Polüneesia Tuulealused saared (Tahaa, Bora Bora ja Maupihaa) 1.07-12.07

- March 14, 2026

Väljume peale viienädalast purjepausi Tahiti kaitsvast korallirõngast ja võtame suuna läände, Tahaa suunas, ca 120 miili minna. Tuul on mõõdukas, seega peame mootori abi kasutama, et järgmine päev valges kohale jõuda. Öö möödub rahulikult, üksikud laevad liiguvad koos meiega ja mõned ka vastassuunas. Päeval möödume Huahine saarest, mõlemad õnged sees, aga kala siin pole. Linnud on ;)

Lõpuks jälle merel!

Polüneesias saab poest A Le Coqi jooke

1. juulil, tunnike enne päikeseloojangut siseneme Tahaa atolli ja paneme end kohe pääsu kõrval oleva motu taha ankrusse. Madal liivane põhi üksikute korallidega, uudistama tulevad meid erinevad kalad, ka haid ja raid. Robert valmistab meile pelmeene, esimene katsetus pastataignaga on ebaühtlane, nii et osa pelmeenide taigen on paks ja kõva. Söödame seda kaladele ja neile maitseb väga, ümber laeva koguneb ka haisid ning põhjas passib kümmekond astelraid. Hea, kui mõni toit ka teistele jagamiseks läheb :) Järgmisel hommikul võtame ette laeva põhjapesu, hoovus on tugev, nii et ujukite vahelt pesuks ripume otste küljes ja küürimine pole kõige lihtsam. Välisküljed saavad puhtaks nühitud kummipaadist. Suurema pinna saame puhtaks, väga hull olukord ei olegi, aga kiilude puhastamise jätame järgmiseks korraks. Sõidame Tahaa teisele poolele edasi, mööda sisemerd (saare ja koralliriba vahel), hea rahulik purjetuul. Õhtuks sätime end ankrusse populaarse snorklikoha Coral Gardeni juurde, kus on ilus päikeseloojangu vaade eemalolevate Bora Bora mägede taustal. Alustame siin Jüri sünnipäeva tähistamisega, sest Eestis on juba uus päev saabunud. Teiselpool maakera saab kõiki tähtpäevi kaks korda pidada, nii Eesti kuupäeva kui kohaliku aja järgi ;) Täna on pidulaual perfektselt karamelliseeritud kammkarbid ning Jüri lemmikliköör Grand Marnier. Päikeseloojang on täna vapustavalt kaunis, kohe kutsub pildistama. Ka need haaravad kaamera, kes end juba loojangute osas immuunseks on pidanud :P

Siseneme Tahaa atolli

Pastameister Robert

Pelmeeni tegu

Pastataigen sobib triggerfishidele hästi

Ka haid on jaol

Hai lähivaates

Raid tunnevad ka toimuva vastu huvi

Puhastustiim töös

Mööduv liivakoorem

Palju õnne, Jüri!
Laual karamelliseeritud kammkarbid ja Jüri lemmikliköör Grand Marnier

3. juuli hommikupooliku veedame Coral Gardenis ujudes. Üle rihvi lööv laine tekitab siin kahe motu (saare) vahel jõena voolava vee. Lihtsalt jalutad mööda saart rihvi äärde ja seal lased voolul ennast saarte vahelt läbi kanda, „drift snorkeling“. Vesi üle pea ei lähe, teel on rohkelt koralle, samuti uhkeid roosasid meriroose koos klounkaladega ning palju teisi kalu. Hoovusevool lõpeb siselaguunis, siin ujuvad liivapõhjas suured astelraid, kes saba hoiatuseks püsti ajavad, kui neile liiga hoogsalt läheneda ;). Teeme allavoolu triivimist mitmeid kordi, lõunaks läheme tagasi laeva, ankur välja ja suund tuntud mäetippudega Bora Bora reljeefi poole. Sõitu neli tundi.

Coral Garden

Teel snorkeldama tuleb meid tervitama astelrai

Robert snorkeldab teibitud jalaga, Tahitil õmmeldud varbavahe vajab veel paranemisaega

Triivimine Coral Gardenis

Anemoonis hullajad

Anemooni Pall

Anemooni Nemod

kornetkala?

