Galapagos, merilõvide Meka 16.03-24.03

Pühapäeva 16. märtsi hommikuvalguse saabudes oleme San Cristobali saare sadama Puerto Baquerizo Moreno ees, laseme ankru sisse ja teavitame sadamat oma saabumisest. Meile agendi kaudu organiseeritud ülevaatuseni on veel paar tundi aega, palutakse Inspectsionit oodata. Seda siis teeme, sööme hommikust ja vaatame sadamaelu, erinevaid turistipaate sõidab välja küll kalastama küll sukelduma, suuremad turismilaevad ootavad maalt turistide saabumist, et neid mitmepevastele tuuridele viia.

Meres on kilpkonni ja OHTRALT merilõvisid. Viimased tikuvad kohe laeva peale, meil hea tagant mööda treppe üles tulla. Esimene pardale ronija on noor lõvi, silma juures värske haav, arvame et on mõne paadi propiga pihta saanud. Teavitame kontakti, kelle kaudu oleme endale tuure otsinud. Pärast talle piltide saatmist, organiseerib ta laeva neli World VETi tegelast, kes kannatanu üle vaatavad. Tõdemus on, et hai hammustus, hea et pääses, püüavad ta kinni, puhastavad haava ära ja ütlevad, et peab edasi ise hakkama saama, ilmselt ühe silmaga. Mujale ravile viimine oleks loomale veel traumeerivam. Vedeleb teine suht liikumatult kuni pimeda tulekuni meie ujuki trepi peal, kuni tühi kõht ta liikvele ajab ja ta vette volksab. Suured merilõvid ronivad talle kiiresti külje alla, aga lasevad tal olla, minema teda ei aja.

Lubatud Inspektsioon koosneb 10 inimesest, kõik olulised, sukelduja kontrollib paadi põhja üle, et seal liigset elu ega võõrliike poleks (tõruvähid jms), üks lööb templeid, teine vaatab mootoreid, kolmas kontrollib ravimeid jne. Kõige olulisem mees on maskiga biosecurity mees, too otsib läbi kõik külmikud, seejuures laotab kõik sügavkülma tooted sooja tuppa laiali. Samuti otsib ta igast praost tolmutükke ja hallitust, ka pilsist, ning vaatab kuivainepakke hoolega vastu valgust. Väga põhjaliku kontrolli käigus tuvastab ta meil Madeiralt kaasa võetud loorberi oksal ühe niidistiku (pakib oksa kilesse ja teibib mitmekordselt ning viib hävitamisele). Meie elava toataime paneb küll protokolli kirja, kuid siiski lillele halastab! Selle tüübi taga ootavad ka kõik teised inspektorid, kelle töö saab palju kiiremini tehtud;) No kokku ehk tunnike läheb, seega ei hullu, ja ega midagi muud kui hunnik pabereid saab taas täidetud. Hea, et agent oli enamus infot ette valmistanud ja asjad korraldanud, seega läks paberitega kiiresti ning pühapäevast hoolimata olid ametnikud kohal ja ka lisatasu ei pidanud maksma (ilma agendita on nädalavahetuse tariifid kõrgemad).

Esimene merilõvi saabus kohe, kui ankru sisse saime. Silm ja pea olid tal vigastatud, kutsusime abi.

