Rapa Nuilt Gambierile (Lihavõttesaarelt Prantsuse Polüneesiasse) 13.04-26.04

Sõidupikkust Gambierile on Rapa Nuilt otse ca 1400 meremiili, aga kuna prognoosid soovitavad kõik esmalt sõita loode suunas ja kolme-nelja päeva pärast hakata lääne poole hoidma, siis tuleb neid miile ilmselt paarsada rohkem. Selle teekonna võtame ette viiekesi: Agnes, Karola, Riina, Olavi ja Jüri. Vahetuste graafik saab viiepäevase tsükliga, igal viiendal päeval saab keegi 2-tunnised vahetused, muidu on kõigil 2 korda päevas 2,5-tunnised vahetused.

**
Pühapäeval, 13. aprillil stardime kella ühe paiku päeval - tuul on pigem vaikne, aga saame kohe purjetama hakata, kiirus ca 5 sõlme, sõidame kenu ja kroodiga loode suunas, saar kaob vaikselt õhtusesse hämarusse. Tänane lind on õhtune tormilind. Stardipäeva õhtusöök on tasemel: Olavi teeb tallekarreed sibula-progandi kastmes, kõrval keedukartul, hapukurk ja värske salat.
Öösel tekib veidi suurem laine ja kroot hakkab kolksuma (tuul ei suuda purje ühel pool pinges hoida), seega tuleb see maha võtta. Üks Panamas lisatud aas poomil laguneb ära (mida kasutasime poomi amordina nende kolksude minimiseerimiseks), sõidame öösel kenuga rahulikult hommikuni (pidavat targem olema kui õhtu, kuigi siin on hommik, siis kui Eestis on õhtu;).

15 päeva vahetuste graafik

**
Teise päeva hommikul tõmbame üles parasaili (suur 222m2 allatuule puri), sellega saame kurssi hoida vastavalt tuulele, veidi rohkem lääne poole, kui ilmaprognoosid soovitavad. See-eest aga on kiirust rohkem ja ei pea purjedega nii palju mässama, hoiab ise ennast üleval. Siit saab plaan selline, et päeval sõidame parasailiga rohkem lääne suunas ja ööseks paneme kenuga vaiksemas tempos loodesse.
Tuul on parasaili jaoks sobiv, korra käib 20 sõlme peal ära, aga pigem on stabiilselt 12-15 vahel, jahi kiiruseks on 6-8 sõlme. Linde oleme taas iga päev näinud, tänase päeva skooriks on kolm tormilindu. Öösel vaatame taevas kihutavaid satelliite või midagi muud tehislikku (võivad ka droonid olla, aga mida nad nii avamere kohal teevad?). Vihmapilved on meist mööda läinud, päev on pigem päikeseline mõningate pilvetriipudega siin ja seal. Peseme pesu, teeme magevett, laeme akusid (igapäevane tegevus).

**
Kolmas päev, 15.04 teisipäev, algab mõningate lendkalade üle parda loopimisega, on teised taas meid külastama hakanud. Parasail üles ja taas kurss rohkem lääne poole, loodame, et tuul päris ära ei vaibu. Prognoosid on erinevad, ilmselt mingi tuul jääb veel lähipäevadel alles, aga ca nelja päeva pärast võib tuulevaikus meid ikkagi kätte saada. Päris sõidu lõpuks lubab tugevamat tuult ja lainet, aga ega need prognoosid siin liiga täpsed ole, kedagi ju ümberringi näha pole, kelle jaoks neid teha (liiga täpseks).

