Rapa Nui / Lihavõttesaar, 8.04-13.04

Oleme Lihavõttesaarel kohal, aga maale veel ei lasta, lained peavad vähe rahunema. Ei saanud maale esmaspäeval, ei saa ka teisipäeval, sest ilmastikuolud ei luba. Väljas nii lainehoiatus kui ka püsiv sadu. Peame veel ühe päeva saare nurga taga Vinapus ankrus olema. Antud veesügavuse ja lainetega laseme välja pea kogu oma ankruketi ning vaatame kaldal olevaid kütusetsisterne ja mäenõlvale rajatul surnuaeda. Rohetaval mäeveerel liigub lehmi ja inimesi, tahaks juba nende sekka. Teine päev ootamist on ebameeldiv, lainetus on täna külgepidi ja pole üldse mõnus. Lausvihma asemel piilub päike, see lausa kutsub maale. Prognooside järgi peaks homme ikkagi maale saama, seega sisustame päeva arvutitega, ja hommikusele peekon munale järgneva frikadellisupiga. Öö on väga “rolli”, lained käivad peale ja loksutab korralikult. Õnneks saame kolmapäeva hommikul teavituse, et ilm lubab nüüd Hanga Roasse tulla ja Check-In ära teha. Saame ankru kenasti välja ja kahe tunni pärast oleme etteantud kohas ankrus. Seiklused sellega aga ei lõppe, tuleb teavitus, et ametnikel on täna “emergency” ja nad saavad tulla alles järgmisel hommikul meie dokumente vaatama… Meie peame seni laevas püsima. Taas üks päev ankrus, vesi on siin õnneks rahulik. Jube keeruline on Lihavõttesaarel maale saada…

Õnneks suudame kohaliku veetakso juhi (ja muidu sehkendaja Horbi - koodnimi orbit) ära rääkida, nii et ta toob meile kanistritega 350 liitrit laevakütust ja lisaks ka veel sushi baarist 60 tk erinevaid rulle, mis on päris head. Seega saame oma järjekordse ootepäeva seekord ka kasulikult sisustatud ning homme pole endal vaja kanistritega jalutada (kuskile bensukasse ja tagasi jne).

Rapa Nui maastikud on lagedad ja rohetavad

Kaldaäärsetel jagub tõsist murdlainet tänagi

Teel Vinapust Hanga Roasse möödume Linnumehe saarest, vihmasel päeval siia sõites me seda ei näinudki

Maale ikka ei saa. Vaatame siis saare sümboleid, hiiglaslikke kivikujusid Breeze pealt.


Ja maskiga vee alt laeva alust mereelu 


Kulleriga saabub sushivalik

Kogu Polüneesias on süstamine põhiline spordiala, siin siis esimesed kokkupuuted

Neljapäeval, 10. aprillil tulevad lõpuks ametnikud, seitsmekesi, dokumentide täitmine võtab peaaegu tunnikese, laeva üle vaatama ei hakata ja ongi meil luba käes maale minna, jess, lõpuks ometi… Maale minekuks kasutame siin veetaksot, 20 USD kord, sadamaauku sisse- ja väljasõit käib veealuste kaljunukkide vahelt, tugevas murdlaines nautlevate lainelaudurite vahelt. Ajuti on need murdlained väga suured (ei sõltu ainult tuulest, pigem veetasemest) ning kummikaga on suht keeruline sealt vastu rulluvaid laineid välja saada. Veetakso on selline pikem puupaat (et saaks neist lainetest paremini läbi) nagu enamus kalapaate siin ongi. Jõuame vaevalt maale, kui meile antakse teada, et meie laev on ''triivinud'' korallide kohale ja peame ankru teise kohta viima. Kuigi meie ankur on täpselt seal, kuhu meile asukoha koordinaadid saadeti. Meie jutt ei aita ja Jüri-Olavi käivad uuesti laevas ja viivad ankru sada meetrit eemale. Samuti selgub nüüd, et keegi peab alati laevas olema, juhuks kui on mingi “hädaolukord”, laeva ei tohi üksi jätta. Me olevat selle kohta isegi allkirja andnud. Kes neid paberi hunnikuid ikka jõuab otsast lõpuni läbi lugeda, mis vormistamiseks laeva tuuakse. Seda reeglit me siiski ignoreerime, ka ei luba lähiajal mingit suurt tuult, seega hindame olukorra kontrolli all olevaks. Küll on sellest nõudest tulenevalt kohalikel kohe ka teenus välja pakkuda. Nimelt on isikuid, kes on nõus raha eest jahi peal istuma. No meie jätame selle pakkumise kasutamata.

