Pühapäeva õhtul saabuvad laevale Agnes, Kaily ja Joosep ning esmaspäeva 3.
märtsi lõunal kella kolme paiku jätame Shelter Bay sadamaga hüvasti. Kanalisse
sõiduks tuleb meil minna sadama ette ankrusse ootele, lisaks meile on siin veel
üks purjekas kanaliootel. Läheb tunnike, siis saabub kaater, millega visatakse
meile pardale meie tänaõhtune tumedanahaline Piloot Laurent. Ta ise täpsustab,
et ta on Advisor, et ta saab pilootidest vähem palka ja vastutab vähem, on
pilootidest madalama kvalifikatsiooniga ning tegeleb ainult väiksemate laevade
kanalist läbi juhtimisega. Teisele ootel olevale purjekale toimetatakse pardale
oma abimees ning siis hakkame kahe laevaga kanali lüüside poole liikuma. Mõlemad
jahid varustatakse ka megavendrite ja pikkade otstega. Meie piloodi peaaegu
esimene lause on, et ta sooviks kohvi. No tuleb siis teha. Tava näeb siin ette,
et piloote tuleb hästi toita, muidu tellivad endile vee- või õhusõidukiga ise
toidu kohale ning see tuleb koos transpordiga laeva meeskonna poolt kinni
maksta.
Enne kanali lüüse seome kaks laeva omavahel nelja otsaga kinni, vahele hunnikus vendreid. Meie Breeze jääb suurema- ja võimsamana
juhtlaevaks ning Olavi sõnul „kasvajaks“, keda kaasas veame, saab belglaste
monojaht Zephir. Sõidame sisse esimesse lüüsi, kokku on neid kolm,
tõusumeetreid tuleb kokku 24 m. Erisus Kieli kanaliga on see, et mõlemalt poolt
kaks meest viskavad sulle peenikese nööri otsas oleva rauapalli, mis tuleb siis
kinni püüda ja sinna kinnitada meile antud pikk ja jäik ots, nendega läheme
lüüsidesse). Meie poole peal on otstel Jüri ja Karola. Natuke marssimist koos kaldameestega lüüsi õigele kohale, ja siis tõmmatakse peente otstega meie jämedad
otsad üles lüüsi kinnituste külge kinni. Kuna siin ühtegi ujuvat kinnitust ei
ole, siis kogu lüüsis ülespoole tõusmisel tuleb otsi peale pingutada, selleks
mõlema laeva Advisorid annavad nõu, millal tõmmata ja kui palju. Olavi hoiab mootoritega
laevad võimalikult lüüsi keskel, ei ole liiga palju vaeva sellega. Mõnikord pannakse
kolm laeva kõrvuti, siis on seinad lähedal ja peab rohkem rihtima oma tegevusi.
 |
| Agnese, Joosepi ja Kaily teekond meiega algab Panama kanalil |
 |
| Advisorite juhatusel saab kahest jahist kanali läbimiseks tandem |
 |
| Enamus veesõidukeid on meist siin "veidi" suuremad |
 |
| Lüüsi minek |
 |
| Otstega toimetavad Jüri.. |
 |
| .. ja Karola |
 |
| Selja taha vaadates on näha, et tõuseme aina kõrgemale |
Ajaks, mil meil kolmas lüüs läbitud saab, on väljas juba pime. Sõidame viimasest lüüsist Lago Catuni järve peale välja (keset kanalit 26 meetrit merepinnast kõrgemal asuv suur veekogu), leiame piloodi juhatusel üles kolaka poi ning kinnitame end külgepidi kolme otsaga kinni, vahele suured vendrid. Advisor sööb veel kõhu täis ning lahkub seejärel talle järgi tulnud pilootlaevaga. Öö möödub järve peal rahulikult, džunglist kõlavad möiraahvide huilged. Hommikul on ahve ka puulatvades näha. Ja üle kanali lendab palju rohelisi papagoisid. Hommikuse supluse jätame vahele, kuna krokosid pidi siin palju olema.
Peagi saabub meie uus Advisor Demian. Pakume talle omletti ja kohvi, aga ta keeldub ja ütleb, et tahab ainult vett. Demian on looduse inimene, kes kanalil varem süstamatkasid korraldas Atlandilt Vaiksele ja vastupidi. Nüüdseks aga on see tegevus kanalil ära keelatud. Koos belglaste Zephiriga asume taas teele, hakkame mööda järvistut sõitma, sinka-vonka, vahepeal suur järv, siis kitsam kanal. Kanali keskosas valitseb metsik loodus, korralik rohelusse uppuv džungel. Ühel saarel pidi olema teadlaste välibaas, aga üldiselt siin inimasustus puudub. Meie näeme palju erinevaid linde, aga ka pirakat krokodilli.