Kauni tiivamustriga lendkala

**
Neljas päev ja sellele eelnenud öö on kaduva tuulega, seega paneme lõpuks kokku kuivanud tuule tõttu mootori ökorežiimil (alla 2 l/h) tööle ja sõidame hommikuni ca 3-4 knotsiga (kütust ei raiska, pikk sõit ees ja tuule lootus on olemas). Kui ka hommikul on tuul olematu (=Vaikne Ookean), 6-8 knotsi, siis parasail üleval ei püsi. Ootame lõunani, siis saab parasaili üles. Tuul 8-10 vahel, vahel kukub alla, siis ka puri tahab ees vette vajuda, aga parasaili kiituseks tuleb öelda, et ikkagi hoiab purje 99% üleval ca 7+ knotsise (3,5 m/s) tuulega. Kõik mis üle selle, on boonus, aga seda boonust hetkel liiga palju kahjuks pole. Ennustuste järgi peaks tuul olema 13 sõlme, aga pigem on 8. Seega tiksume vaikselt, kiirus on 4 sõlme kanti, väga rahulik ilm, lained vaiksed, üksikud pilved, kaks kalaõnge on taga, mitte miskit seal ei toimu, ja veel pole ka ühtegi lindu näinud, ei tea, kas tuleb selle reisi esimene linnuvaba päev?
Kala ei tule. Samas lind, ikka tormilind, tuleb;) Lisaks tuleb õhtu lõpuks ka natuke tuult juurde, 10-14, seega parasail hakkab korralikult tööle. Hoolimata naishäälte protestist jääb see suur puri seekord ka ööseks üles. Ilmateade ju miskit hullu ei ennusta (see aga miskit kindlat pole meie jaoks siiani olnud).
Öö möödub head käiku tehes stabilises tuules (10-15 sõlme tagant), puri püsib hästi, kiirus 5-6. Öösel vaatame taas imelikke valgust kiirgavaid (erinevat värvi) objekte taevas, hommikul ütleb tark internet, et üks neist on praegusel ajal Veenus (mitte UFO).

**
Viies päev. Täis saab 12000 meremiili Orjakust ning 500 on sõidetud Hanga Roast. Tähistame mulliga ning kreveti-arbuusi-tomati-avokaado-tšilli-sibula-küüslaugu salatiga.
Lind tuleb juba hommikul;) Tormilind, päeva peale saab neid mitmeid.
Ümberingi aga mingit muud tsivilisatsiooni ei paista, oleme vist igast asustatud kohast väga väga kaugel. Ilmselt kõige lähemad inimesed meile on kosmoselaevas kuskil pea kohal tiirlemas… Jätkame sõitu parasailiga, mis taas ka ööseks üles jääb, sobivas 12-15 knotsises tuules, kiirus 7-8. Ilmaprognoosid muutuvad igapäevaselt, nüüd lubab suht soodsat tuult kuni Gambierini, tuulevaikuse osa vahepeal on ära kahanemas, alt üles tulev punane front lahtumas, hetkel tundub kõik hea mis ekraanilt näha (välja arvatud ca 5 päeva pärast võimalik vihmaladin (4mm/h)).

Imeline kreveti-arbuusi-tomati-avokaado-tšilli-sibula-küüslaugu salat

Breeze ilmaprognoosid on väga head, allolevad frondid meieni ei küündi

**
Kuues päev, reede 18.04. 156 miili ööpäevas, hea tulemus, öösel viskas tuult sinna 20 knotsi kanti (pilvede all). Aga, lind taas tuli. Tuleb juba ööpimedas, valge lind, lendab pikalt laeva kõrval, aga valgusvihku ei tule, jääb määramata. Päeval tulevad ka tormilinnud.
Võib-olla see linnumaania tekitab kelleski (vaimse seisundi) küsimusi. Kapten võib poolkindlalt kinnitada, et enamus tiimist räägib vähemalt pooladekvaatset juttu/jora ning liikumine laeval ei ole sirgjooneline (juba ammu). Taevas nähtud UFOd klassifitseerime eredateks tähtedeks (kiirgavad sini-, puna-, rohelist kiirgust, mida Eestis ei näe), julgemad näevad seal planeete. Keegi näeb pilve sees vikerkaart. Kellelgi tekib teadmine, et kalu (kui sellist liiki) polegi olemas. Samuti on Rapa Nui kõrvitsast tehtud kõrvitsasupp elu parim. Kõik need nähud annavad tõestust, et tsivilisatsioon on kaugel. Proovime ellu jääda.

Rapa Nui kõrvitsasupp

**
Seitsmes päev, laupäev 19.04, kokkuvõte:

JAH vastused:
LIND OLI?

Lendkalad lendasid?
Tuul mõõdukas ja muutlik, õhtuks vaibus?
Parasaili võtsime alla?
Vihma saime?
Mune värvisime?
Umbes pool sõidetud?

EI vastused:
Kala saime?
Teisi laevu nägime?

Sõidame päeva parasailiga, õhtul tuleb see alla võtta, sest tuul kaob täielikult. Lendab tormilinde ja valgeid tiire. Päeval austame traditsioone ning värvime mune sibulakoorte, punase kapsa, tangude, pärnaõite ja söega. Lihavõttesaar on nädala taga, kuid lihavõtted on merel täiesti kohal. Sööme keedumune kilu ja räimega, kõrval keedukartul, kapsasalat. Agnes küpsetab lauale banaanikeeksi. Kokteilimeistrid segavad kokku Bloody Maryd. Munadepüha Eesti moodi.

