Panama I: 11.02-16.02

- June 13, 2025

11. veebruari hommikuvalguses siseneme Panama saarte vahele, suurte murdlainete vahelt, mis ümbruskonna madalamatel kohtadel murduvad. Vesi jõuab siia üle terve Kariibi mere, ookeanilained paisuvad madalasse jõudes kõrgele üles, ka vaikse ilmaga on lained siin tegijad. Varasemad surfarid on juba varahommikul platsis, oodates oma head lainet. Väga ilus ja veidi hirmutav on Bocas del Toro saarte vahele sisemerre sõita, meri tungib jõuga vahuste lainetena kitsastest saartevahedest sisse. Saarte taga saabub merel rahu. Elu käib, paadid sagivad ringi, viskame ankru sisse Bocas Towni sadamasuul. Raadio teel anname teada, et oleme tulnud kohale, Olavi ja Margus viiakse sadamasse passikoopiaid tegema. Siis tuleb kolm tollimeest laeva, täidame pabereid, käivad ka laeva läbi ja avavad isegi erinevaid karpe ja kotte, uurivad, mis siin on ja mis siin on, jne. Jäävad lõpuks rahule “relax and no worry” Võtavad meie prügikotid kaasa, pidid need ära põletama (ei tea, kas ka tegelikult). Igatahes raha kõikide asjade eest küsivad 135 USD.

Ookeani laine murrab saarte vahele sisse

Kapten viiakse maale

Ja siis tuleb meil kõigil jalutada 10 minuti kaugusele lennujaama immigratsiooni ennast riiki sisse tembeldama. Seal veidi ootamist ning olemegi ametlikult Panamas. Täidame ka ära avalduse Cruising Permiti jaoks, seda on vaja Panamas ringi purjetamiseks. Kui varem ei küsita, siis kanali läbimisel kindlasti. Käime linnas veidi ringi, toidukaupu jagub, ka korralik tööriistapood on olemas, hinnad paremad kui varasematel saartel. Sularahaautomaat annab välja dollareid, need on siin ametlikult käibel. Panama rahaühiku balboa ja USA dollari kurss on 1:1, seega pole mingit vahet kummaga siin maksad või kumba oste tehes tagasi saad. Plaan postkontorist kodu poole kaart saata päädib üllatusega, et Panama riiklik postiteenus ei võimaldagi kirjade ega pakkide saatmist välismaale, lihtsalt riigil pole selleks raha. Pakke saadetakse kullerfirmadega, kirju elektrooniliselt. Nuvotsiis. Sööme merevaatega restos head ja paremat ning siis tagasi laeva. Vastu võtma uusi saabujaid.

Peagi saabub Olavi ja Riina tütre Merili pere. Merili ja Rain tulevad koos poegade Aaroni (2,5 aastat) ja Eliasega (6 kuud) ning suurte kottidega. Nii väikeseid maailmarändureid pole meil veel pardal olnud. Mahutame end kõik laeva ära, oleme nüüd üheteistkümnekesi. Käime kõik kummikaga kohalikus ujuvas baaris päikeseloojangut vaatamas. Öö oleme veel linna all ankrus, siis uuel hommikul sõidame Coloni saare põhjaotsa Playa Estrellale, meritähe randa. Poolteist tundi sõitu, teel saatjaks mõned delfiinid, ja jõuame selge veega väikesesse liivaranda. Vihma tibab, aga merevesi on väga soe, põhjas vedelevad paksud oranžid meritähed. Veedame paar tundi rannas, rannajoonel on järjest toidukohti ja suveniirilette, restode vahet sõidab paadiga banaanikuller, teeb banaani tarnet. Elevust tekitab reisi esimene tuukan, ikka uhke lind küll. Lõunastame ühes rannabaaris, supleme meritähtede vahel ning siis sõidame jahiga järgmisesse kohta edasi.

