanuatule uued parvlaevad saarte vaheliseks liikumiseks, Meie võtame suuna põhja poole järgmistele Vanuatu saartele. Kulgeme mootori ja kenuga, tuul on tagasihoidlik ja loks vaikne (palju vaiksem kui viimane sõit Fidžilt). Kohati paistavad tähed, kaugel taamal lööb välku, osa pilvedest toob tuulepuhanguid, liiguvad mõned laevad. Seega selline tavaline öösõit ;)

Port Vilast lahkumisel möödume regiooni juhtpoliitikute kohtumise turvapaatidest
 

 

Aga siin seilab ka palju rõõmsavärvilisemaid tegelasi

Saartevaheline kaubavedu

Kolmapäeval 27. augustil jõuame vaiksesse lahesoppi väikeste Maskelyne saarte vahel. Hommikuvalges oleme soovitud ankrukohas Lavrisi jahtklubi ees, kaks jahti on siin juba ankrus ees. Oleme kohalikega varem kokku leppinud, et nad pakuvad meile rahvuslikku toitu ja viivad dugonge (merilehmi) vaatama. Sissesõit lahesoppi on ca 3 meetri sügavuse vee peal, ankrukohta aitab valida meile vastutulnud Philip, kes tervitab meid pisikeselt lekkivalt puupaadilt. Kanuu on vaevu pool meetrit lai, jalad mahuvad napilt sisse ära, kõrval on väike lisaujuk ning Philipil käes veekauss, millega ta aeg-ajalt vett välja viskab. Saame ankru kenasti pidama ja jutud räägitud. Nüüd läheb meie tervitaja järgmise purjeka juurde juttu puhuma, aga seal ei jõua enam vett piisava kiirusega välja visata ning hüppab paadi uppumise vältimiseks ise vette ;) Seal ta siis proovib midagi putitada (lauajuppide vahelt voolab vett sisse), aga lõpeb see sellega, et naabripurjeka tiim võtab mehe oma kummika peale ja uppuva kanuu sleppi ning toimetab nad kaldale. Meie käime jahi kõrval mangrooviriba ääres snorkeldamas, merepõhi on siin teistsugune kui varasemalt, rohune. Eks sellepärast need dugongid siin pesitsevadki, pidid õhtuti kaldaäärde madalasse rohtu näksima tulema. Meie näeme siin mitut kuue või seitsme jalgset meritähte, enamus on ikka viiesed, tunne on nagu otsiks sireliokstelt õnneõisi. Teeme kummikaga ka tiiru toredale liivasaarele, pikale liivaribale, mille veepiiril on palju teokarpe, liivadollareid ja merisiilikute kestasid.

Maskelyne saarestik

Meie ankrukohta kaitsevad merelainete eest mangroovituttidega korallirihvid

Meid tervitab Philip, kes saabub kohale lisaujukiga puitpaadiga

Philipil on käes veekauss, millega ta lekkivast paadist aeg-ajalt vett välja viskab

 

Lõpuks tuleb Philipil paadi uppumise vältimiseks ise vette karata.
Naaberpurjeka tiim võtab mehe oma kummika peale, uppuva kanuu sleppi ja toimetab nad kaldale. 


Ankrukoha juures on korallirihvid, mille ääres hea snorkeldada on 






Merepõhi on siin erinev, rohune, Ka elustik on teistsugune, kui varasemalt näinud oleme


Pehmed korallid reageerivad puudutusele




 Seitsmejalgne meritäht

Uss korallide vahel

 

Külastame lähedalasuvat laidu, toredat pikka liivariba

Merisiiliku kest

Seepia sisemine ujuvkest

Õhtuks oleme kutsutud külla sööma ja kavat testima. Kohalik toit on valminud onni põrandal lõkkel. Pakutakse vardas grillitud tigusid, kala ja kana, laual on austrid, aga kogu toit on juba külm ja kahjuks ka maitsetu. Kohati ikka päris jube, tärkliseks keedetud kasava rullid tunduvad suus nagu liimipulgad. Ühe valminud lihapaki paneb lõkke äärest pihta kohalik kutsu, vast oli see õhtu parim pala? ;) Küll saame külluslikult maitsta kohalikku kavat, mis on täiesti joodav ja tegelikult ka ainus jook, mida siin pakutakse. Õige kava retsept on 1 kg pulbrit 1,5 liitri vee kohta. Küla teenistus tulebki peamiselt kava kasvatusest ja kookoste korjamisest, lisaks veidi kalapüügist ning naiste poolt palmilehtedest punutud kotikestest. Kord nädalas käib kaubalaev, mis toob ja viib kõike eluks vajalikku. Näeme meiegi seda laeva teiselpool saart, kus kohalikest moodustuv pikk inimkett tassib seekord maale tsemendikotte, kogu küla on aktsioonis (esmalt kaubalaevalt kotid väikesele parvele ja sealt õla peal mitusada meetrit madalas vees kaldale). Maskelyne saarestiku Koivou saarel on kokku kolm küla, kohalikus saarekoolis käib 420 õpilast. Koolidirektor Niptick on ka see, kes meiega veebis enne siia saabumist suhtles, tema on üks väheseid, kes inglisekeelt valdab. Meid vastu võtnud Lavrisi külas on jahtklubi nimeline maja, millele parasjagu juurdeehitist tehakse. Külarahvas loodab maja paari kuuga valmis saada. Sõltub see eelkõige meiesugustest külastajatest, kes oma raha tahavad saarele jätta (söögi, snorkeldamistuuride jmt eest). Jahtklubi juurdeehitisel on pisike piklik ja suht kitsas vundament, ei tea, kas on 10-15 m² kokku, igatahes pidi siia ka baar tulema ;) Jätame oma Breeze lipu siia esimeseks jahtklubi külalislipuks.