Abi saabumiseni valvas patsienti perearst Kaily

World vetsid panid diagnoosiks hai rünnaku ja lubasid, et loomast saab asja

Lõvisid samal ajal aina lisandus

Õnneks lasid nad ka pisikesel haavatul rahulikult lesida ega ajanud teda ära

Kui ametnikud lahkuvad, läheme ka meie linna peale kolama ja sööma. Maale saab siin veetaksoga, 1 USD nägu. Soovituslik on taksot kasutada, sest oma kummikaga randa minnes okupeerivad merilõvid selle kohe ära. Sadam, sillad, rannad, rannapingid, kõik kohad on merilõvisid täis 😊 Kohad, kuhu neid ei oodata, on aedade ja väravatega piiratud. Meie teeme linnas kiire jalutuskäigu, hangime natuke värsket järgmiseks hommikuks ja sööme agendi poolt soovitatud Umami restoranis. Koht on vahetult mereääres, see tähendab, et siin on suht laudas istumise tunne, loomahais ja merilõvide poolt tehtavad lamba määgimise sarnased häälitsused. Aga vaade on fantastiline: meri, purjekad ja rannas trikitavad merilõvid. Peale sööki sõidavad mehed laeva ja naised käivad supelrannas koos mitme merilõvi ja massi kohalikega ujumas. Enne laeva minekut teeme taksosilla ees baaris õhtujoogid ning sõidame viimase taksoga laeva tagasi. 1-dollarine veetakso tariif lõpeb kell 19 õhtul, hilisemad sõidud tuleb eraldi kokku leppida ja need on kümnetes kordades kallimad.

Öösel, nagu ka kõikidel järgnevatel öödel, tuleb aeg-ajalt käia merilõvisid korrale kutsumas. Trepid on neid täis ja ahtri kokpit samuti. Kui nad magavad, magame ka meie, aga paganatel on komme keset ööd lõugama hakata. No kuidas sa siis magada saad, kui lae peal kõva kisa käib?

Kõik vabad ujuvpinnad saavad kiirelt lõvidega täidetud

Puhas mõnu

Vaade Umami restoranist, aroom ja soundtrack meenutasid lauta

Sinijalg-suula, Galapagose vapilind

Puerto Baquerizo Moreno tänavavaade

Sõnu polegi vaja..

Linnas peesitavad lisaks merilõvidele ka meriiguaanid

Suplejate vahel ujub loomulikult ka merilõvisid

Uus päev vaatame taas linna peal ringi, ühes kohas võtame 7,50 dollarise kolmekäigulise lõuna. Komplektist pakub elevust kanavarba supp :P. Mehed jäävad linna ja naised jalutavad taas ujuma, seekord linnast veidi eemale Carola beachile. Teel kohtame Galapagosele omaselt julgeid linde, muidugi ka klassikalisi musti galapagose vinte. Rannas on nööriga eraldatud meri-iguaanide pesitsemisala luite kõrval põõsastikus. Osa iguaane on oma alalt välja roninud, tahavad inimeste sekka liiva peale. Ja inimeste (neid on siin vähe) seas tšillivad loomulikult ka siin merilõvid. Käime poolsaare tipul Carola pointis ära ja siis plaan vette snorkeldama minna. Kaily ja Karola lähevad ees, Agnes ja Riina ei jõua veel vettegi, kui esimesed veest välja tormavad, merilõvi kannul. Vees oli too mõlemat tüdrukut näksanud, Karolal hambajäljed jala peal. Vette läheme ranna teisel serval, snorkeldamise jätame siin vahele. Hiljem saame teada, et siin ongi merilõvide rünnakud number 1 põhjus miks haiglasse satutakse. Nimelt merilõvid kes alfaisastele alla jäävad käivad inimeste peal oma frustratsiooni välja elamas. Kui see sündmus oli üle elatud, siis jalutasime mööda laavakividest laotud jalutusrada piki rannikut Tijeretase randa. Teeme pilte Charles Darwini monumendi juures ning siin käime ka snorkeldamas, veest välja tuleme loojangu eel, vaid üks noorhärra jääb veel vette. Kui eemalduma hakkame, hüüab ta appi. Meie elupäästja Kaily on talle kõige lähemal ja läheb ulatab käe, väljatulek ongi siin libedale kivile murduval lainel üsna keeruline. Selgub, et poisil on jalg krampi läinud, nii et abi oli tõesti vajalik! Nüüd jalutame raja teist haru pidi tagasi kodu poole, üks hetk rada hargneb ja kõik harud lõpevad mingi hoonega. Lõpuks trügime läbi võsa ühest hoonest mööda, teiselpool rajal tagasi selgub, et park on suletud ja radadele saabki ainult valgel ajal läbi peahoone. Tagasi laevale sõidame taas viimase veetaksoga.