Vahvad Lõustad

Jätame Tahaa seljataha

Õnged vees jäävad taaskord täitsa tühjaks, siin pole kala... Enne päikseloojangut siseneme Bora Bora laguuni, otsime saare põhjakaldal sobiva ankrukoha, et järgmise päeva tugevama lõunatuule eest peitu saada. Seame end paika lennuvälja lähedal, maandumisraja otsas, mis asub välimise rihviriba peal. Siin saame hilise õhtuni ja siis jälle varavalgest saati Bora Bora turismi statistikat teha, ikka arvukalt lendab siia neid mootoriga tiivulisi. Aga me saame ka Jüri sünnipäeva tähistada, täna ju siinmail 3. juuli. Tänasel pidulaual on Roberti valmistatud chilli con carne ning Karola meisterdatud maasika toorjuustu tort, koos mulliga.

Bora Bora mäetipud

Bora Bora kuurortid

Ankurdame maandumisraja all

Jõuline puhumine, et soovid ikka täide läheksid!

Öösel tõuseb tuul ning päeval käivad tuulepuhangud üle 20 knotsi, väike loks lisaks, ning jahedus, 25 kraadi tundub juba päris "jahe", eriti kui seda saadab peenike vihmasadu. Vahelduseks päris hea! Plaanime siin saarel snorkeldada manta raidega, võtta kütust, käia kohalikus jahtklubis ja lõpuks ennast Prantsuse Polünesiast välja möllida. Esimene päev aga on tuuline ja vihmane, seega otsustame võtta vaba päeva ;) Õhtupimedas vihm lõppeb, tähed hakkavad särama, tänased viimased lennukid maanduvad ja siis, üllatus-üllatus, meie kõrvalkaldal korraldatakse Bora Bora miljardäride vääriline reedeõhtune ilutulestik. Eesti ükski linn nii võimast tulevärki igatahes aastavahetusel ei korralda. Üle poole tunni lendab taevasse uhkeid tulekerasid. Vaatame ja naudime.

5. juuli hommikul suundume ümber saarenurga laguuni sissepääsu vastas asuvasse kaisse kütust võtma. Teel tuleb vältida mölatajaid, kes siin tavapärast laupäevast võistlust peavad. Võistlemas on pikad ca 6 inimesega lisaujukiga meresüstad, mida on saatmas hulk mootorpaate. Sõit käib Bora Bora põhiasula Vaitape ees, edasi-tagasi ühele ja teisele poole laguuni äärt. Kütusekaisse sõitmisel kiilub kaks kohalikku mootorpaati vahetult enne meie saabumist ennast nahaalselt kai külge, näevad küll, et oleme kohe kohe otsi viskamas. Kas kohalik kultuur? Või näitab see liigutus hoopis, et kõik siinsed ei ole turistisõbralikud. Eks neid ju käib siin saarel ka meeletult palju.. Õnneks kiiret meil pole, ootame ca 20 minutit ja siis saame oma kütusevooliku paaki. Lisaks võtame kohalikust tanklapoest juurde pudelivett, siin hea lähedalt paati sikutada tankimise ajal. Pudelivett kulub meil suht palju (kuigi ka kraanivesi on joodav, on veemagesti sellest kõik mineraalid välja võtnud). Paagid täis, sõidame Vaitape linna ette asuvale poidega varustatud alale. Paadiga saabutakse meilt raha küsima, maksame poi päevamaksu 34 eurot, selle eest viiakse ka meie prügi ära.

Laupäevane süstavõistlus

Perega merel

Siis sõidame kummikaga linna avastama. Käime sandarmis väljaregamist uurimas. On laupäev ja kuna dokumente töödeldakse peasaarel Tahitil, siis enne esmaspäeva ei pidavat midagi juhtuma, kuna seal nädalavahetusel keegi ei töötavat. Meie soovi peale esmaspäeval varakult lahkuda, tullakse meile vastu. Näitame end täna kõik ette ja esmaspäeval piisab, kui kapten hommikul passidega templite järgi tuleb (seejärel peab 24 h jooksul riigist lahkuma), ning vajaliku Clearance dokumendi saadavad nad meile hiljem e-postiga järgi. Meile see sobib. Täna käime linnas poode uudistamas, varusid täiendamas ning teeme kiire snäki ühes söögikohas.

