Kolumbia saar Providencia 05.02-08.02

- June 01, 2025

Ilmateade ei vastanud prognoosidele, ebameeldiv vaikne tuul puhub otse tagant, seega motoriseerime esimese öö, so öö vastu viiendat veebruari, pluss enamuse järgmisest päevast. Aeg-ajalt saab kenu toetuseks välja rullitud, kuniks tuul kukub ja see taas laperdama hakkab. Õhtuks tuul siiski tugevneb ja suund muutub soodsamaks, saame purjed üles ja mootori vakka. Öösel on vaja sõita läbi kahe madaliku (mis mitme kilomeetri sügavusest välja turritavad, ja neid madalikke on siin rohkemgi ümberringi), samas on meil teadmine, et siinsed merekaardid pole täpsed. Ühe madaliku juures on kaardil kiri, et 1985 olla seda madalikku nähtud 2 miili lääne pool jne, ei tea, miks siin korralikku kaardistust tehtud pole. Purjegruppidest loeme, et madalikule on siin sattunud mitmed jahid. Siinkandis jäi 2019. aastal kadunuks ka Eesti purjekas Salacia. Seega seame sõiduks Navionicsi kaardi kõrvale Google Mapsi satelliitpildi, kahe peale kokku saame ehk turvalise teekonna ja madalike vahelisest praost läbi. Kalapüügiks on olud soodsad, lant lohiseb järgi ja Ivar saab välja tõmmata oma esimese vööttuuni. Seega ootame vana hea kalapäeva neljapäeva hommikuks külla ka Zojat (sööme tuuni sashimit tavaliselt Soja kastmega).

Ivar kahekilose vööttuuniga

Öine madalike vaheline sõit möödub vaheldusrikkalt. Hoogu võtab maha vastuhoovus, paremal madalike vahel liiguvad kahtlased proze tuled (AIS midagi ei näita, väga kaugel rannikust, ilmselt kalapaat, mitte piraadid;), radarile tekivad ja kihutavad ringi vihmapilved (ühe kiirus oli 125 knotsi), meie vihmaga pihta ei saa. Küll tõuseb öösel tuul ja saame kiirust juurde. Seepeale pudeneb üks kenu kinnitusseekel ära, ajutine lahendus peale, hiljem ankrus teeme korda. Meres on jätkuvalt palju Sargassum pruunvetikat, öösel helendab ahtrivees plankton ning taskulambile peegeldavad vastu hüppavate krevettide ja kalmaaride silmad. Päevasõidul vaatleme lendkalu, laeval käib tiibu puhkamas suur-tõmmutiir ja üle hulga aja näitab meile end meie geko, liigiks leinageko, kes juba vähemalt Guadeloupest saati meiega kaasa sõidab. Nii jätkub meiegi sõit, öö toob taas muutliku tuule, puhangutega 38 sõlmeni, seekord tugevate vihmahoogudega.

Suur-tõmmutiir maandub meile laeva ja jääb tunnikeseks siia puhkama

Reede 7. veebruari hommikuvalges jõuame Kolumbia saarele Provedenciale kohale, sõidame saare loodeossa, kus on ka põhiline asustus ja ankrukohad. Purjetamise saidid kirjutavad, et siin on vaja agenti kasutada, seega saab kiirelt Whatsappis ühe Alexi nimelise agendiga suheldud. Alex isegi reageerib juba suht varajasel tunnil, seega lootus on, et dokumentidega sehkendamise teevad seekord teised meie eest ära. Esmalt aga edastab Coastguard meile raadioteel koordinaadid, kus käsib jääda ankrusse ootele. Teeme seda ja hommikusöögi ajal saabub meile pardasse kaater, peal Kolumbia Armada noored mehed, kolm nendest tuleb pardale, täidame dokumente, tõlgime jutte translaatoriga, mehed vaatavad ka kajutid üle ja lahkuvad rahulolevalt. Kokku võtab nende külastus ca 45 minutit. Seejärel saame Alexilt info, et ta on meile kohalikus restos kella kolmeks päeval leppinud kokku kohtumised ametnikega.

Kolumbia Armada saabumine

Kell kolm siis kohalikus (hiljem selgub, et linna ainsas) restoranis kohtume oma agendi Alexi venna Robertiga, kes meie eest lubab kõik ära orgunnida. Peagi ilmub üks proua infot koguma, siis saabub Armada vormis kohalik sadama ametnik, natuke paberite täitmist-ootamist, agendi kaudu 80 USD tolli ja migratsiooni toimingute maksu ning oleme sisse vormistatud. Välja vormistamiseks anname passid Robertile, kes lubab need homme väljakirjutustega tagasi tuua. See on esimene kord, kui passid käest anname… Tundub OK olevat Alexi kohta käivate veebikommentaaride põhjal, sealt meil olemas selline usaldus. Ehk kehtib ka Roberti kohta.