Kanavarba supp

Kui Galapagos, siis ka Darwini vindid

Mereiguaanid pesitsevad põõsastikus

Merilõvi beebi

Krabikivi

Hetk veel ja merilõvi näksab Kailyt ja kohe ka Karolat

Veest välja jooksmine ei päästa, lõvi on kannul

Vihmane San Cristobal

Laavakivist matkarada on vihmaga päris libe, õhk on lämbe ja niiske

Kohe näha, et Darwin on suurem bioloog kui Riina

Teisipäeval läheme kogu kambaga saare sisemaa tuurile, mida kutsutakse highland touriks. Ilm on udune, vihma ei saja, aga kulgeme pilve sees. Esimene peatus on El Junco järvel, vaateplatvormilt näeme algul vaid endapoolset kallast, kuigi järve läbimõõt on vaid 200 meetrit. Korraks avaneb siiski vaade ka kogu rohelusse uppuvale veekogule. San Cristobal on Galapagose ainus saar, kus vett ei pea magestama, vaid jagub piisavalt vihmavett. Väikseid vihmaperioodil täituvaid mageveekogusid on saare kõrges keskosas mitmeid. Külastame maismaakonnade (need suured kilpkonnad, mille järgi ka Galapagos nime sai) taastamiskeskust, on ikka suured küll need tegelased! Käime võimsa lainega Puerto Cino rannas suplemas, ujumisest kui sellisest pole siin juttugi, sest põlvekõrguses vees lööb murdlaine üle pea. Seisame vees ja hüpleme lainetes, kõik kohad on liiva täis aga lõbus on. Edasi külastame kohviistandust, kus tegeletakse ka kogu muu talumajandusega, kasvatatakse erinevaid puuvilju, maitsetaimi, koduloomi ja kanu. Meie saame ülevaate kohvi tootmise protsessist ning ka ise käe külge panna kohviubade korjamisele, pesemisele ja koorimisele, samuti saab selgeks ubade röstimine ja kohvi valmistamine. Väga sõbralik pererahvas paneb meile lahkumisel kaasa kotitäie erinevaid puuvilju ja peotäie väikeseid väga teravaid piprakaunu.

Siin on piisavalt mageveekogusid, mis tekivad sadude abil ja hoiavad vett kogu aastaks

El Junco järv

Mürkõunad - hiidkilpkonnade meelispala

Jüri valib oma lemmikuks väiksema roomaja

Puerto Cino rand

Maavindi pesa kaitsva kaktuse harude vahel

Ehisnokk-huik, Mustelirallus erythrops

Nagu 2 tilka vett

Kohviubade koorimine ja kuivatamine

Kohviubade kodune röstimine

Kohvi valmistamine

Peremees korjab meile oma valdustest erinevaid puuvilju

Plantaan

Saame erinevaid "juurikaid" ohtralt ka kaasa

Paar päeva tegeleme laeva varustamise ja puhkamisega. Kütusekulleri abil saavad täis kütusepaagid ning laseme kanistritega laeva tuua ka kakssada liitrit joogivett, igaksjuhuks varuks, kui veemagesti peaks Vaikse ookeani peal alt vedama. Asjaajamine on agentide teha, näiteks kütuse jaoks on vajalik eraldi luba jmt. Meie korraldamisega vaeva ei näe, eks on ju agentidele makstud ka, kokku 3500 eurot. Jah, kallis on siin. See summa sisaldab toimetamist, tollimakse, sissemöllimist, rahvuspargi lube, keskkonnatasusid, sadamamakse jmt. Vähemalt pole endil vaja midagi korraldada, asjad aetakse meie eest ära. Paraku hiljem selgub, et siinse kütusega satub meile paakidesse vesi, mis mootorile paksu pahandust tekitab...

Varume ka toidukraami järgmiseks sõiduks (vaja on käia erinevates poodides ja turul, ei saa kõike vajalikku ühest kohast kätte). Siin kehtib pudelite taarasüsteem (taara on suht kallis) ja purgijooke napib (õllesõbrad pidid rasket klaastaarat tassima;). Veedame aega linna söögi- ja joogikohtades (wifi neis täitsa OK).