Bora Bora merepoolt

Bora Bora maavaateid ka

Siis laeva tagasi, et võtta suund jahtklubi suunas, lootuses sinna ööseks poi peale saada. Läheb aga nii, et kõik vabad pallid on hõivatud ning otsustame hoopis sõita ööseks ankrusse saare idaküljele, kus meil järgmine päev on plaanis koos mantaraidega snorkeldada. Ankrukoht on väga selge veega, sügavust ca 5 meetrit ja suht tugeva hoovusega, laevast ujumas käime köie otsas. Kaldaääres on kuurort toredate veepealsete onnidega, mis öösel kaunisti valgustatud on. Meil on info, et hotelli eest aetakse ankurdajad vahel minema, meid ei tule õnneks keegi segama.

Süstamine jahi kiiluvees on Polüneesias väga tavaline

Öine kuurort

Pühapäeva hommikul sõidame kummipaadiga mantade vaatluskohta. Siin on juba kaks paati ujujatega ees ja nad asuvad meid kohe lahkelt juhatama, kus vette hüpata ja kus raid parasjagu ujuvad. Toredad abivalmis paadijuhid! Olavi ja Jüri juhivad kordamööda paati, mõõdukas hoovuses tuleb kummikaga snorkeldajad nööri otsas "pealevoolu" vedada ja siis pinnal triivides põhjas tegutsevaid mantasid vaadata. On ikka võimsad loomad küll. Majesteetlikud, rahulikud, suured mitmemeetrise siruulatusega. Saame mitmega kaasa ujuda, kõige rohkem on meil korraga kolm tegelast vaateväljas. Võimas elamus!

Manta naeratus

Majesteetlik manta

Manta lähivaates

Laevas tagasi, võtame suuna taas jahtklubi poole, lootuses, et nüüd ehk on seal mõni koht vabanenud. Nii ongi, saame endale järgmiseks ööks ööpalli ;) Jahtklubi aga pole see, mida mäletame aastast 2014, kui siin rendijahiga käisime. Enam ei ole riikide lippe seinal, ei ole mingit YachtClubi fiilingut, lihtsalt üks tavaline restoran. Ja väga kallis, reisi seni kalleim söögikoht. Juba Aperol Spritz maksab 21 eurot! See kõik teeb kurvaks, aga toit on vähemalt hea ning vaade merele imeline: jahtide taustal üle helesinise vee loojub päike, taamal vahutab rihvivöö ja molutavad motud.

Bora Bora jahtklubi

Jahtklubi resto peened road

Esmaspäeva hommikul siis läheme linna peakai külge ja saame umbes tunniga tehtud viimased vajalikud toimetused. Saame templid passidesse, saame kätte ka väljakirjutamise dokumendi, mis on ikkagi juba valmis tehtud, postkontoris saab üks pakk Eesti poole teele ning poest haarame viimased meeldetulnud vajalikud asjad.

Meie sõit lääne suunas jätkub. Tuult lubab ca 14 sõlme, reaalsus on rohkem 18-22, tuul pooltagant. Seega liigume hea kiirusega, 7-10 sõlmega meie järgmise sihtmärgi, Maupihaa atolli suunas. Teele jääb veel üks tore saar, Maupiti, seekord me aga sinna ei jõua. Meil on kokku sõita 130 miili, kuna me lausa kihutame, siis saame peagi aru, et jõuame liiga vara kohale. Pimedas me Maupihaa atolli sisse sõita ei soovi, seal atollis on vaid üks sissepääs, mis on ca 20 m laiune kanal, kust voolab kogu aeg vastu korralik 2-6 sõlmese vooluga jõgi. Sõltub tõusust ja mõõnast ning sellest, kui palju laineid üle rihvi mingi ilmaga parasjagu lööb (see veemass siis tungib välja sellest ühest kitsast kanalist). Seega võtame kroodi ööseks maha ja kulgeme vaikselt kenuga, tuul on külje pealt ja sellise aeglase tempoga on loks parasjagu vastik. Teisipäeva 8. juuli hommikuvalguses jõuame saare kõrvale, ilm on kohati vihmane ja seega nähtavus kehv. Lootus on sisse sõita, kui päike on veidi kõrgemal ja korallid hästi näha. Kella 9 paiku kohaliku aja järgi oleme sissesõidu kanali suudmes. Juba kaugelt on näha merre voolava "jõe" poolt tekitavat vahust lainetemöllu. Kuna tuul on mere poolt, siis kokkupõrke lained saavad päris korralikud. Nimelt tulevad mere poolt suured lained sissesõidu kanali poole ja sealt voolab suure kiirusega välja see kohalik "jõgi" ning vete kohtumine tekitab korraliku mäsu. Niipea kui oma vööri sinna jõkke saame, hakkab laev vänderdama vasakule ja paremale, ning mootorid tuleb panna suht maksimaalsetele pööretele (2800), et hooga kanalisse sisse sõita, tagant lükkamas lained, eest vastu pressimas väljuv veemass. Natuke rooliga korrigeerimist ja saame kanalisse õnnelikult sisse. Kitsas kanalis endas on veevool õnneks konkreetselt otse, laineid pole, seega tuleb lihtsalt pöördeid panna ja atolli sisse sõita. Hoovus kusjuures ei olnudki kõige tugevam antud hetkel (proovisime tõusu algust tabada).