Kaua oodatud tähtis paberimajandus saab tehtud ja saame loa maale minna

Maalesõit läbi karide ja murdlainete on keeruline, kasutame veetaksot.
Meie Breeze jääb rahulikesse vetesse

Täpid vees on surfarid, surfilainet siin jagub

Lasteaiarühm jalutuskäigul sadamas, kokkupuuted merega algavad siin varakult

Kui on õnnestunud läbi lainete sadamasse jõuda, siis sadam ise on rahulik.
Paatidel piisavalt kairuumi pole, osa neist kinnitatakse trosside külge

Külalistele on suurelt välja pandud sõnastik tavalisemate väljenditega

Iidsete kujude vaimus on saar täis ka tänapäevaseid kivikujusid


Mitmele moaile on peale kujundatud ka linnumehe motiiv 








Müügil väikesed banaanid ja miniananass


Tänaval palju rahulikke koeri, nii suuri kui väikeseid

Kuna maale saamisega läks paar päeva ära, on meil nüüd planeeritud tegevuste elluviimiseks vähe aega ning päevad tihedad. Teeme linnatiiru, vaatame poode, suveniire, käime postkontoris. Ja siis läheme linnaserva ühte kohalikku hoovi väga traditsioonilisele õhtusöögile. Pererahvas võtab meid vastu lilleõitest kaelaehetega. Oleme kokkuleppinud, et tuleme ka toidu valmistamist vaatama. Toit küdeb maa sees augus tuliste kivide vahel. Siga, kana jm lihad ja juurikad on palmilehtede sissekeeratud ning küpsevad maa all mitu tundi, maitseaineid neile küpsemise ajaks ei panda, hiljem lisab igaüks soovi järgi soola, pipart jne. Maa sees lehtedes küpseb ka mingi banaanileib, mida pererahvas pudinguks nimetab. Lisaks maa-alusele küpsetamisele, ootavad grillimist kuus paarikilost punast suurte silmadega süvavee kala „Bright eyes“, keda püütakse umbes 200 m sügavusest.

Saabumisel saame kaela traditsioonilised lillepärjad.
Perenaiste juhatusel teeb Kaily mõned puuduolevad ise juurde. 

Siin all köeb kuumade kivide ja banaanilehtede vahel liha ja juurikaid

Grillil on süvavee kalad „Bright eyes“

Tsitrused ja palju muudki tuleb lauale koduaiast

Kui oleme toidutegemise protsedurist ülevaate saanud, jätame toidud küpsema ja jalutame mereäärde Ahu Tahai moaisid vaatama. Moaid on esivanemate mälestuseks püstitatud kujud, mida Rapa Nuilt leiab kõikjalt. Iga moai on tehtud kindla inimese järgi. Nad on näoga suunatud vaatega asulale ning vaatavad taevast, et austada oma eelkäijaid ja kaitsta järeltulijaid. Suurtel suguvõsadel on palju esiisade sambaid rivis, ühel ahul (platvormil) koos. Ahu Tahai asub linna juures ning oleme seda juba laeva pealt saanud vaadelda. Nüüd siis jalutame juurde, üle rohetava muruvälja. Siin suguvõsa territooriumil on lisaks maoidele ka iidsed ehitised. Esimene ajalooline kividest laotud ehitis, mida peretütar meile tutvustab, on kanala. See on seest tühi kivikuhi, mille ühte kivi liigutatakse. Päeval võetakse see eest ja kanad saavad jalutama, õhtul poevad kanad kivihunnikusse tagasi ning kivi pannakse ette, et kiskjad ligi ei pääseks. PS Kui vanadel aegadel on kanu öösel tuppa aetud, siis tänapäeval jooksevad nad ööpäevaringselt vabalt ringi. Ala keskel on suur pooleldi maa sisse vajunud murukatusega pereelamu, samuti kividest laotud, eraldi kambritega, mitme uksega.