Karola, Riina ja Olavi võtavad ette reisi esimese sukeldumise tuuri. Oleme koos vahva instruktoriga, kes näitab meile vee all merilõvisid, raisid, kilpkonnasid, kerakalu, korallikalu, meritähti, siilikuid jne. Sukeldume ka ühe laeva vraki juures ja sees. Omaette põnev kogemus on läbi külma hoovuse ujuda, vesi on seal tõesti mega jahe ja külm veesammas on silmaga nähtav, paistab nagu suured elavhõbeda kuulikesed ujuvad selles sambas. Sukeldumise maitse suus, nüüd tahaks veel ja veel vee alla saada.

Linnapäev pilves ilmaga on talutav, päikesega on siin põrgukuumus

Kaily klubijoogiga

Agnes asub "väikese" lobsteri kallale

Veetakso peatus

Kütusekuller

Merikilpkonnad

Kerakalad - Porcupine fish

Lõvi kukerpall

Sukeldujad lõvikoopas

Reedel 21. märtsil külastame kogu kambaga Espanola saart. Asustuseta saarel on suured linnukolooniad, meie külastame Nazca boobide (naska suulade) pesitsusala. Pesitsejaid siin jagub, suulade vahel ka öökajakaid. Rannas ilutseb üksik võimas albatrossi muna, põõsastel karjub mitu Espanola mockingbirdi/pilapasknääri, laavakividel jooksevad Espanola laavasisalikud. Nagu Darwini vindidki, on ka muud elukad kohastunud just konkreetse saare tingimustele ning tekkinud on just selle saare alamliigid. Espanolal ka snorkeldame, siin ujub kilpkonni, meri-iguaane, loomulikult merilõvisid, aga ka värvilisi kalu, suuri meretigusid ning näeme ka kivide vahele peitunud lopsakat langusti.

Kõige efektsemaks kujuneb aga Espanolalt tagasisõit. Kui saarele sõites nägime toredat kampa delfiine, siis tagasiteel satume sadade delfiinide parve. Nad kihutavad koos meie kaatriga hooga ringi, hüppavad ja tšillivad koos meiega. Tõeliselt fantastiline elamus, mis kestab paarkümmend minutit!

Sõit Espanolale

Tänased esimesed delfiinid

Espanola on inimasustuseta linnuparadiis

Espanola mockingbird / pilapasknäär

Nazca boobide (naska suulade) koloonia

Naskade vahel pesitseb ka punasilmseid öökajakaid

Albatrossi muna

Espanola laavasisalik

Isane fregatilind

Peale rännakut istume rannas ja...

...vaatleme merilõvi suppi

Tore snorkeldamise koht Espanolal

Siin ujub ka meriiguaane

Tagasiteel Espanolalt San Cristobalile saadab meid sadu delfiine, mega elamus!

Laupäev jätkub elamustega. Seekord läheme San Cristobali 360° tuurile, st teeme kaatriga tiiru ümber San Cristobali saare. Esimeseks peatuseks on snorkeldamine saare uhkuse Leon Dormido ehk Kicker Rocki juures, kõrge järskude seinadega kaljurahn keset merd. Vees on äge, järsk sein langeb ka vee all otse sügavikku, elustik seinal põnev. Eriti rõõmustavad meid suured Eagle rayd. Edasi stoppame Cerro Brujo juures, kus tuleb läbi kaljuprao Kicker Rocki pildistada.

Saare kirdetipus Punta Pittis on linnukaljud, siin vaatleme fregatilinde, öökajakaid, naska-, sinijalg- ja punajalg-suulasid. Uus snorkeldamine on meil idarannikul Rosa Blanca ranna siselaguunis, kus on arvukalt merikilpkonnasid, suuri teokarpe ja näeme ka lopsakat lobsterit. Ümbersaare tuuri viimane ettevõtmine on kalapüük saare lõunaotsas, kus ühe vees oleva kaljunuki juures landid sisse visatakse. Kohe hakkab kala tulema, kõik huvilised saavad oma välja kerida. Olavi sikutab paadi kõrvale 1,2-meetrise wahoo, kelle meeskond konksuga paati tõmbab. Tänane kalasaak pidavat homse tuuri toidulauale jõudma. Meie näiteks sõime täna eelmisel reisipäeval püütud tuunikala steiki ning kreekereid avokaado-tuunikala guacamolega.