Haldjastiir Gygis alba

Munade koksimine Eestimaaga

**
Kaheksas päev, pühapäev, öösel liigume mootori ja kenuga vaheldumisi, korralik vihmasadu. Hommikuks taas vaikne, päike paistab, sõidame mootoriga ca 4,5 knotsiga säästurežiimil. Uuemad ilmateated liiga palju tuult ei luba, eks näis, kas peame lõpuni mootoriga tiksuma… Jäänud on 650 miili…

Hommikuks teeb Karola banaani-pannkooke (ikkagi pühapäev), mida sööme Agnese valmistatud avokaado jäätisega. Päeval särab päike, on vaikne ja kuum, +30° C. Rapa Nuilt saadud mega banaanikobara kõik banaanid on täiesti valmis, oleme neid jõudumööda söönud, aga jõudu ei piisa. Lahe on see, et küpsed banaanid kukuvad oksalt alla nii, et banaanikoor jääb oksa külge, isekoorunud banaan kukub välja. Küps mis küps. Lind lendab, seekord suula. Üle hulga aja võtab keegi lanti, aga teada ei saa kes, sest ta lahkub koos landiga.

Kaksikbanaan

**
Üheksas päev, öö mootoriga, vaid mõne pilve all saab korraks purje kasutada. Kuu tõuseb vastu hommikut, enne seda valitseb taevas uhke tähemeri. Ahtrivees helendab plankton. Veenus särab koidueel eredalt nagu kosmosejaam või UFO. Hele mis hele. Kuutõus seda heledust ei kahvata.
Tiksume edasi säästurežiimil (ca 4-5 knotsi) ja ootame vähe suuremat tuult, endiselt aga seda prognoosid ei paku. Kulgeme kenu ja mootoriga. Korra saame ka parasaili üles, kaua see ei püsi. See-eest saame ujumas käia, turvaks nagu ikka ujuv ots vees, millega hea laeva järgi lohiseda. Kuigi tuult pole, on laine täitsa korralik ja jaht triivib hästi. Linnud lendavad. Menüüs kruubipuder põdravasika lihaga (Aitäh, Meelis!).

PS Gambieris puhub hetkel 25 sõlmene tuul, seega seal on seda isegi liiga palju, ehk aga rahuneb sealne front meie kohalejõudmiseks maha.

Me meistrimehed olema

**

Kümnes päev, algab sarnaselt, otsime tuult, kenu ja mootor põhiliselt. Linde on rohkem, enam neid kokku ei loe. Korra parasail üles, aga siis tunnike hiljem tõuseb tuul 25 knotsini ja keerab risti 90 kraadi Proovime parasaili maha saada, sellise tuulega on see ikka väga suur katsumus, vaja veel oskusi lihvida, kuidas otsi järgi anda nii, et jõuaks talle suka pähe tõmmata (kahekesi tõmbasime, siis kolmekesi, aga kui tuul täitsa väljas pole, ei jõua tõmmata, tirib üles tagasi)… Saame alla ja edasi klassikaliselt kroodi-kenu režiimil.

Krevetid küüslaugu, tšilli ja värske tomati, sibula jne salatiga. Vaatame ühe filmi ära üle hulga aja.

**
Üheteiskümnes päev, kolmapäev 23. aprill. Kalapäev kalata.

Ööseks taas tuul vaibub, võtame kroodi maha ja sõidame kombineeritult kas kenu-mootoriga või ainult kenuga. Kiirus valdavalt ca 4,5 sõlme, kütusekulu ca 2,5 l/h. Päeval tuul vahelduv, sõltub pilvedest. Üks pilv toob pooleks tunniks 25 sõlme, samas vahepeal pole kümmetki. Linnud lendavad. Siiani on kõik päevad, kui õng on järgi lohisenud, vaikus eetris. Täna on erand, aga päeva kokkuvõtteks me kala ei saa.