Lummav rohelus Tahai suguvõsa maadel. Esivanemate kujudega platvormi Ahu Tahai ees paistab ümmargune iidne murukatusega kividest pereelamu

Kanala - seest tühi kivikuhi, mille ühte uksekivi tõstetakse päeval eest ära ja öösel ukse ette

Meie "pikad" naised iidse pereelamu ukse ees

Üks vähestest moaidest. kellel silmad säilinud. Taustal Breeze. 

Läheme tagasi hoovi, kus toiduvalmistamine hakkab lõpule jõudma. Üheskoos kangutame kuumade kivide vahelt toidu välja, peremees loeb õnnistuse toidule ja meie meresõidule ning siis asume sööma. Alustuseks grillitud kalad, mis on restil koos peade, uimede ja soomustega nahaga. Süües tuleb liha ilusti naha küljest lahti, peenikesi konte pole ning maitseks soola ja sidrunit pannakse pärast küpsetamist vastavalt soovile. Vot see on maitsev! Siis asume kuumkividel valminud toidu kallale, juurde värsket kurki ja tomatit ning kohalikke mahlu. Toit on väga maitsev ja seda on meeletult palju, õnneks on ka suguvõsa siin suur ja sööjaid jagub. Liha on imeliselt pehme ja hea! Jalutame punnis kõhtudega piki mereäärt sadamasse tagasi. Teele jääb surnuaed, kus ka mitmetele haudadele on moaisid paigaldatud. Tõsi palju väiksemaid, kui originaalid on. Viimased ajaloolised „päris“ moaid püstitati 18. sajandil.

Enne söögi lahti harutamist loeb peremees õnnistuse nii toidule kui meie meresõidule 

Banaanilehtede vahelt kuuma toidu lahti pakkimine

Küpsed särasilmad "Bright eyes"

Pilt pererahvaga

Tänavatel on palju erinevat värvi Hibiscuseid

Surnuaed

Lilleline kokteililaud

Sadamas on meil Horbiga kokkulepitud veetaksoni veel aega, istume kaile ja ajame juttu kohalike kaluritega. Mehed on merelt päevase saagina välja toonud kolm hiiglaslikku kulduim-tuuni, kaks ca 45-st ja üks 30 kilone. Kohalikke tuleb tasapisi juurde, joovad õlut ja naudivad saaki. Joosep toob meile veini, muljetame, pildistame koos kalde ja kalameestega. Siis on aeg kalad ära rookida. Yellowfin tuunide puhastamine käib nii, et külgedelt lõigatakse pea kere küljest lahti, siis tehakse tagumise alauime juurest paar sisselõiget soolika “vabastamiseks” ning siis keeratakse pead vasakule ja paremale ning tõmmatakse pea koos soolikatega kere seest välja. PS Pea on hiiglama suur, nii et korralik ragistamine on selle selgrooga, enne kui pea otsast ära saadakse ;)

Nüüd alles õige pidu hakkab, kohalikud toovad endale õlut juurde ja meile suure pudeli veini (eks vaatasid, mida me joome) ning ampsavad ise ja pakuvad meilegi veel tuksuvaid tuunikala südameid maitsta. Proovime kõik, sest see pidi palju väge andma. Veidi soola ja sidrunit peale ning läheb alla küll. Mingeid tundmatuid siseelundeid süüakse veel, ka Olavi ei ütle ära (pimedas ei saa aru, mis soolikas see on, igatahes oli söödav). Lahe olemine on: Agnes, Kaily, Karola ja Joosep löövad kohalikega tantsugi. Horbi tšillib meiega ka veidi, siis ütleb, et on aeg ja viskab meid jahile ära. Vägev päev oli!