Leon Dormido = Kicker Rock

Järsu kaljuseina kõrval on äge snorkeldada

Läbi Cerro Brujo kaljuprao tuleb teha kohustuslik pilt Kicker Rockist

Punta Pitti linnukaljud

Punajalg-suula

Rosa Blanca

Summsumm endeemne mesimumm

Laineis langust

Rosa Blanca rand

Tuuripaadid

Laevakokk grillib tuunisteike

Wahoo / vahuu

Olavi oma vahuuga

Paar viimast päeva veedame toimetades, linnaelu nautides. Mõned suveniirid siit kaasa, veidi toitu ja jooki veel juurde, rannas suhtlus merilõvidega, restodes ja kõrtsides istumine. Joosep ja Kaily saavad mastis käia, esimene lõikab seal läbi ühe varem valesti tehtud sõlme ja teine läheb seob õige asemele. Kui Joosep läbi lõigatud nöörijupi alla viskab, põrkub see laevalt vette. Enne kui selle välja jõuame tõmmata, on jaol noor merilõvi, haarab selle hambusse ja läheb lustima :).

Lõvidega on ka viimastel päevadel tegemist nagu ikka. Loomulikult igaöine merilõvide häälitsuste kuulamine ahtritreppidelt, kus aetakse ära uusi tulnukaid või karjutakse lihtsalt niisama. Hommikul taas laevapesu karvadest, lõvisitast ja miskist pruunist õlitaolisest karvkatte vedelikust. Hoolimata meie vendrite riputamisest ahtritrepile koos otste ja kahva ja kastidega, suudavad nad nendest tavaliselt läbi murda, ning neid saab näha nii kokpitis diivani peal lösutamas kui oma jälgi jätmas roolimehe töökohal. Seda muidugi saadab teatav aroom, lõpuks ei saagi enam aru, kas meie laev on seda sama palju täis kui kaldalesilalt puhuv tuul toob…

Nädala lõpuks tekib lõvidele lõhnakonkurent, nimelt meie biojäätmete kogumise kauss on elama hakanud, alguses peidus olnud vaglad hakkavad sealt kümnete kaupa üle äära ronima… Paneme koos kogumiskausiga suurde prügikotti ootele, et kui merele saame, siis utiliseerime kalatoiduks. Ette rutates, ega see prügikott liiga hermeetiline ei olnud, läbi pugesid…

Väljakirjutamiseks sõidame esmaspäeval 24. märtsil taksoga kuskile linna serva tühermaale, kus asub üksik Immigratsiooni maja, saame sealt templid passi. Seejärel tuleb kolm ametnikku meile laeva omakorda dokumente täitma, vaja on taas samu andmeid, passid kontrollitakse ka üle, et ikka kõik näod oleksid samad, kes ametis kohal käisid. Paberid täidetud, selgub et peaksime kahe tunni jooksul jalga laskma, meile aga agent enne kinnitas, et kui laevas püsime, siis võime siin hommikuni ankrus olla. Ametnikud lahkuvad segase jutuga, et peate lahkuma, aga eks agent räägib teile täpsemalt. Agent meiega ühendust ei võta, seega saame aru, et vaikiv nõusolek hommikuni jääda on antud.

Naudime siis seda viimast ööd enne pikemat merereisi, hommikul kohaliku aja järgi kell kuus, kui valgeks läheb, tõmbame ankru välja. Juba sõidu pealt ajame treppidelt viimased merilõvid minema, lahkuvad solvunud näoga, et neid une ajal segati. Sõiduks Lihavõttesaarele ootab meid prognoosi järgi ees 14-16 päevane tripp.