Otsustame päeva esimeses pooles startida, et järgmise päeva
õhtuks Kingstoni kohale jõuda. Alguses veel Kuuba varjus vaikne tuul, edasi
siis tõusvas tempos natuke üle 20 knotsi. Lained samuti aina suuremaks ja hakkavad
rohkem kõigutama, õnneks on tuul külje pealt ja miskit rammimist ei ole. Öösel
mõned üksikud laevad ja paistma hakkab ka Jamaika, tuledes, asustatud,
mitte nagu Kuuba pime rannik. Jõuame kenasti lõuna paiku Port Royali, mis on
Kingstoni ees tolliprotseduuride tegemise koht, ankur sisse. Raadiole keegi ei
vasta, mingi aja pärast keegi lehvitab kaldal, sõidame kummikaga kohale. Saame
selle tollimehe käest hunnik dokumente vormistamiseks ja ta ajab meid paati
tagasi, sest kõigepealt tuleb ikkagi TerviseKontrolli (Garantiini) ametnikud
laeva lasta. Tulevad, laevas nad miskit erilist ei uuri, küsivad kas tervis
korras jne ning vajalikud paberid ongi olemas. Siis kaldale tollivormistust
lõpuni viima. See ka tehtud. Raha ei küsitud. Immigratsiooni kohta öeldi, et
minge edasi Royal Jamaican YachtClubi, nad tulevad sinna. Tunnike sõitu ja laseme
sadama ees ankrusse, sadamasillas kohti pole, seal on põhiliselt kohalikud
kalakaatrid. Sadamamees on abivalmis, räägib lahkelt, mida tasub Jamaikal teha,
kust saab toitu, kust autot rentida jne. Meie ootame migratsiooni ametnikke,
lõpuks nad tulevad, ja siis algab kaks tundi kestev jutt, et vaja meil
vaktsiinid ette näidata, kollapalavik, lastehalvatus jne, mida nõutakse, et saaks
kuu aega Jamaikal olla. Teine võimalus on osta 100 USD eest viisad (siis oleks
kõik OK ja vaktsiine vaja polekski). Seletame, et meil on kõik olemas, aga
arvutis tervise digisüsteemis. Kõik ongi olemas peale lastehalvatuse vaktsiini,
mida juba aastakümneid Eestis ei tehta. Aga siin on vaja. Jääb jutt, et trükime
oma digisüsteemist vajalikud vaktsiinilehed välja ja järgmine päev siis
tullakse meid uuesti üle vaatama. Laevas meie digitöötlus toimetab hommikuks
valmis vajalikud dokumendid, vastavalt nõutule. Järgmisel päeval (uued
ametnikud) küsivad ainult vaktsiinilehti näha, panevad paberid kausta ja saamegi
seega lõplikult Jamaikale ennast sisse vormistatud. Üks hullemaid vormistamisi
siin Kariibidel, seni pole sellist norimist olnud…
 |
Jamaika paistab
|
 |
| Kalurionnide vahel asub Port Royali tollipunkt |
 |
| Royal Jamaica jahtklubis kestis meie paberite ajamine kaks tundi ning jätkus veel järgmisel hommikulgi |
 |
| Tiimiga liituvad Ivar, Piret ja Margus |
Eduka vormistamise ajaks liituvad meiega ka uued seiklejad
Piret, Ivar ja Margus. Meie tiim on nüüd lausa kümne liikmeline. Võtame kaks UBERi
taksot ja sõidame linna. Esimene koht, kuhu läheme on Bob Marley muuseum. Iga
tunni tagant tehakse siin tuure. Teised peale meie paistavad fännid olevat,
laulavad giidiga hooga kaasa, iga laulu sõnad peas. Maja seinad on täis
kontserdite plakateid, ajalehe väljavõtteid, Bobi pilte; alles on originaalsisustusega
köök ja magamistuba, terrassi seinas kuuliaugud tulistamisest, kus ka Bob viga
sai. Peale muuseumit hargneme, kes merepoodi
(oli vaja leida kroodi purunenud purjeliistule asendus), kes Devon House parki.
Viimases mitmeid toidukohti, sh eriti populaarne jäätisemaja. Siin saame lõpuks
kõik jälle kokku, sööme õhtust ja jalutame pimedas populaarsesse läänelikku
pubisse Di Lot.
 |
| Pidupäev - Kadi sünnipäev |
 |
| Bob Marley muuseum |
 |
| Bob Marley magamistuba |
Di Lot on mega suur ilma katuseta tantsukoht. Ja meil on täna
põhjust pidutseda, Kadil on sünnipäev! Ilmselgelt oleme siin liiga vara, aga me
ei lase end sellest segada. Kohe tantsima, nii et põrand saab vallutatud
eestlaste poolt. Lauda tellime Gin tonicud ja Rum colad, ja joogiks tuuakse
kõigile 200 ml alko pudel koos liitrise lahjendajaga. Vot sellised kogused siin
normiks. Pidu siis pidu! Vihje peale tuuakse Kadile lauda ka kook koos säraküünla
ja õnnesoovidega plakatiga. Väga armas 😊 Sadamasse tagasi sõidame taksodega, enne ostame
veel linnast ühest letist Jamaikale omast tänavatoitu Jerk Chickenit ning
laevas närime seda ja poeme põhku.
 |
| Sünnipäeva pidu Di Lot'is |
Veebruar on käes, täna teeme saaretuuri, kahe autoga.