45-kilone kulduim-tuunikala iseloomulike pikkade uimedega




Amps veel tuksuvat tuunikala südant ja vägi tuleb

Tšillime kohalikega

Reedel teeme saaretuuri, teejuhiks tuttav traditsioonilise toidutalu perenaine. Esmalt hangime rahvusparkide pileti, mida küsitakse ja tembeldatakse igal objektil. Suurem osa päevast kulub kivikujude vaatamisele koos ohtra ajaloo selgitusega (kuidas neid tehti, kuidas liigutati, klannide elust jne). Eks ole arusaadav, et moaid on saare peamine turismimagnet, see ju ongi Rapa Nuile kõige iseloomulikum. Kõik teavad Lihavõttesaari nende hiiglaslike kivikujude rivide järgi. Meie külastame neist suurimat Ahu Tongarikit, kus on rivis 15 kuju, ja mh vaatame üle ka kuninga perekonna Ahu Nau Nau. Käime Rano Raraku vulkaanimägedes, kust moai kujud raiutud on. Saame teada, et kujud on välja tahutud mägedes poorsematest vulkaanilistest kivimitest, silmad on tahutud läikivast laavakivist ning silmamunad hoopis korallidest. Kujud on tehtud võimalikult mälestatava sarnased, paljud neist on pooleli jäetud, kui perekonna arvates pole sarnasust saavutatud. Rano Raraku mägedest oma platvormidele on moaisid küll mäest alla veeretatud, erosiooni ja mudavooge kasutatud, palkidega edasi veeretatud, köitega sammuma nihutatud ning muidugi ka vaimujõul(mana) kohale toimetatud. Lugusid on palju... Oma alati tähistaevasse vaatavad silmad saavad moaid aga alles platvormidel, perekonna ahudel. Koos silmadega antakse neile kivimürakatele hing, millega perekonna heaolu hoida ja kaitsta. 

Rohelust täis niidud vulkaanikivi külviga

Veised puu all päikese varjus 


Ja veest jahutust otsimas

Rano Raraku vulkaanijalamil on palju moaide toorikuid, mida pole lõpuni ehitatud

Välja raiumata jäänud moai

Lind nina peal

Rano Rarakult paistab kätte Ahu Tongariki

Kaily ja Agnes on lähivaates taamal olevatest moaidest palju suuremad

Ahu Tongariki 

Oleme vähemuses

Meie teejuht

Kuningapere Ahu Nau Nau

Rapa Nui maastik on valdavalt lage, siiski leiab siit ka metsatukkasid

Kanasupi menetemine paneb Kaily mõtlema

Meie lõunaõlled - kohalik MAHINA

Rapa Nui edelaosas külastame Orongo kiviküla. See küla on ehitatud iga-aastaseks Linnumehe võistluseks, siin koguneti ja treeniti. Külast laskuti mööda mäenõlva mereni, ujuti Motu Nui saarele ning võistlus käis selle peale, kes leiab aasta esimese nõgitiiru muna ja jõuab sellega tervena tagasi Orongosse. Leidja mentori ja rahastaja klanni osaks sai kogu Lihavõttesaare selle aasta merelindude munasaak. Kohe Orongo küla kõrval asub väga uhke Rano Kau vulkaanikraater, ümmargune 1,5 km läbimõõduga, põhjas soostunud laukad, külgedel rohelus ja veidi puidki. Ning üks kraatri külg langeb ka väljastpoolt efektselt otse ookeani. Väga ilus kraater, siinset avarat vaadet on lust nautida. Õhtu lähenedes muutub ka õhutemperatuur talutavaks. Kui kaldale saamise esimene vihmane ootepäev oli peale Galapagose kuumust vaata et veidi jahegi, siis tänane päev on päikesega taas väga kuum olnud, 30 kraadi ääre all. Linnas sööme sadamarestos La Pecheuris mereande ning siis viskab Horbi meid veetaksoga kottpimedas läbi murdlainete Breeze peale. Märjad ja rahulolevad, jälle äge päev.