Kui vastu tulevad suured laevad, siis tuleb võimalikult paremasse äärde hoida. Kanali kitsamates kohtades peab lausa seisma ja servas ootama, kuigi tundub, et ruumi jaguks. Aga piloodi korraldusi tuleb täita.
 |
| Lüüsidest väljumise ajaks on õues juba pime |
 |
| Öö möödub Lago Catuni järvel poi peal |
 |
| Öösel kostub metsast möiraahvide huilgeid, hommikul on ahve ka puulatvades näha |
 |
Panama kanali keskosa on inimasustuseta džungel
|
 |
Üks pääsuke käib meil reelingul kiikumas
 |
 |
| Piloot Demian ja kapten Olavi juhendavad värsket tüürinaist Kailyt |
 |
Kanali kitsamatel lõikudel tuleb konteinerlaevade möödumisel kanali serva ootele jääda
|
Lõuna paiku jõuame väljuvate lüüsideni, nüüd tuleb „mäest alla“ sõita. Kokku on taas kolm lüüsi, siin on natuke rohkem pusimist, kuna Vaikse ookeani poolel on tõusu ja mõõna vahe meetrites, siis kohati on vesi lüüsides ka väikse jõe moodi. Kõik toimub aga samamoodi, meile visatakse peened nöörid, mille otsas raskusteks metallmunad, tuleb vaadata, et nendega ise pihta ei saaks ja päikesepaneele sodiks ei visataks. Siis jämedad köied kinni ja edasi tuleb veetaseme langedes otsi järjepidevalt järgi anda, et kuskile knaabi otsa rippuma ei jääks. Teise lüüsi juurde on ehitatud suur tribüün, rahvast täis, valju häälega seal kõlaritest rahvale räägitakse lüüside ajaloost. Meie siseneme sinna lüüsi esimese laevana, teadustatakse purjelaev Breeze sisenemisest ning viis minutit hiljem on teadustajal teada ka, mis lipuga on tegemist. Teatab rahvale, et Breeze on Eestist. Traataia taga tribüünidel seda publikut vaadates on päris pidulik tunne, kõik vahivad ja pildistavad;) Atlandi poole kanali otsa pidi ka varsti selline turistidele mõeldud vaatekoht valmis saama, siis saab lehvitada kaks korda;)
Viimasest lüüsist läbi, sõidame suurte laevade vahelt Vaikse ookeani poole. Lehvitame oma piloodile, anname ära laenatud vendrid ja otsad ning sõidame ühe Panama City paljudest sadamatest La Playita Marina sadama ette ankrusse (kohti sadamates pole). Konks enne pimedat sisse ja kanali ületus sellega ühel pool. Õhtul maale ei lähe, Kaily keedab meile hernesuppi ja tähistame Vastlapäeva. Avame ka Kassari kalvadosi, uus ookean ju kiilu all. Tere, Vaikne!
 |
| Ilma akendeta monstrum |
 |
| Suured laevad lohistatakse lüüsi vedurite abil |
 |
Tribüüni täis publikut meie lüüsi saabumisele kaasa elamas
|
Agnes lõbustab publikut seebimullidega
 |
Demian on rahul, oleme edukalt viimases lüüsis sees
|
Lüüsid võetud, liigume hooga Vaikse ookeani poole
 |
| Lüüsidest läbi, otsime Panama City sadamates võimalikku ankrukohta |
 |
| Õhtupimedas oleme end parkinud La Playita Marina ankrualale. Vaiksele ookeanile jõudmise puhul on klaasides Kassari kalvados ja kaussides Vastlapäeva puhul hernesupp. |
Plaaniliselt jäid Shelter Bayst kahe töö lõpetamised kanali Vaikse ookeani poolele, ühe poomi kinnituse lisamine ja uue radari paigaldamine. Kolmapäeval 5. märtsil sebib radariga toimetama saabunud elektrik meile koha Playita sadamasse, seega saame ankrust kai külge, lihtsam kõigil toimetada. Radariga tekib aga probleem, ei hakka korralikult tööle, sõltumata kaablite vahetusest mastis, ning radar lõpetab ka Wifi kaudu töö. Asi päädib sellega, et sobivaid kaablijuppe ja uusi võimalikke radareid otsitakse kolm päeva ning otsingud lõppevad tõdemusega, et Panamas midagi ei ole, ning tuleb USAst tellida 7-10 päevase tarnega. Seda aega meil pole, seega laseme vana aeg-ajalt väljalülituva radari tagasi panna. Mehed on tublid ja tulevad toimetavad laupäeva varahommikul kell 6.30. Olavi klaarib sadamas ära, üks kaipäev siin maksab 107 eurot. Võtame ka veed ja kütused kanistritesse ning anname otsad (peame nagunii lahkuma, kuna see kaikoht oli kellegi oma, kes pidi kohe-kohe tagasi tulema). Lisaks oleme me juba illegaalide staatuses, kuna Panamast välja vormistasime end juba kolmapäeval, ja sellest hetkest anti meile riigist lahkumiseks 48 tundi. Teadjad rääkisid, et ega keegi ei kontrolli, selle peale lootsime ja ei kontrollitudki. Kolm viimast päeva aga juppide mittesaamise jutte kuulates ja kuuma käes mölutades olid vaevalised, kripeldas juba ammu suure vee peale.
