Galapagoselt Lihavõtte saarele, 2002 meremiili, 25.03-07.04

- August 06, 2025

Stardime 25. märtsi varahommikul San Cristobalilt Lihavõttesaare suunas, tiimis endiselt seitse reisiselli: Olavi, Riina, Karola, Jüri, Agnes, Kaily ja Joosep. Kuna ilmaprognoosid siin panevad villast, siis saame tuulevaikse ilma asemel kaks esimest päeva korralikku tuult, esimene päev vähem, teine juba rohkem (puhangud 33 knotsi). Ükski prognoos miskit sellist ei näidanud.

Breeze saadavad merel delfiinid ja manta raid, mõlemad sooritavad uhkeid hüppeid. Õnneks saame kohe alguses oma kalasoovid Neptunile edastatud ja ka täidetud kahe tuuniga, üks 1,5 kilone vööttuun ja teine juba tegija, 9-kilone harilik tuun. Nüüd saab kala ka kuivatada (lisaks steigile, supile ja äkisele), sest ega meil külmkappidesse tegelikult suurt midagi juurde ei mahu ka. Kokku ostetud mandiga, eriti rohelise kraamiga, siin mere peal on selline lugu, et tuleb kogu aeg vaadata, mis hakkab ära minema või tähtaeg käes, ning siis kiirelt ära teha. Ehk et kui siin mere peal miskit karta, siis seda, et toit läheb kiiremini käest ära kui muidu;)

Õhtul saabub meile vööri magama kolm punajalg-suulat, laeva ümber lendavad punaste silmadega ainsad öise eluviisiga kajakad, Galapagos on ikka meiega. Esimesel ööl saabuvad ka uued üllatuskülalised, nimelt üks ca 10 cm kalmaar on pesuruumi põrandal ja siis selgub, et teine tiba suurem kalmaar on kajuti laest otse kapteni voodisse lennanud. Ei tea, mis asi ajab neid tegelasi nii kõrgelt lendama? Võib-olla need paarkümmend parvena laeva saatvat Galapagose kajakat?

1,5 kg vööttuun

9 kg harilik tuun

Tuuni sashimi

Kala kuivatamine - Tuuni ribad resti vahel

Kõrge lennuga kalmaar

Teise päeva õhtuks vaibub tuul ära, sõidame mootoriga lootuses saada kätte püsiv ja soodne tuul (siiani on suht vastu). Vahepealne vihmavöönd (pole mitu kuud saanud järjest sellist ühtlast halli vihma) saab ehk täna ületatud. Lootus on tuul kätte saada, sest praegu näitab GPS saabumist ca 20 päeva pärast. Kütusega ilmselt vastutuule- ja hetkel ka vastuhoovusega niimoodi välja ei tule :( Seega pöidlad peos ja loodame saada kätte ilmakaardi pealt soodsa kursiga tuulevööndi, et siis kiiremas tempos ja purjedega edasi sõita.

Nii lähebki, suudame end öösel vihmavööndist välja sõita ning tuul hakkab kagust Tšiili poolt puhuma. Mitte liiga soodsast suunast, aga sõidetavalt meie katamaraani jaoks (kus ca 50 nurk toimib kõige paremini). Tuul on tugev, saame hoo sisse. Tekivad lained, mille kirjeldamiseks on hea sõna lainemäsu, saab kõikumist ja rammimist läbi lainete üksjagu. Kolmas päev on päikeseline ja tuul on jätkuvalt hea, ca 20 sõlme.

Kolm päeva saadavad meid laeval kaks suulat, ühel punasemad jalad kui teisel, istuvad reelingu peal ja kaklevad parema koha eest. Vööripink on korralikku “polstrit” täis, mida vihm maha ei pese, ehk ei söövita ära meie võrke ees… Suulade tegevuseks on vaadata lendkalade parvi (mida siin on väga palju rohkem kui Atlandi ületamisel), aega-ajalt sööstes neid püüdma, ca iga kümnes sööst on edukas, kala kugistatakse alla, siis vööris tühjendavad oma keha ning siis ülejäänud aja võivad nokavedelikuga oma sulestikku. Ja nii kogu päev. Mõned lendkalad leiame aeg-ajalt ka laeva pardalt.