Saabuvad Merili, Rain, Aaron ja Elias

Saabunud on tantsupidu

Meritähe rand

Sõprus räägib kõiki keeli

Välikemps

Banaani kuller ja Banaan

Seekord liigume lõunapoole, Bastimento saarele Red Frog Beachi lähistele. Ankurdame pisikeses sopis, ümberringi mangroovivõsa, kõrval kõigub üks majajäetud purjekas. Sõidame kummikaga mangroovipuhmaste vahel ringi, täitsa lahe sopistik on siin. Olemas on ka korralik Private sadam, kuhu ei pääse ja ruumi ka pole. Kõige rohkem kaifib mootorpaadiga tuuritamist Aaron, Olavi lubab ta rooli ja siis sõidame ringi ja ringi. Ka siin on põhjas meritähti, vees ujub torujaid meduuse ning lendamas on palju rohelisi papagoisid. Ootame põnevusega õhtupimedust, kuna siinne laguun peaks reklaami järgi olema fluoresseeruva planktoniga. Mida koos pimedaga ei saabu, on vee helendumine, seega jääme lootma järgmise päeva punaste konnade peale ;) Aga õhtul sööme Karola valmistatud šokolaadikooki, mis on tervituseks Merili perele ja tšau ütlemiseks Piretile, Ivarile ja Margusele, kes homme lennukile lähevad.

Jahtsadam mangroovivõsas

Rallimeister Aaron

Papagoid ülelennul

Pireti kalasaak

Rõõmurull Elias

13. veebruari hommik algab Merili ja Raini küpsetatud pannkookidega ja siis sõidame kummikaga kaisse, kust algab matkarada ookeanipoolel asuvale rannale Red frog playale. Sillal tahetakse kõikide käest 5 USD. Kapten aga saab rajale tasuta ja iga tema poolt toodud külastaja pealt ühe dollari tagasi. Olavi lausa teenib meie pealt ;)
Taimestik on vihmametsale omaselt lopsakas ja mitmekesine, näeme mitmeid punaseid konni, need on tikutopsist väiksemad. Esimeste leidmine võtab aega, aga kui juba tead, mida otsida, siis jäävad konnad oma erkpunase värvi ja valju häälega hästi silma. Jõuame saare avamere poolsesse randa, seal punased lipud ja kedagi hoovuse ja uhkete lainete tõttu vette ei lubata. Samas turiste siin jagub, lesivad lamamistoolide peal või on kohalikus baaris söömas/joomas. Meie jalutame veel ühel metsarajal kaimanite tiigini, teel lehelõikurite sipelgate rajad, lahedad lehti tassivad tööloomad. Metsas mageveelombis näeme ka ühe kaimani ära, vedeleb seal ja siis tuleb meid ka uudistama, aga väga edev ei ole, palju ei poseeri. Laiskloomasid peaks ka siin puudel olema, aga ei jää silma. Miski kukub puu otsast suure raginaga alla, Olavi arvab, et küllap see pidi olema üks väga väga laisk loom, kes alla potsatas 😉

Laeva tagasi, sõidame Bocas Towni juurde tuttavasse akrukohta. Poes varustusreid, siis grupipilt ja kallistused Pireti, Ivari ja Margusega; osa meist saavad mõnusesse külma kliimasse tagasi… Siin tunneme jahedusest puudust…

Red Frog Beach

Kaiman

Lehelõikaja-sipelgad

Strawberry poison-dart frog, Oophaga pumilio

Banaani sugulane- üks Heliconiaceae'test

Ränduripuu/ Travelers palm - Vesi koguneb palmi lehtede vahele ja kustutab rändurite janu