Maupihaale sissesõitmiseks tuleb läbida korallidevaheline väga kitsas kanal

Sisse sõites tabab meid korralik šokk, saare ühes ankrukohas on üle kümne laeva ankrus, teisel pool saart kolm. 2014. aastal, kui siin rendijahiga käisime, olime siin ainsad ning toona käis aastas siin üldse kümmekond purjekat. Nüüd aga on korraga rohkem laevu ankrus, kümne aastaga on palju muutunud. Otsustame minna sinna, kus on ees kolm laeva ja kus 2014. aastal oli ka põhiline külaelu. Seega laveerime erinevate korallide vahelt ennast saare teise kaugemasse otsa ankrusse. Teel saabub korralik vihmamöll, nähtavus on peaaegu olematu, seega vedas meil selle sissesõidu ajastamisega. Praegustes oludes poleks tahtnud kanalisse sisse sõita.

2014 käis Maupihaal aastas ca 10 purjekat. Kümme aastat hiljem on jahte ühekorraga saarel rohkem!

Laguunis sees saame korraliku vihmasahmaka

Vihmasadu

Peagi tuleb päike välja. Jahi ümber koguneb hulk kalu ja rihvihaisid, käime snorkeldame nendega. Kui veest välja tuleme, proovib Jüri, kas keegi lanti ka võtab. Niipea kui laeva pealt konks vette saab, on mustuim-hallhai otsas, peaaegu meetrine, uhke targa pilguga isend. Tõmbame ta kahvaga välja, päästame konksu lahti ja laseme merre tagasi. Liiga karm oleks sellest iludusest haiuime suppi keeta ;) Kokkuvõte on see, et kala siin püüda ei saa, kuna sekundiga haid otsas...

Ablas mustuim-hallhai, kellel me sõbralikult minna laseme

Pärastlõunal laseme kummika vette ja läheme kohalikku küla avastama, kaasa võtame Tahitilt ostetud kuivained, kohvi, maiustused jmt, et need kohalikele üle anda. Binokliga laevalt vaadates me kedagi toimetamas ei näe. Ja nii ongi, maa peal kõndides selgub, et kõik majad on siinpool saare otsas maha jäetud. Varem korrastatud kookosesalud on väikeseid umbes poolemeetriseid kookoseid täis kasvanud, keegi kookost järelikult enam ei korja ja saar "võsastub" kookostega ;) Ainsana tuleb meid tervitama üks must koer, kes nagu hiljem selgub, on perenaise saarelt ära kolides siia maha jäetud ja keeldub minemast saare teise otsa, kus rahvas praegu elab. Mõned korrad on kohalikud ta endiga kaasa saare teise otsa viinud, aga koer tuleb alati tagasi siia, kus on ta algne kodu. Igale kummipaadile, mis tuleb merelt purjekate pealt, jookseb ta rõõmuga vastu, ikka oodates oma perenaist.. Kõrvalt laeva sakslased räägivad meile hiljem, et purjetajad toidavad seda koera ja nii ta seal elab. Teeme seda meiegi. Kokkuvõte aga selle saare otsas tehtud jalutuskäigust on see, et ühtegi kohalikku pole siin alles, majad on maha jäetud, kookosevõsa sirgumas. Seega meie mitme kilomeetrine matk lõppeb sellega, et tassime oma kuivained jm tagasi laeva. Ju siis peab ikkagi minema sinna teise ankrukohta ka, kus on rohkem laevu ootel ja kus pidi ka elu olema. Täna ööseks jääme siia, et hommikul mõned snorkeldamised teha.