Lagunenud sadamasillalt esimene pilk linnale

Laua otsas Robert ja sadama ametnik

Avastame kohalikku “linna”, supermarketeid jagub, mõni muu pood veel ka, ja suurt rohkem keskuses vaadata ega uurida polegi. Kohalikust tööriistapoest rendime järgmiseks päevaks kaks neljast golfikäru, need tunduvad olevat mõnusad rahulikud kulgejad saare avastamiseks. Tänavapildist on näha, et kärud on üks põhilisi liiklemisvahendeid saare kitsastel teedel üldse. Näiteks ka politsei liigub sellistega. Linnas on promenaad, pingid ja sillad kujundatud ühtses värvilises stiilis, hiljem selgub, et sama stiil on kasutuses kogu saarel. Kogu saare taristu kujundus on terviklikult läbimõeldud. Tänavaplaatidesse on valatud mereelukate kujutisi, ka pinkidele on joonistatud krabisid, kaheksajalgu, meduuse jmt. Väga maitsekas ja hubane on siin kõik.

Medellini Man Jüri

Lisaks golfikärudele on siin ka massiliselt motikaid. Ja koeri ka.

Jalutame üle ajaloolise värvilise puitsilla Lover’s Bridge kõrvalasuvale Santa Catalina saarele. Puitsild on täna aga betoonist. Seda põhjusel, et 2020. aasta novembris laastas Providencia orkaan Iota, mis jäi saare kohale paigale 24 tunniks marutama. Kogu saare taristust hävis 98%. Inimesi kaevati välja vannitubadest (kõige tugevamad osad majas), mitu kuud oldi telkides ilma elektrita, oodati ehitusmaterjale (sissetoodud puiduga tulid saarele termiidid, kes nüüd puitehitisi laastavad ja keda siin enne polnud), istuti ja nuteti. Surma sai ainult 3 inimest, mis oli selle ca 5000 elanikuga saare ja laastamise ulatuse kohta üllatavalt vähe. Lihtsalt uskumatu, kui kiiresti ja hästi siin on kõik uuesti üles ehitatud. Katastroofi jälgi esmapilgul silma ei torka, kui neid otsida, siis leiab muidugi. Ometigi vaid neli aastat tagasi oli pilt selline: https://www.youtube.com/watch?v=UshNlp1eTJk Kohalike sõnul Kolumbia valitsus oma ääremaale suurt toetust ei andnud, ülesehitamise abi tuli pigem USA-lt ja mitmelt Euroopa riigilt.

Lover's Bridge Providencia ja Santa Catalina vahel

Silla all ujuvad suured Eagle Rayd

Santa Catalina saar on linnaosa, kuhu autosid ega muid mootorsõidukeid ei lubata, siin liiklevad jalakäijad ja ratturid. Santa Catalina oli originaalis Providencia poolsaar, kuni piraat Louis Aury kitsast osast kanali läbi kaevas ning Catalinast väikese tütarsaare tegi. Catalina saare läänetipus on tuulte ja lainete poolt tahutud mürakas kivi, Morgan’s Head, mis meenutab inimese nägu. See on nime saanud piraat Henry Morgani järgi, kes seilas siinsetel vetel XVII sajandil, ja rajas Providenciale oma staabi. Siiani otsitakse saarelt tema peidetud aardeid. Meie jalutame saare promenaadil, naudime siinset disaini, käime rannas, vaatame madalas vees erinevaid mereelukaid – meduuse, meritähti, raisid; mängime siinsete sõbralike koertega ning veedame õhtu ühes merevaatega lahtises kokteilibaaris, kust on vaade nii üle kanali linnale kui ankrualal seisvatele jahtidele.

Vaade Providenciale

Santa Catalina promenaad

Siingi on koolibrisid

Kogu Iota laastamistööd pole veel ära koristada jõutud

Kalamehed arvavad, et tulime Panamalt. Jamaika üle on üllatunud, seal ju teel tormine meri

Samas stiilis kujunduselemente on kogu Providencia saarel

Tanutuvi Patagioenas leucocephala

Kiindumus esimesest silmapilgust

Teel randa

Rannas ujub rai beebi

Ja hulbivad kahtlased meduusid

Järgmisel päeval 8. veebruaril teeme golfikärudega saarele tiiru peale. Mega kenad vaated koralliriffile (pidi olema maailmas pikkuselt kolmas), erinevad sinised toonid, snorkeldajate paadid sõelumas edasi tagasi. Naudime vaateid ühes mäekülje terrassi kohvikus, kus joome ka puu-tomati mahla (täitsa tomati nägu vili kasvab puu otsas, mahl on kollast värvi ja liiga palju tomatimahla ei meenuta, aga on väga hea). Korra valab vihma kui oavarrest, istume selle aja mahlaklaaside taga katuse all, ning siis sõidame oma lahtiste kärudega edasi. Õnneks rohkem ei saja. Teeme põike Howardi kunstiateljeesse, kus Howard meie üllatuseks Eestit teab ja nii hästi teab, et oskab nimetada Ott Tänakut ning kiita Eesti tasuta ühistransporti. Ohhooo, mille poolest kuulsad oleme! Igatahes võlub kunstnik meid oma teadmistega nii ära, et ostame temalt 60 dollarise lõuendi, millele on maalitud Cayo Cangrejo saareke keset helesinist vett, sama vaade, mida äsja terrassilt nautisime.