Lahkuvad Ivar, Piret ja Margus

Ülejäänud aga kiirelt laevaga edasi järgmise sihtkoha poole, sõidame sisemerest välja ja avamere poolt ümber Bastimento saare sõites on tunda taas seda mõnusat avamere suurt ja pikka lainet. Taamalt läheneb meile tume pilvefront, jõuame enne vihma ja pimedat ümber Bastimento kagutipu sõites taas sisemerre ning jääme Punta Vieja nurga taha vaiksesse vette turvaliselt ankrusse. Õhtuvalges käib meid piilumas üksik delfiin. Reede hommikul sõidame siselahe lääneküljele Cayo Corali juurde snorkeldama. Siin on palju koralle, merikurke ja kalu, meiega koos ujub ka paar delfiini, tundub, et kõigil on päris hea elu selles kohas, tasus tulla! Seejärel sõit järgmise, seekord sisemere idapoolse saare Cayo Zapatilla 2 alla ankrusse. Avamerelt ümber saare otste lahte sissekeerav murdlaine on liivarannas parajalt suur, aga otsustame dessandi maale ikkagi ette võtta. Eliasega maaleminek ei tundu mõistlik ning Karola ja Jüri jäävad temaga laeva. Viiekesi asume kummikaga teele, passime õiget hetke ning siis suure hooga lainega kaldale. Täiskasvanud hüppavad kahelt poolt kähku maha, Aaron jääb veel paati, kuni me selle järgmiste lainetega edasi liiva peale sikutame. Rannas ujume ja rullume lainetes ning vaatame ka põgusalt ringi. Pikaks seda lõbu ei jagu, kuna hakkab korralikult sadama ja tuule käes on isegi veidi jahe. Ainult jalad on soojas, kuna +27 kraadine merevesi käib neid iga lainega soojendamas. Ka saarelt lahkumine on paras ettevõtmine, ootame neid seitsmendaid laineid ja nende vahesid, ning saame kaldalt minema. Kummikas seest liivane (laine peksis siia sisse ka kalda peal olles) ja ise läbimärgade aga rahulolevatena jõuame laeva tagasi. Plaanime homme varahommikul sõitma hakata, et jõuaks veel ühte saart külastada, viimast enne kanalisse jõudmist.

Pilvefront läheneb...

... ja jõuab kohale

Vaadake, delfiin!

Snorkeldamine Cayo Corali juures: Tuhanded kalad mangroovi vahel ujumas

Austrid

Merikurgid

Meri ninakrabi?😁Stenorhynchus

Cayo Zapatilla 2, pildilt paistev tüüne meri on väga petlik

Rannas ujumise asemel toimus pigem laines veeremine

Öösel tuul pöörab ja ankrualarm annab teada, et oleme suht korallide lähedal. Otsustame ankru kell kolm öösel välja tõmmata ja edasi sõita. Nii jõuame juba hommikul Isla Escudo de Veraguase saare alla. 30 miiline sõit möödub vaikse tuulega, kuid nüüd enne saarele saabumist tabab meid korralik vihmapilv, väljas on hall ja kole ning tuul ankrukoha suhtes täitsa valelt poolt. Jääme sellegipoolest ankrusse, üks teine kõikuv katamaraan on ka siin lähedal. Meil on ligi kuue tunnine ajaaken, et ilma paranemist oodata ja saarel midagi ette võtta. Ja ime sünnib! Päike tuleb ca 1,5 tunni pärast välja, seega kummikas vette ja saame saare ümbrust avastama minna. Korallide ja väikeste saarekeste vahelt saab sõita ka saare merepoolsele küljele mangroovisalude vahele. Läbi kitsa koha sõites voolab vesi jõena vastu, samas tagantpoolt lükkavad lained, põnev ja ilus! Ja kui jõuame kitsast kohast saare teisele poole, ootab meid madalaveeline vaikne laguun. Merepoolne koralliriff võtab kogu avamere laine maha. Saarekesi on laguunis erinevaid ja nende vahel on voolava veega kitsad kanalid, laiuvad mangrooviribad. Teeme liivarannas ujumispeatuse, siin saab ka Aaron täiega nautida, sest vesi on vaikne ja lained ei käi tal üle pea. Rannas on palju suuri teokarpe, üks krabi ajab Merilit taga, tahab talle jala alla peitu pugeda. Vees on erinevad kalad, näeme nii haisid kui raisid. Kokkuvõttes väga tore koht ja uus kogemus kummikaga avamere saare riffi sees vaikses helesinises vees ringi sõita. Päike hakkab taas pilve taha minema, seega tuleb tagasi laeva sõita, et näeks madalaid kohti ja oskaks samast august välja pugeda (ilma päikseta ja nähtavuseta poleks see mõeldav). Ilmataat on seekord meie poolt, nägime selle saare kaunid kohad ära ja saame ka muredeta laeva tagasi. Kell neli laupäeva pealelõunal hiivame ankru ja jääb veel üks 90 miiline öösõit Panama kanalini, kuhu plaanime jõuda hommikuks.

Pühapäeva 16. veebruari hommikul ongi silmapiir igas suunas suuri laevu täis, ootavad siin ankrualadel kanalisse pääsu. Meie sõidame suurte muulide vahelt sisse vaiksesse vette, siin ja seal ankurdavate suurte kolakate laevade vahelt läbi ning kitsast sissepääsust mangroovide ja puude vahelt sisse Shelter Bay sadamasse.