Selle saareotsa ainus säilinud elanik on meie tuleku üle megarõõmus

Tundlamäng

Kookospall otsib pinnast, kuhu oma ootel juured pista

Tsivilisatsiooni jäljed

Suure sõraga erakvähk

Liikumises

Kookose õgijad

Paljujalgne erakvähk

Ja palju erakvähke

Peidus krabi

Agressiivselt kaitsev krabi

Ellujääja krabi

Järgmisel päeval avastamegi siinset mereelu. Esmalt snorkeldame laeva lähedal kaldaäärsel korallrihvil, siin on haid, on kilpkonn, värvilised kalad, kerakalad ja lõvikala. Kõige ägedam aga on suur tumepunane kaheksajalg, kes meie lähenedes end kokku kortsu tõmbab ja värvi muudab, ümbritseva kivi tooni kahvatu valgeks. Ainult silmad jäävad reetlikult punaseks :). Edasi sõidame kummipaadiga ümber saare lõunaotsa, jätame paadi randa ning jalutame mööda kuuma liiva ja siis mööda teravaid korallikive laguunini, mis jääb maa ja saare välisrihvi vahele. Siia juhatati meid ujuma 2014. aastal ja koht meeldis meile väga. Õnneks pole siin midagi muutunud, matkamine siia tasub ette võtta. Üle rihvi lööb pidevalt värsket merevett ning siinne elustik on mitmekesine. On palju värvilisi kalu, ka selliseid, mida mujal näinud ei ole. On krabid, kaheksajalad, mureenid ja rihvihaid. Ja näeme ka mitut väikest merihobu! Äge! Ujumised tehtud, sõidame jahile tagasi ning suundume saare põhja otsa asustuse juurde ankrusse. Täna ootab siin ees juba 12 purjekat!

Papagoi Kalad

Kaheksajala värvivahetus seeria

Siiani parim kaheksajala vaatlus!

Toidu ootel

Nüüd juba kõht täis ja õnnelik rõõmupall

Suundume ümber saare liivase lõunaotsa maa ja saare välisrihvi vahele snorkeldama

Taamal Roberti seljataga paistab elustikurohke rihvivöö

Kogunemine

Enne vette pääsemist tuleb ületada teravad korallikivid, vapramad teevad seda paljajalu

Siin ongi korallidevaheline liigirohke veeriba maa ja ookeani vahel, kus on lausa lust ujuda

Hai ülaltvaates ja..

..veealt vaates ka

Jälitus

Hai ja sõbrad

Mureen

Kerakala ja siilkala

Merihobulane

Korallitippu on roninud surmmürgine tigu Cone snail

Neljapäeva alustame külatuuriga. Esmalt sõidame Harry juurde, kes elab üksi, võtab meid rõõmsalt vastu ja räägib, et saarel on hetkel vaid neli elanikku (2014 aasta oli 11), tema siin majas ning kaks naist pisipoisiga teises majas. Räägime tollase pildi abil siinsetest kümne aasta tagustest elanikest. Kes on kolinud teistele saartele, kes on surnud. Aga ema Adrien koos tütrega on saarel alles, nüüd tal juba 3-aastane tütrepoeg ka. Harry ütleb, et viiksime külakosti neile, ise võtab vastu lugemisprillid. Suundume siis edasi Adrieni pere juurde, maja valvuriteks on siin mitu koera, part ja paar siga. Vastuvõtt on soe, anname oma toidukraami üle, näitame vanu pilte ja videosid. Selgub, et cupra (kuivatatud kookos) varumise tingimused olid muutunud selliseks, et tootmine tuli lõpetada. Et suur laev tuleks cuprat ära viima, peaksid kohalikud suutma 14 tonni cuprat koguda 3 kuuga, see aga polnud siinse 11 inimesega reaalne. Nii lõppeski cupra kuivatamine, kasvasid võssa kookosesalud ning inimesed lahkusid saarelt. Kui varem käis cupra laev saarel 2 korda aastas, tuues ühtlasi ka vajalikku toitu ja muud kraami, siis enam ühtegi suurt laeva saarel ei käi. Jäänud on ainult purjetajad, kes toovad ise ühtteist kaasa ning kelle kaudu saadavad sugulased teistelt saartelt siia vajalikke asju. Adrienni pere elu ongi tänaseks suuresti "turismiga" tegelemine. Turism tähendab tasuta õhtusöökide korraldamist. Rahal siin väärtust pole, pigem kõik osalejad panustavad miskitmoodi (annavad produkte või küpsetavad midagi lisaks). Saame meiegi homseks kutse koos teiste purjetajatega kookoskrabi sööma tulla. Rõõmuga!