Vihmapilved radaril

Vihmapilv silmapiiril

Olavi võtab kalapüügi kokku järgmiselt:

Miski hetk päevasel ajal hakkas tuul korralikult puhuma koos korraliku vihmaladinaga. Sai uksed koomale tõmmatud ja siis oli tuppa kuulda sirinat, ei saanud kohe arugi, mis hääl see on. Ei olnud selline aeglane kõrin nagu seni on kala otsa tulles olnud, vaid kiire peenike sirin.
Kui õnge juurde jõudsin, oli tamiil peaaegu otsas, sai korra siduriga hoo maha, aga uus sirin hoolimata pealekeeratud sidurist tuli kohe järgi ja plaks kogu tamiilirakendus oli läinud… ilmselt suur purakas ja meil poleks midagi sellega peale hakata olnud ka…

Veidi hiljem sai pandud uus rakendus ja kaks õnge taha uuesti jooksma.
Mingi aja pärast taas sirin, aga seekord kahel õngel korraga. Ühel sai sidur peale keeratud ja siis käis kohe plõks ära, seekord läks ainult lant, tamiil jäi alles.
Teise õnge otsas tundus et kala on kindlalt kinni, aga kohe alguses tundus, et taas suht suur tükk… Väljas oli ilm hämardumas ning vihma sadas, nii hakkasime siis meelitama kala lähemale, tamiil läks suht otse alla, seega kala oli ca 60 m sügavuses. Nii see jonnipunni vedamine käis, meie saime natuke tamiili peale keritud, siis tõmbas ta taas mingis pikkuses selle uuesti enda kasuks vette tagasi. Läks pimedaks, sai pandud tuled põlema, ja kerimine jätkus. Spinningu vända käepide lagunes ära, pidime kahe käega hakkama seda vänta poolpöörete kaupa peale võtma. Üks hoidis õnge kinni, teine keeras. Vaikselt kala lähenes paadile, aga mingit väsimuse märki ei paistnud, õng oli kogu aeg lookas.
Lõpuks saime kala ka nähtavale, hakkas tiirutama paadi taga, küljele, paadi alla, tamiil jäi ahtri taha aeg-ajalt kinni, aga katki veel ei läinud. Kerisime veel peale, siis oli ilusasti näha Yellow Fin tuuna, suur pirakas tegelane, ca 45 kg kanti (hiljuti nägime selliseid Lihavõtte saarel kaluritel, seega oskasime hinnata). Ega meil paremat mõtet polnud, kui teda väsitada. Aga sunnik ei väsinud, muudkui tiirutas laeva taha, alla, vasakule paremale, meie kerisime natuke tamiili üles, tema sikutas kohe alla tagasi. No ja mingi hetk siis tamiil ei pidanud vastu, ja läinud ta oligi. Kogu see pusimine vihma käes võttis aega 2 tundi.
Ega väga kahju polnudki, sest ei tea, kuidas üldse oleksime selle visa hinge meie pisikese konksuga suutnud paati vedida…
Ehk et kalapäev, mil kala ei saanud, aga see võitlus jääb meelde küll.

Vihm kohal

Kala vihmaga võtab

Võitlus kulduim tuuniga kestab paar tundi, sügava pimedani

Kalakuma läbi viie meetri vee

**
Kaheteiskümnes päev. Ilm on väga muutlik, alles täielik vaikus ja siis tuleb pilvest korralik tuul ja vihm. Kõige pilvisem päev seni. Öösel on 25-30 knotsi tuul mitmed tunnid, saab purjetada (soodne suund). Miski front on tekkinud ilmaennustusse meie asukohta, ju see tuule tõi (ka pilved+vihma). Varasema prognoosi järgi seda ei olnud, seega ilm muutub siin hetkel väga kiirelt.
Pole näinud kogu selle teekonna vältel ühtegi laeva, ei visuaalis ega plotteri peal.
Täiega maha jäetud on see kant, kus me seilame. (Linnud muidugi on).

Kaksteist päeva merel.....

Aga valgus tunneli lõpus paistab :)