Öine elu on taskulambi valgel väga kirev – öökajakad, lendkalad, hüppavad krevetid ja kalmaarid, helendav plankton (ahtrivees on sädelev jälg nagu sumpa käiks vastu asfalti), jne.

Kolm unelejat, üks neist vööripingi kohal reelingul

Punajalg-suula

Edukas sööst - kalakene jälle nokas

Reedel 28. märtsil saab põhitiimil läbitud 10000 meremiili Orjakust. Tuunikala sashimi ja steigi vahele küpsetab Joosep meile spinati piruka. Ja Agnes rõõmustab meid banaanikeeksiga. Suur jahti pidav delfiinikari pakub meile showd, sooritavad eemal arvukaid hüppeid. Mida kaugemale ekvaatorist saame, seda selgemini hoomatav on, et päevakaar käib siin teistpidi kui põhjapoolkeral. Keskpäevane päike asub põhjasuunas.

Tänane rahulikum ilm lubab meil kütust puhastada. Peale tankimist Galapagosel on üks mootor erroris, kütuses on vesi, õnneks on seal vahel tark filter, mida siis saab tühjaks lasta (vesi on raskem kui diesel). See tehtud ja mootor töötab jälle. Üks WC paak läks ka umbe, sellega tund mässamist ja sai sita lahti;) Rahuliku ilma tööd :) Ööd jääb meile täna veetma kaks suulat.

10000 meremiili läbitud!

Pidulaual banaanikeeks ja spinatipirukas

Laupäev jätkub 20 sõlmese tuulega, lainet jagub, kiirust meil 7-8 sõlme. Ümberringi on avarus ja meri ja lained ja tühi silmapiir. Aga ei, erandina trehvame täna ühte šveitsi soolopurjetaja paati, Morigan, võtame raadioga ühendust, sama suund kui meil, ju Lihavõtte saarel näeme (meie vähe kiiremad, sõidame temast miili pealt mööda). Prognoos lubab neli päeva sarnast tuult, edasi vaksemat, ja siis täitsa vaikset. Aga lõpus Lihavõttesaare veerel on miskist lõunapoolsest tsüklonist meile ennustuse kohaselt saabumas 5 m lained, eks näis, mis meid siis ees ootab.

Märtsi viimaseks päevaks oleme jõudnud oma etapi keskele, 1000 meremiili on läbitud, umbes sama palju on jäänud, seega oleme keset merd, kus maa on ikka väga kaugel. Ööbima ei jää meile enam ühtegi suulat, ka öökajakad ei saada meid enam, Galapagosega on selleks korraks ühelpool.

Siinkohal vahelduseks Vahimadrus Joosepi pühapäevased märkmed "Me oleme elus!"

Seitse vahvat reisiselli jätkavad kuulsusetut teekonda Galapagose tüütuvõitu looduse rüpest Rapanui-nimelise saare suunas. Kohe hommikul oli põhjust tähistamiseks. Nimelt jõudis meie ühtehoidev kollektiiv tuhande meremiili kaugusele järgmisest peatuspaigast. Selle ajaloolise hetke õilistamiseks sai rüübatud vana head Jägermeisterit. Lõuna paiku oli aga põhjust tähistamiseks. Nimelt on meie ühtehoidev kollektiiv jõudnud lehkavatest ja rõlgelt röhitsevatest merilõvidest tuhande meremiili kaugusele. Selle ajaloolise hetke põlistamiseks sai rüübatud Aperol Spritzi. Õhtul oli see-eest põhjust tähistamiseks. Nimelt jõudis anonüümseks jääda soovinud Agnes oma eluga täpselt poole peale. Selle ajaloolise hetke õnnistamiseks sai rüübatud pisut tekiilat. Viimane mainitud sündmustest tekitas ühtehoidvasse kollektiivi siiski kujuteldavaid mõrasid. Nimelt ei suudetud jõuda üksmeelele küsimuses, kas väike kasv toob ühtlasi kaasa väiksema pea, mis tingib ühtlasi väiksema aju. Aga olgu pealegi. Et ennetada hea lugeja küsimust. Jah, tänagi on kõik laabunud taevalikult: katki on läinud vaid üks mootor, raskelt haige on vaid üks meeskonnaliige ja eile raskelt kukkunud laevajunga on samuti oma (vähemasti füüsilistest) traumadest taastumas. Vaatan veel igaks juhuks ringi. Vasakul on vesi, paremal vesi. Kui vaatan ette: vesi. Kui vaatan tagapoole: ikka vesi.