Maskelyne tavaline palmilehtedest katusega kodu,
kus põrandal on magamisasemed ning nurgas lõkkease toidu valmistamiseks

Memmed köögis

Väikese preili seljataga on jahtklubi vundament

Lavrisi jahtklubi esimeseks külalislipuks saab Eesti värvides Breeze lipp


Rikkalik taldrikutäis on kahjuks külm ja maitsetu

Lavrisi kava on see-eest täiesti joodav.
Ühtlasi ka ainus jook, mida meile toidu kõrvale pakutakse

Kõik külalised said saabudes kaela lillevaniku

 

Järgmisel päeval käime dugonge vaatamas, meile tuleb järgi paat viie kohalikuga, kokku sõidame kaks ja pool tundi ühe saare servast teise ja kolmanda juurde. Peatume erinevates kohtades, kohalikud kargavad vette ja kui leiavad merilehma, siis hüppame meie järgi. Vesi paistab super hästi läbi ja korallid, kalad on kaunid (ei ole meil neist veel villand saanud). Näeme ära ka paar dugongi. Esimene ujub meie poole, lame nägu näsasid täis, huuled armsalt pruntis ja püüab satelliitkalasid maha raputada, teeb meie juures täispöörde ära, saabki neist lahti ning kaob seejärel suurde sinisesse (deep blue). Dugong on delfiini sabaga, matsakas, aga veidi liikuvam tegelane kui teine meriveis, lamantiin, kellel on ümar sabajupp ja kes kulgeb rahulikult nagu suur sült ;) Tagasiteel jahi juurde selgub, et paadikütust ei piisa. Teeme põike külla, mis on mangrooviseinaga merelaine eest hästi kaitstud, vaid mangrooviaugust pääseb küla ette sadamaks olevasse lahesoppi. Siin varjulises vees on palju pontsakaid kirjuid meritähti. Siinne küla on täna hõivatud kauba kaldale vedamisega saabunud laevalt, esmalt laaditakse see parvedele ning tuuakse maale lähemale ja siis viimase otsa vedu põlvekõrguses vees käib inimketis. Nii jõuavad maale näiteks ka tsemendikotid.

Maskelyne saarestiku Koivou saarel on kokku kolm küla,
majad asuvad rannikul ja on ehitatud kohalikust materjalist

 

Merevee läbipaistvus on briljantne ja elustik super äge


Imelised koralliaasad


Esmakohtumine dugongiga

Dugong on lameda näo ja delfiini sabaga matsakas meriveis
 

00.38 teeb dugong kukerpalli

Sinised kalad koralli kohal

  

 Kaldaid palistab tihe mangroovivõsa

Siin mangroovide taga on mere eest hästi turvatud küla


Mangroovide vahel on ka meritähed

 

Kaubapäev. Kord nädalas käib kaubalaev, mis toob kõike eluks vajalikku

Kaubalaevalt laaditakse kraam parvedele, tuuakse maale lähemale ning viimase otsa vedu põlvekõrguses vees käib inimketis. Nii jõuavad maale näiteks ka tsemendikotid.

Oleme nüüd Maskelyne saarestiku plaanid täitnud, snorkeldame veel ankrukoha lähistel ning jätame Lavrisi rahvaga jumalaga. Asume teele Vanuatu suurlinna Luganville, et end riigist välja kirjutada. Teel valmistame Port Vila turult ostetud kasava juurikatest putru, lisame sibulat, porgandit, küüslauku ja paksoiat. Üks varasem kasavapuder tuli meil mõnusa konsistentsiga välja. Seekordsed juurikad aga on vist teisest sordist, lisaks on paljud neist vanaks jäänud ja seest kohati mustaks läinud. Igatahes saab tulemuseks tapeediliim, mille maitse on isegi ok, aga söömine ebameeldiv. Meenutab jahtklubi õhtusöögil kogetut. Õnneks päästavad tänase päeva lambakarre ja punane vein!