Taamal Moto Nui saar, kust võistlejad pidid aasta esimese nõgitiiru muna tooma

Orongo kiviküla - Linnumehe võistlusel osalejate treenimisaegne elupaik


Esiplaanil vannid

Rano Kau 1,5 km läbimõõduga vulkaanikraater

Kraatri üks välissein kukub otse ookeani




Tagasihoidlikud kalaportsud

Laupäeval teeme hobustega ratsamatka erinevatesse koobastesse. Hobuseid ja veiseid on saarel palju, hoiavad siinsed rohumaad madalmurused, selliseid rohelust täis aasasid polegi varem kuskil näinud. Meie ratsatalu on järjekordsete moaide kõrval, näeme nüüd ära ka Ahu Akivi oma seitsme hiidmehega. Meie tähelepanu on siiski hobustel. Varasema kogemuse põhjal saame endile sobivad ratsud istumise alla ning asume teele. Hobused on rahulikud, enamasti käime, väikesed traavi otsad ka. Maastik on vulkaanikividest konarlik, Agnese hobune ronib üle kõigi võimalike kivihunnikute. Hea rahulik loom on, kes ei ehmu ega lase end millestki segada, ka Agnese käskudest mitte :) Veidi põnevust pakub meie teekonna ristumine lehmakarjaga. Kõige vahvamad on siiski koopad, käime kolmes erinevas koobastikus. Hobused siiski ootavad väljas, aga meie saame maa all ringi uudistada. Koopad on erinevad. Esimene on kõrgete lagedega, avara sissepääsuga. Siin on ka kivist laotud ehitisi sees. Teine on pime ja kitsas tunnel, ühest otsast sisse ja teisest välja. Ning kolmas on lahe, ronid väiksest kitsast august maa alla, seal on suht kõrged koopad ja lõpus paar ava, mille vaated avanevad alla lainetavasse merre. 

Autodes ripuvad taimedest õnnetalismanid ja muusikat ei kuulata autokõlaritest vaid kaasas kantavatest JBL kõlaritest - sellist aparatuuri omas Rapa Nui'l umbes iga kolmas inimene.

Agnes igatahes on ratsaseikluseks valmis

Ja Karola ka :)


Asume teele

Lehmad teel

Selle kitsa augu kaudu saab korralikku koopasse

Väljapääs koopast merele (et seda kasutada, peavad tiivad olema)

Reisi esimene kastis sõit

Linnas tagasi, poodlemine ja siis tuleb kallistamise aeg, Kaily ja Joosepi teelesaatmine Tšiili suunas. Allesjäänud kamp veedab Rapa Nui viimase õhtu Moana restoranis kohaliku kultuurilise tantsuetendusega (lauldakse ja tantsitakse läbi kogu ajalugu, pealiku surmast, temale moai ehitamisest ning sellele hinge andmisest jne). Ka meie tiimi panus tantsuetenduse õnnestumisse saab pandud, eriti aktiivselt liigutab kapten, Eesti mees on tantsulõvi.

Murdlaine vaba päeva juba naljalt ei leia

Rahvuslikud tantsud jutustavad lugusid

Kohalike lugude jutustamine tantsukeeles, kõige keskel Jüri :)

Ka Agnes ja Olavi oskavad tantsides lugusid jutustada

Pühapäeva 13. aprilli hommikul tuleb seitse ametnikku laeva meid välja tšekkima, seekord saame poole tunniga templid passi ja Clearance paberi kätte. Maale nüüd enam minna ei tohi ja polegi plaanis. Paigutame viimased asjad kappidesse, kinnitame lendu kippuvad asjad merekindlalt, siis veel ujumine ning ankur välja. Stardime kell 12.45, laeva aeg (Eesti aeg) 21.45, ees ootab ca 13 päevane teekond Prantsuse Polüneesiasse Gambieri.

Ka teele saatma tuli meid pühapäevast hoolimata seitse ametnikku