Vasakul on vesi, paremal vesi. Kui vaatan ette: vesi. Kui vaatan tagapoole: ikka vesi.

`Üks laev on sellel merel siiski veel - šveitslasest soolopurjetaja jaht Morigan

1000 meremiili Galapagoselt tuldud, 1000 meremiili Rapa Nuile minna

Iga päev näeme linde, seega pole meil seni kogu reisi jooksul olnud ühtegi päeva, kus me linde ei näeks. Jah, kanu ja jaanalinde pole, aga erinevaid merelinde jagub. Täna jookseb laineharjade vahel mööda veepinda mitmeid tormipääsusid. Linnud siin jooksevad, kalad lendavad😊. Tõesti Mega massidena on lennus lendkalu. Lendkalade valem, mis toimis Atlandil, toimib ka siin, ehk kui on pime öö (kuud pole ja kohati ka pilves), kui on suurem kiirus (mis meil on) ja kui on vastulaine (kohati meil on), hakkab neid pardale kogunema (parda kõrgust me reguleerida ei saa;). Eile 5, täna 8 tiivulist pardal, plaan need täna lõunaks ära praadida.

Viimased päevad on läinud nii, et tuul on olnud korralikult tugev (20+ knotsi) ja võimaldanud meil sõita kiirelt (vastunurk 60-90). Viimase ööpäeva läbisõit tuli 187 miili, ja seda 23 tunni arvestuses, kuna keerasime oma laevakella tunni võrra edasi suveaega.
Lained on kohati sõltuvalt muutuvast hoovusest veidi vastu ja trambivad, aga muidu on sõit kiire, lootus on nii veel vähemalt kaks päeva kulgeda, tuules olla, ja jõuda lõpp-punktile kiirelt lähemale. Ja kiirust jagub ka järgmisesse päeva, teisipäeval ööpäevane läbimine 194 miili, tuul puhanguti üle 30. Pardalt korjame hommikul lugematul hulgal lendkalu ning Riina paneb need seekord praetult sibula-porgandi marinaadi, tulemus täpselt sama maitsev nagu räimed marinaadis.

Lendkalu lendab siin megaparvedena

Neid on tõesti Massidena

Start - nii jookseb lendkala end saba peal lendu

Ka linnud jooksevad siin mööda vett, tormipääsud askeldamas

Tibatilluke lendkala

Kopsaka lendkala jälg tuuleklaasil

Lendkalad saavad meil reeglina pannile

Lendkala marinaadis (Vaikse ookeani versioon räimest marinaadis)

Kolmapäeval 2. aprillil hakkab tuul vaikselt raugema. Läheme kroot-kenu kombolt üle Code-D peale, see jääb ka ööseks üles. Siis aga tuleb masti küljest ülevalt ära üks suure esipurje (Code-D ja parasaili) kinnitusplokk, seega peame sinna tegema ajutise lahenduse (vaja masti minna ja sõlm läbi lõigata), ootame ehk homme on veelgi rahulikum meri ja saame sõidu ajal tehtud. Samuti hakkab üks mootor miskit veateadet andma, akul tundub klemm olevat aku seest lahti, ehk on selles asi, või ikkagi mingi “vesi kütuses” probleem, milleks peaks kütusefiltreid vahetama hakkama. Ootame rahulikumat merd, et süveneda. Ehk et asju juhtub;) Tänu tarbeaku kaasamise võimalusele (on selline eraldi nupp) saame mootori käima. Mootori probleemide jätkuks aga annab üks õlirõhu andur otsad, mootor ise korras, aga kisab, vaja leida ajutine kisavastane lahendus, et sõita saaks.