Sukeldumise paradiis Cayo Cangrejo

Howard hindab Eestit, kuna meil on tasuta ühistransport

Käime päeva jooksul mitmes rannas, Playa Manzonillal võtame snäkiks ceviched krevettide ja conchidega (suured mereteod). Kõige pikem jalutuskäik on Almond Bayle jõudmiseks, teerada viib läbi võsa mäest alla randa. Ja sellel rajal kohtame lugematul arvul erinevaid roomajaid, iguaane ja sisalikke, mitmetes värvikombinatsioonides, kõige silmatorkavamad neist erksinised. Almond Bay rannas me ka snorkeldame, liiga põnev siin ujuda pole. Küllap oleme siis vales rannas, sest Providenciasse tullakse just veealust maailma imetlema. Meie turiste liiga palju ei kohta, need kes on, on tulnud lennukiga siinselt Kolumbia suuremalt saarelt San Andresilt, mis asub 100 km kaugusel. Ja turismimagnetiks, miks siia tullakse, ongi snorkeldamine ja sukeldumine, seda pakuvad mitmed firmad.

Ceviched krevettide ja conchidega Playa Manzonillal

Teerada Almond Bayle on palistatud sisalikega

Almond Bay

Erakvähk rannas

Ka rannast tagasiteel ei olnud roomajad kuhugi kadunud

Linnas tagasi, saame WhatsAppi abil teada, et passidesse veel templeid sisselöödud pole. Väljumiseks aga on neid vaja, agent lubab asja õhtuks korda ajada. Plaanime oodates kuskil söögid teha, aga enne seitset restot lahti ei tehta. Leiame ühe avatud piruka bistroo, mis pakub erinevaid saiakesi ja pizzalaadset toodet ning arvukalt erinevaid värskeid mahlasid. Mahlad on suured ja mõnusad, sai täidab kõhtu, nii et restorani avamist me linnas ootama ei jää.

Politseinike paus kokakoolaga

Ka politsei liigub Four Wheelsidega

Saiakiosk rikkaliku mahlavalikuga

Jalutame üle Lover’s Bridge Santa Catalinale ning istume juba tuttavasse kokteilibaari passide saabumist ootama. Jalutame veel promenaadil ja vaatleme juba tuttavaid tegelasi: raid, meduusid, meritähed, mureenid, ussid, kalad. Täna käime läbi ka merikilpkonnade rehabiliteerimise sillalt, siia on suurde tünni paarkümmend mõnekuist looma randadest kokku korjatud ning nad kasvatatakse siin enne merre tagasilaskmist piisavalt suureks, et kiskjad neile enam liiga ei teeks. Mingi aeg toob Robert meile passid ära, seega oleme valmis järgmisel hommikul startima. Aga ta toob meile ka turistikaardid, mida meil üldse enam vaja ei oleks, ja küsib nende eest 244 taala (seitsme inimese turismimaks). Eks siis maksame. Viimased jutuajamised siinse rahvaga veel saare elust-olust ja laeva. Inimesed on siin mega sõbralikud, lehvitavad tervituseks ja räägivad meelsasti oma elust. Selle kohta oli ka kommentaar, et peale orkaan Iota kannatusi hakkasid kõik omavahel hästi läbi saama😊

Erinevad mereelukad Santa Catalina promenaadil

Heleroheline mureen

Kilpkonnade hooldekodu

Pühapäeva hommikul kolmveerand kümnest ankur välja ja asume Panama suunas teele. Meie raadioteavituse peale, et läheme ära (nii paluti teha), keegi reageerima ei vaevu. Ju neil siis on muudki teha. Tuult lubab mõistlikust suunast ja mitte liiga tugevat, seega saab olema ilmselt rahulik kulgemine. Tuult on just parasjagu Code-D jaoks, nii et see saab kohe üles. Riina kaevab sügavkülmast välja lobsteri ja tuunikala jääkidest supikogud ning keedab kokku ühe korraliku mereanni supi, Kassari tilliga saab õige mekk ka man. Supi naudingule lisaks rõõmustab meid täna hulk laineharjadel purjetavaid portugali sõjalaevukesi ehk meripõisi. Need on põnevad erksat lillat värvi mereelukad, kes on tegelikult tuhandetest isenditest koosnev koloonia, mille veepealne ujupõis on purje kujuline ja selle abil saab meripõis ringi seilata ja suudab isegi vastu tuult liikuda.