Vaatame koos Harryga 2014. aasta pilte, mis tal palju mälestusi esile kutsuvad

Harry saadab meid Adrieni juurde: "Viige külakost naistele, minul pole mdagi vaja!"

Tüüpiline Polüneesia paadisild

Üks kohalik rannavee-elanik, otse paatide randumiskohas. Saab vette tagasi.

Adrieni valdused on hästi valvatud. Rannal peavad valvet koerad ja muskuspardid...

..ning maja juures sead

Iluaiandus...

...ja köögi potindus, kõik on omal kohal

Täna aga võtame ette sukeldumise tuuri keset laguuni olevale madalikule, mille ümber läheb järsult sügavaks. Tundub põnev paik. Meil on kaks komplekti sukeldumisvarustust ning neli ballooni. Seega saame teha 2+2 sukeldumist järjest, algul Riina ja Olavi, siis Karola ja Robert. Mahutame kogu varustuse kummikasse ära ja sõidame ca 1 miili kaugusele madalikule. Seal selgub, et see on suht liivane platoo, aga õnneks on siin ka pikad koralliribad, mis vee all sealt liiva seest välja kasvavad ja kohati päris veepinnale ulatuvad. Läheme ja ujume piki neid rihviseinasid. Veealune elu on tore, palju koralle ja vertikaalseid korallitorne, suuri kalaparvi. Kalad on siin suuremad, ka haid on suuremad. Üks hallhai tiirutab ümber meie, Olavi hinnangul on ta silmavaade näljane;). Sügavas kohtame musti nälkjaid, keda snorkeldades ei näe.

Balloonid paati ja sukeldumiseks sobivat rihvi otsima

Merinälkjad

Hallhai

Reedel sõidame kummipaadiga linnusaarele, see on üks motudest atolli sissepääsu lähedal. Saarele lähenedes tõttab meile vastu erinevaid linde, kõik paistavad laguuni helesinise vee peegelduses sinised. Linnusaarel on pesitsusaeg, suuladel ja fregatilindudel on pesas pojad, tiirudel munad. Linnud meid ründama ei tule, kuigi taevas on lindudest must, meie pea kohal käib korralik lennuharjutus ;) Tõmmutiirud ka pikeerivad, teevad ründesööste, kuid meile pihta ei tule. Puud on pesi täis, eri pikkuses tibusid on mitmel pool pesast välja vaatamas näha. Suula pojad on mõnusad valged karvapallid. Üle välisrihvi tulev vesi tekitab siin saarte vahel voolavaid ojasid, kus näeme väikeseid hai beebisid ja ka lestakalu. Tegime ühele saareosale tiiru peale ja siis kiskus snorkeldama.

Linnusaarele lähenedes tullakse meid kaema

Laguuni helesinine vesi peegeldub suulade kõhtudel ja värvib ka linnud siniseks

Saarele jõudes tiirutab meie ümber juba tõsine linnuparv

Linnupoegadele lisaks on saarel ka sobivaid veesooni haibeebidele..