Rai

Anemoon kaladega

  

Kaunid korallid

 

 

Selles karbis ei ole tigu vaid koorikloom 

Maskelynedelt lahkudes lehvitame koju hagu vedavale külanaisele
 

Üks varasem kasavapuder tuli meil välja mõnusa konsistentsiga, kuid tänase juurikatöötluse tulemuseks saab tapeediliim, mille maitse on isegi ok, aga söömine ebameeldiv. Meenutab jahtklubi õhtusöögil kogetut. Ju siis on siinse piirkonna kasava kehvemat sorti.

Kasava tapeediliimilaadse pudruga toidukorra päästab lambakarre ja punane vein

Ilm on sobiv Code-D heiskamiseks

Arendame tehnikat Code-D allavintsimiseks 

29. augusti hommikul kell 8 jõuame Espiritu Santo saarele Luganville linna ette ankrusse. Plaanis on end riigist välja kirjutada, ehk immigratsioon ja toll üles leida. Kuna on reedene päev, siis peaks kõik tehtav olema. Aga selgub, et just täna on kohalik püha, "Luganville päev", ning tekib kartus, et saame siin kauem passida ja seda väljakirjutamist oodata... Linn ise on suht kole, jätab tööstuslinna mulje, selline tolmune laiade autoteedega, mille ääres puid ei ole ning kus 30 kraadises kuumuses kuhugi varjuda pole. Sissekirjutamise sadamalinn Port Vila jättis palju parema mulje. Kõmbime mööda tolmuseid seisva õhuga tänavaid ametnike putkasid otsima, higi voolab. Lõpuks leitud immigratsiooni maja uks on lukus. Õnneks saame tagaukse kaudu sisse ja üks neiu seal ütleb, et täna on puhkepäev, aga ta aitab meil templid passi ära lüüa. Meil tuleb täita mitu lehekülge ankeete, mille lõpuks on kohalik laudlina higist läbimärg ;) Templid käes, tuleb tolli minna. Sinna viiv otsetee mäest alla mereäärde on pühade tõttu suletud, nii tuleb meil üle kilomeetri ringi marssida! Ka tolliterritooriumil on osa värvaid lukus, aga leiame vajaliku luugi üles, täidame jälle pabereid ja tasume 8230 vatut Port Marina tasu (mis iganes see ka pole). Tõesti veab, et meil veel niipalju sularaha alles on, sest kaardimakse võimalust siin pole. Veel pabereid, veel ootamist ja „juba“ olemegi Vanuatust välja klaaritud. Uhh! Hea, et tehtud sai, need vormistamised on kohutavalt tüütud.. Võtame linna tagasisaamiseks takso, sest päikesega marssida enam ei viitsi. Kosutame end Smugglers Seafood restoranis, et kaotatud vedelikud taas kehasse taastada (Tusker on suht OK kohalik õlu). Meretoidud on ka täitsa maitsvad ja värvilistes kleitides naised teevad tuju rõõmsamaks, muud head siit linnast meelde ei jää. Vahest siiski ka see, et kohalikud ise on oma riigi ja lipu üle uhked. Lipud lehvivad kõikjal, isegi tellingutel.

Saabume ankrusse Espiritu Santo saarele Luganville linna alla


Linna rannas käib kala rookimine

Linnas on siin-seal kava putkasid, kuhu juhatavad sildid sobivad olustikku

Õnneks õnnestub kohalikust pühast "Luganville päevast" hoolimata end riigist välja kirjutada

Luganville on tolmune tööstuslinn. Kohalikud aga on oma linna ja riigi üle uhked.
Riigilipud lehvivad kõikjal, isegi tellingutel.