Paar päeva on edasi läinud, tuul on veel vaiksemaks jäänud, Code-D me kasutada ei saa ja tiksume vaikselt kenu ja kroodiga 6-7 sõlmega või kui tuul juba alla 10 knotsi, siis ainult kenuga ca 5 sõlmega sihtmärgi poole. Kroot hakkab vaikse tuulega lainetes kolksuma, ei taha teda lõhkuda.

Lendkalu ja krevette on vähemaks jäänud, seega siinne vesi on vist liiga külm nende jaoks. Linnuvaba päeva pole meil endiselt olnud, ikka keegi kuskil tiirutab, peamiselt tormipääsud, tormilinnud ja suulad. Öösel möödub üks kalalaev, mingi elu siin ikkagi kuskil on;) Tiksume edasi, kiiret pole, ehk jagub tuult ka veel veidi, või siis peab lõpujupi mootoritega sõitma. Ootus juba on, et tahaks maismaad näha, kolm neli päeva veel…

Reedel 4. aprillil vannumegi alla ja paneme mootori käima. Tuul lükkab meid edasi vaid kahe sõlmega, seda on vähe. Mootori ja purje koostööl liigume edasi 5 sõlmega. Terve päeva jooksul näeme ühte lendkala, alles oli meri neid täis! Kenu-mootori kombinatsioonis kulgeme päevad ja ööd, linde lendab aina rohkem. Vaiksed päevad meelitavad õhtuti päikesetekile loojanguvalgust nautima. Kui päike on magama saadetud, oleme viimastel päevadel kinoõhtuid korraldanud. Ja kui eriti hea päev on, pakub Karola meile filmi kõrvale ka kooki.

Lausvihmasel esmaspäeval 7. aprilllil hakkab maa paistma. Nagu juba nädal aega lubatud, saame saare lähistel rahulikke 5-6 meetriseid laineid 15 sekundilise intervalliga, suured mäed ja orud vahelduvad mere peal. Kaldaääres tekitavad need kaugelt lõunatsüklonist siia jõudnud mäed aga korraliku mäsu. Meil oli pikalt see prognoos teada, et need suured lained tulevad, aga ei osanud seda alguses kuidagi liiga tähtsaks pidada… Aga, viimane hommik, sõidetud 13 päeva, saar vihmases udus paistmas ning meie üle suurte lainete sõitmas sissemöllimise asukohta. Kui teavitame enda saabumisest, siis tuleb vastus, et täna liiga ekstreemsed olud, ei saa teid vastu võtta, sõitke saare järgmise nurga taha ja jääge ootele… Seega meid laineolude tõttu täna Hanga Roa sadamaalale ei lubata. Ilmselt jah need suured kuskilt kaugelt tulnud 5-6 meetrised tsükloni lained murduvad kalda ääres ja liiga turvaline ankrus seal olla poleks. Usaldame kohalikke ja sõidame paar tundi ümber saare nurga Vinapusse, et jääda seal ööseks ankrusse ning ehk homme on ilmastik meile soodne ja saame linna tagasi sõita ja pääseme ka maale. Lootus on;)

Ankru paneme sisse ca 23 m peal, ketti 90 m, saabumine ankrukohta käib üle suurte lainete, aga soovitatud kohas on laine väiksem ning õhtu poole isegi kõikumine laevas kahaneb, laev uitab ümber ankru vastavalt tuulele ja hoovusele, kord vöör maa poole, kord kuskile ookeani suunas.

Meie ülesõit Galapagoselt Rapa Nuile kestis 13 ööpäeva ning 8 ja pool tundi, sõidupikkuseks näitab plotter 2002 meremiili.