..ja lestakaladele

Sulepall suulabeebi

Valgetes udusulgedes suulatibu koos musta emmega

Tõmmutiiru pesa munaga

Isane fregatilind emaseid võrgutamas

Kamp fregatilinde koos ühe tibuga

Kanali juures pidid ilusad ujumiskohad olema, otsustame proovida. Plaan on kolm suurimat entusiasti nööriga kummika taha võtta ning nad kanali laguuni poolsest otsast risti läbi vedada. Läheb aga nii, et meie kanali ujumise ajastus ei ole kõige parem, hoovus on märgatavalt suurem kui laevaga sisse tulles (idatuul pritsib ilmselt rohkem vett üle rihvi ja veemass on seega suurem, lisaks on ka tõusuaeg juba läbi). Seega seniks kuni kolmik end nöörile ritta seab ja kummipaadi nina laguuni suunda saab, oleme juba kanalisse sisse kantud. Avastame ehmatusega, et täiskäiguga kummikaga sõites liigume me ikka tagurpidi, kuigi veevoolu vaadates tundub, et kihutame edasi, vool on lihtsalt nii tugev ja kolm ankrut vees piisav takistus. Peagi tuleb ka nööri otsast hüüdeid, et ei jõua kinni hoida. Seega kiire plaan B, kolmik megakiirusel paati ja siis täiskäiguga vastuvoolu laguuni poole tagasi. "Ankruid" enam taga pole, aga oleme juba päris avamere lähedale kandunud. Õnneks saame kanali ühte serva, kus hoovus on veidi väiksem kui kanali keskel ja siin juba tuvastame vaevalise liikumise laguuni poole tagasi. Pikana tunduvad sekundid ja minutid, et seal kiires jões ennast aegmööda tagasi laguuni venitada, aga lõpuks see õnnestub ning saame vähe rahulikumalt hingata. No ei tasu kõiki asju proovida (vist?). Oma snorkeldamise teeme seekord rahuliku veega murdunud sarvkorallide mega hunniku kohal. Elustikku on vähe, aga hetkel tundub see päris hea valik :)

Kella viieks sõidame kaldale, kus dinnerile on kogunenud ligi 30 purjetajat, paarkümmend täiskasvanut ja kümmekond last. Seega paras rahvamass. Saab sotsialiseerutud taanlaste, hollandlaste, sakslaste, šveitslaste, ameeriklastega jne. Enamus teevad oma maailmatuuri mitmeid(kümneid) aastaid, ainult üks Taani pere liigub meiega sarnases kahe poole aastases tempos. Tunnike vesteldud, kannab pererahvas toidu lauale. Siin on kõike küllaldaselt ja kõik on imemaitsev. Kookoskarbi kahes töötluses, poisson cru, pastasalat tigudega, pastasalat lobsteriga, kookosriis. Kookoskrabi on ikka maitselt klass omaette ja maitsebki kookose järgi nagu 2014. aastast mäletame ;).

Adrieni hoov on külalisi täis, ainuüksi lapsi on kümmekond

Vahepeal käiakse laevas riideid vahetamas, kes kuidas sõidab, miks mitte slepis

Meremuljeid on tore vahetada

Toidu tooraine on luksuslik ning maitsed ülihead

Kallistame lahkudes

Pererahvaga väga rääkida ei saa, lihtsalt rahvast ja nendega suhtlejaid on nii palju. Aga kui lahkumisel neid täname ja ütleme, et plaanime homme lahkuda, siis paluvad nad meil hommikul veel läbi astuda. Hommikul siis seda teemegi, läheme maale ja meenutame koos pererahvaga videote abil varasemat kohtumist, teeme ühispilte ja värske sissekande külalisraamatusse, kallistame ja lehvitame. Enne laeva minekut teeme veel dessandi maale ja sikutame palmide otsast kümmekond toitvat kookospähklit. Ja ikka veel pole me valmis Maupihaalt lahkuma. Sõidame Breezega laguuni keskele rihvile, kus paar päeva tagasi sukeldusime, ning snorkeldame siin ja naudime veel laguuni värve. Tuttav hallhai tuleb meile lehvitama, täna ta pilk enam näljane ei tundu :). Aga nüüd tuleb meil minna. On laupäeva, 12. juuli pärastlõuna. Vastu päikest on nähtavus kehv, aga leiame väljasõidu kanali siiski üles ning ca 5 sõlmese taganthoovusega kihutame laguunist välja. Idatuuled suurt vastulainet ei tekita, seega oleme lihtsalt ühes "jões" mis suubub avamerre ja tekitab paarisaja meetri ulatuses mõningaid keeriseid. Hüvasti, Maupihaa, paradiisisaar! Meie liigume edasi läände, sihtmärgiks Niue, kuhu ca nädal sõita. Reis algab mõnusa ampsuga, Jüri toob lauale enda küpsetatud sooja leiva :)