**

Kolmeteistkümnes päev, reede 25.04. Kalapäev kalaga.
Peale eelmist ebaõnnestunud kalapüüki oli üks vaikne päev vahel, aga siis saavad õnged taas vette, sest läheneme ühele madalikule, mis keset ookeani on ikka väga madal, mitme kilomeetriste sügavuste vahel ca 11 meetrit.
Enne seda on üks võtt ja taas oleme ühest landist ilma, skoor kalade kasuks 4:0.
Madalikust küll sõidame mööda ligi 10 miili kauguselt, aga vaatepilt on tore. Hulk linde nokivad midagi veest ja vesi kihab, tuvastame tuunikalade parved, kes siis koos lindudega ilmselt mingeid väiksemaid kalu noolivad. Hoolimata sellest, et sõidame läbi mitmest kala/linnu segaparvest, meie õnge otsa miski ei hakka. Tundub, et miski halb õnn on meie kalapüügiga.
Aga, mingi aja pärast, kui pole ei linnuparvi ega kalade visklemist näha, tuleb kaks kärri korraga. No saab siis üks välja keritud ja teine hiljem, ning kaks vööttuuni ongi käes, 9 ja 11,5 kilone. Jess, saame steiki ja kuivatada, ja värsket hommikuks, sügavkülmas on ruumi ka tekkinud. Seega lõppskoor 4:2. Lootust on kunagi siit kaotuseisust ka välja tulla.

Linnud lendavad

Ja kalu lendab ka. Mitte lendkalad vaid vööttuunid

Vööttuunid - 9 ja 11.5 kilone

Prantsuse Polüneesia läheneb, aeg lipp heisata

**
Neljateistkümnendal päeval, laupäeva 26. aprilli hommikul, jõuame saarte juurde välja. Sõit Rapa Nuilt Gambieri atollini võtab kokku 13 ööpäeva, meremiile saab täis 1554.

Sõidu lõpus tuleb veel veidi vihma ja tuult, aga saarestikku sisse sõites on ilm kaunis ja pole siin ka mingit kardetud tõusu-mõõna hoovust (suht suur osa atollist on ookeanile avatud, lahtine, nii et mingeid suuri hoovuseid ei teki).

Seega saab see pikk sõit läbi. Suht palju oli mootoriga sõitmist, üks töötav mootor saab üksjagu töötunde juurde ning kütust jääb vasakusse paaki järgi 20 %. Kanistritega jalutamist tuleb nüüd omajagu. Kohapeal on juba uus vahetus ootamas, neil on olude luure tehtud. Näeme kohe ka meie, kuidas siin Gambieris olema saab;)

Sissesõit Gambieri

Väljavõte vahimadrus Agnese Gambierile sõidu märkmetest (kirjapilt muutmata)

Mida ma eile õppisin?

Alustuseks sai selgeks tõsiasi, et aeg on suhteline. Kui teinekord valvekorrad venivad (eriti viimased 4 minutit), siis eilne algas suure pilvega, mis radari järgi liikus 60+ knotsi. Egas midagi, tuli teha raadiosaatjaga kõne kaptenile, kes tuli üles ja ütles, et kõik on korras ning naases magama. Seejärel sain mina sättida purje üht ja teistpidi, sest vihma sadas ja tuul keerutas. Kaks ja pool tundi möödus märkamatult, kuid kergendus oli suur kui välja vahetati. Samas võiks seda õppetundi nimetada ka “ega päevad pole vennad”. Kuidas kellelegi meeldib.

Teine õppetund oli kui palju banaane võib inimene päevas süüa, sest banaanikobarad valmivad ning katsetame nende söömisega inimvõimete piire.

Kolmas õppetund - iga kord kui näed lindu, siis tuleb kõva häälega hüüda “LIND!”. Soovitatav lisada ka suund, kus nimetet lind asub.

Neljas õppetund seisnes tõdemuses, et ega avokaadodest ikka päris õiget jäätist ei saa, kuid õnnestub kokku keerata midagi söödavat, mis täna koos banaanipannkookidega nahka pandi.

Viies õppetund koosnes mootori seiskamisest, redeli allalaskmisest ja põgusast ujumisest. Ei ole veel olnud hetke, kus ujumine oleks olnud halb mõte. Sain ka teada, kuidas redelit kokkupakkida nii, et sellega ise pihta ei saa. Kasulik!

Kuuendaks õppisime, et Lihavõtte saare krevetid on paremad kui Galapagose omad aga mõlemad on tegelikult täitsa maitsvad.

Seitsmendaks sai selgeks, et tähistama ei pea vaid ümmargusi numbreid ning tähistasime, et meil on veel 628,7 meremiili sihtkohani minna.

Kaheksandaks saime selgeks, et meid on tabamas tähesadu ja hea õnne korral võib näha ka tulekerasid. Tulekerad jäid nägemata, kuid langev täht sai nähtud.

Üheksandaks andis kapten kaasa õpetussõnad: “ega siin polegi midagi, tuleb nautida”. Suhteliselt universaalne soovitus, ma ütleks. Soovitan proovida ka väljaspool laevaelu.