Smugglers Seafood restorani terrassil on bambuse toigastest aed

Luganvillest edasi purjetame mõõdukas 10-12 knotsises tuules kenuga 4-sõlmese kiirusega vahelduvate vihmapilvede saatel öö, päeva ja veel ühe öö ning jõuame augusti viimase päeva hommikul ühe Vanuatu põhjapoolseima saare, asustamata Tegua saare, juurde ankrusse. Plaanis on natuke lihtsalt puhata, snorkeldada, saarel veidi ringi vaadata ning mõned kookosed puu otsast alla sikutada. Ankurdame seekord Google Mapsi satelliidipildi järgi, sest Navionicsi merekaardi järgi ankurdame maismaal ;) CMAP, mis meil alternatiiviks tahvlisse on tõmmatud, näitab küll täpsemalt, samas liiga palju infot sellel kaardil pole. Seega tuleb sellistes kohtades oodata ära päevavalgus, et madalamad kohad oleks päikesekiirtes näha, ning liikuda visuaali järgi. Vesi on väga selge ja põhi paistab hästi, ankurdame ca 25 meetri sügavuses suht kalda ääres liivalaigu peal. Tegua saar on metsane, kõrge kallas on kohatiste lubjaste kaljupaljastustega ning rannal lookleb pikk liivariba. Saare kohal tiirutab kümneid lendkoeri, kes lähevad liikvele meie ankruketi kolina peale. Algatuseks sõidame kummikaga kõrvaloleva väikese laiu peale, kus on suht keeruline teravate korallikivide peal jalutada, samas on siin palju korallimustreid ja erinevaid fossiilide kujutusi kivimites. Paadi jätame kaldast eemale ankrule, et seda mitte koralliteravikel lõhkuda, see on ka paras väljakutse. Snorkeldama sõidame Tegua saare kaldarihvile, merevesi on +28°C ja vee läbipaistvus on briljantne :) Korallide harjalt ulatub vaade mõnekümne meetri sügavusele, mitmes kohas on korallide vahel kümnete meetrised sügavad praod, kus kasvab erinevaid korallisid ning varjuvad kirevad kalad. Avavees ujub suuri papagoikalasid, barrakuudasid ja ka valgeuim-rihvihai. Rihvis olevad lõhed ulatuvad kohati kaldaliivani välja. 

Tegua saar on metsane, kõrge kallas on kohatiste lubjaste kaljupaljastustega
ning rannal lookleb pikk liivariba 

 

Karola üks lemmikuid saari siiani.

 

Kaunis ookeani äär


Külastame Tegua kõrval olevat laidu


Laiu on moodustanud veest kerkinud korallirihv, pinnas on terav ja veepiirile on kuhjunud korallikruus

 

 

Laiul jätame paadi kaldast eemale ankrule, et seda mitte koralliteravikel lõhkuda 
 

Sügavas sinises on palju kalu

Korallipraod on vöimsad, pikad ja paarkümmend meetrit sugavad 

Lõputu sinine

Ookeani täis barrakuudasid :)

Siinsed barrakuudad on üle meetrised hirmutavad sellid

 

Vaatame ka Tegual ringi. Tundub, et saare peal ikka mingi elu käib. Metsas on väikesed laagriplatsid, rajad ja põllulapid taro, banaani ning suvikõrvitsalaadsete viljadega. Ühest voolikust niriseb magevesi, ilmselt see on veetud kuskile mäenõlval asuvasse magevee tiiki, mida vihmavesi varustab. Taamal on kuulda kukkede kiremist ja mõni hääl meenutab lehma ammumist, läbi saare me edasi tungima ei hakka ning asi jääb lähemalt uurimata. Küll sikutame palmide otsast alla kümmekond kookost, nii et tühjade kätega me ei lahku. Vaatleme ka paari angerjat, kes kaldavees korallide vahelt saaki otsivad, üks neist sikutab kivi alt krabi välja.

Kaunis Tegua saar

Jüri suundub kookosejahile

Tegua saare taimestik on lopsakas


Punaputukad lilleõiel

Kassaava varud saarel

Võtame saarelt kaasa kümmekond kookost

Kaldavees otsivad saaki angerjad

Tegua saare lendkoer

Karola lennutab saare kohal drooni. Kui siiani on drooni vastu vahel liigset huvi tundnud linnud, siis siin peab vaatama, et droon lendkoeraga kokku ei põrkaks




 

Kuna koht on ujumiseks ideaalne, teeme veel ühe snorkeldamise treti väikese laiu merepoolses otsas. Olavi viskab naised paadiga kohale ja loobib ise kummikast lanti. Karola ja Riina ujuvad ning saavad vee alt näha, kuidas ükski kala landist ei huvitu. Ja miks peakski, siin on ju kalu massi ja igas mõõtmes, ka paari sentimeetriste maimude parvedes on tuhandeid kalu. Suurtel piisab sisuliselt vaid suu lahti ringi ujumisest.. Snorkeldajate „saagiks“ on valgeuim-hai ja kilpkonn. 

Sama päeva, 31. augusti õhtupoolikul kella poole kuue ajal lehvitame lendkoertele ning purjetame päikeseloojangusse. Ees ootab mitmepäevane sõit Saalomoni saartele, lubab mõõdukat tuult ja õigest suunast, peame selle ära kasutama.

Jätame maha aurava maa ja asume mereteele

Teel pakuvad meestele rõõmu Vanuatu Tusker ja Fidži Vonu


Naised naudivad Vanuatu vaarikaid

Purjetame päikeseloojangusse. Edasi Saalomoni saarte poole