 |
| La Playita sadam |
 |
| Selline terrass on Panama City migratsiooniametil |
 |
| Proua Riina Panama kübaraga Panamas |
 |
| Öine City |
 |
| Tüüpiline Panama tänavatoit |
 |
| Pesukarudest siin puudust pole |
 |
| Viimane linnatuur varude täiendamiseks |
 |
| Ettevalmistused reisiks - Agnes punub vöörivõrku |
 |
| Kaily teeb süüa, Riina teeb pilti ja kõik ülejäänud püüavad kambüüsi lae jälle lakke saada |
Nüüd saame teele, võtame suuna Galapagosele. Esimene ankruöö, enne pikemat ülesõitu, on meil veel plaanis veeta Panamas, Las Perlas Islands saarestikus. Eemaldume Panama Cityst mööda plekksiledat merd, Vaikne on tõesti vaikne. Aga mitte elu poolest, seda siin jagub! Delfiinide kambad, linnuparved, tuunikalade salgad; paistab et kõik koos peavad jahti väikeste kalade parvedele. Ja et lõbusam oleks, on kahel pool jahti liikvel mitmeid vaalasid, korduvalt puhutakse üles veesambaid ning aeg-ajalt on ka suured seljad nähtaval. Tõesti on vaatamist ja nautimist palju! Pärastlõunal purjetame juba Pärli saarestikus. See on jäetud loodusele, saarte kogumik on suht metsik, palju saarekünkaid kõrge metsa ja väikeste liivarandadega. Hulk privaatseid imelisi ankrukohti. Meie valime välja La Platanita saare, kus paneme end ühe liivariba eest ankrusse. Käime õhtul rannas ujumas ja päikest loojutamas. Ujumine on nagu süldi sees, sest vesi on meduusidest paks. Suhteliselt raskesti nähtavad, pea läbipaistvad millimallikad, keda ei näe aga kogu kehaga süldina tunned. Õnneks nad ei kõrveta, nii et tšillime nendega koos loojanguvalguses vees ning siis tagasi laeva. Esimene Vaikse ookeani päev oli imeline, hea puhkuse päev enne pikka sõitu. Hommikul käime uuesti maal, teeme Platanita saarele tiiru peale. Siin on palju linde ja krabisid, toredaid kivimoodustisi, ilusaid kaljusid. Päevane suplus liivarannas on ilma meduusideta, ei tea, kuhu nad päeval kaovad, kas tõusuhoovus kannab nad minema?
 |
| Hüvasti, Panama City! |
 |
| Vaikse ookeani vaiksed veed keevad elust |
 |
| Tunglemine saagi ümber - all tuunid ja ülal linnud |
 |
| Suulad parvel |
 |
| Las Perlas Islands - väikesed saaarekühmud arvukate linnuparvedega |
 |
| Meie läheme õhtut veetma La Platanita saarele |
 |
| Liivakrabi |
 |
| Krabirajad |
 |
| Loojangu suplus |
 |
| Pimedus käes, aeg laeva tagasi minna |
 |
| Hommikul teeme Platanitale ringi peale |
 |
| Täielik paradiis! |
 |
| Kojamees Joosep liivaga võitlemas |
Saareretk tehtud, võtame jahiga suuna edelasse. Tänane päev kulub veel Las Perlas saarestiku vahelt väljasõidule, tuult on vähe, aga saame üles oma värske peaaegu musta värvi Code-D. Jess hea puri, hoiab ka olematu tuulega väga hästi! Elu keeb meres jätkuvalt, ikka delfiinikarjad ja linnuparved, täna näeme saltot viskamas ka mitut manta raid. Standard neil on kolm saltot järjestikku, niimoodi puhastavad end parasiitidest.
Peagi kaovad pärlisaared silmist, õhtutaevas on kaunilt punane. Alanud on meie nädalane ülesõit Galapagosele.
 |
Uus ja ilus tume Code-D töötab hästi, püsib üleval ka väikese tuulega
|
 |
| Hüvasti, Las Perlas! |
 |
Delfiinid saadavad meid teele
 | | Vaalaline |
|
 |
| Imeline loojang! |