Sõidame läbi saare põhjarannikule, paar tundi sõitu, seda nii aukudest
põhjatutel kõrvalteedel kui ka neljarealisel kiirteel. Esimene peatus Ocho
Riose linnas, käime siin TripAdvisori soovituse peale söömas Reggae Pot
Rastarant’is. Ikka väga rasta koht, kuskil keset parklat, taimne toit pläsuna taldrikul. Kui toit
tuleb, loivavad patsidega uimas onklid laisalt ainsast lauast eest ära, no nad
istusidki seal niisama. Toit on oludele vastavalt maitsetu, aga täidab kõhu.
Edasi sõidame Luminous Lagooni, siin läheme pimedas helendava planktoniga
lahele paadiga sõitma ja ujuma. Pimedat oodates lahutab meie meelt doomino,
selleks on siin sadamas spetsiaalsed mängulauad üles seatud. Aga vees on
äge, iga liigutus paneb vee korralikult luminestseeruvalt helendama. Sinakad
valgusjutid on ka paadi ahtris, kui tagasi sadamasse sõidame. Erakordselt meeldejääv elamus! Ja siis
tagasisõit Kingstonisse, teel kosutame end paaris kohas Jerky Chickeniga, mida
pakuvad paljud tänavaletid.
2. veebruari
ennelõunal tangime kütusepaagid täis ning maksame kolme öö poimaksu, kokku 73
eurot. Kadi, Siim ja Sirle tuuritavad edasi rendiautoga, aga lubavad meile veel
järgmisesse ankrupaika külla sõita. Meie Breezega seilame piki Jamaika rannikut
lääne poole edasi. Plaan on jõuda välja täitsa lääne otsa Negrili, et siis sealt ennast riigist välja kirjutada.
Selleks tuleb osta Cruising Permit (150 USD) ja teavitada ametnikke päev ette,
nad pidid pealinnast 4-5 tundi selleks sinna autoga kohale sõitma ;).
Tuul puhub ca 20 knotsi, liigume hooga ning koos meiega
kihutab vööris lustiv delfiinikari. Õhtul meile enamvähem sobiva ankrukoha juures
Jackson Bayl võtame oma autotuuritavad meeskonna liikmed kummikaga peale. See on
paras väljakutse, sest lained löövad randudes kummipaati korralikult sisse, ja seda
on vaja hoida jõuga vastulainet, et kummuli ei läheks. Lõpp hea, kõik hea,
rahvas saab peale, kummikaga laevale, laeva ankru saame ka põhjast kätte
(merekaart ei vasta tegelikkusele, ehk et reaalsuses on madalam kui kaart näitab)
ning sõidame järgmise nuka taha ööseks ankrusse. Mis tiimiliikmete lahkumisel
teha, no ikka kooki süüa ja muusika saatel päikest loojutada ja laulda, nii ka
õhtu sisustame. Tuul öösel vaibub ja hommik on päikeseline ja rahulik, sobiv
vööris grupipildi tegemiseks. Lahkumispilt tehtud, kallistatud, saab kolm
seltsilist maale viidud. Seekord on tuul vaiksem ja leiame ka rahulikuma koha,
kus lained hoobilt kummikat täis ei loobi. Hommikul selgus, et oleme oma Breeze
parkinud maanteele, kalapaadid uhavad meist edasi-tagasi mööda. Üks peab kinni ka
ja pakub kala, võtame kaks punast meriahvenat. Margus roogib need ära ja Riina teeb mõnusa kalaprae.
 |
| Päikesekaitse käepäraste vahenditega |
 |
| Reggae Pot Rastarant |
 |
| Millist patsi täna soovite? |
 |
| Juukrusisalongis juuksuri jaoks juukseid hoidmas |
 |
| Luminous Lagooni ääres doominoga pimedust ootamas |
 |
| Järjekordsed Jerky Chickenid mõnusa Jamaika barbeque kastmega |
Siis ankur üles ja Negrili poole
teele, tuleb öösõit, et hommikuks kohale jõuda. Tuul täna vaiksem, sõidame
põhiliselt mootoriga. Õhtusel päikeseloojangul saadab meid taas delfiinikari. Ööpimedas
aga takerdume kaks korda kohalikesse kalapüünistesse, vaja on tagurpidi käiku,
et nendest lahti saada. Olid tüüri kiilu taga, õnneks proppi ei tõmmanud.
Hommikul veel leiame mõned nöörijupid tüüri taga lohisemas. Hoiatatud meid oli,
et siin on püüniseid nagu miine miiniväljal ja hoidsime seetõttu ka kaldast eemale,
meid see aga kinnijäämisest ei päästnud. Öösel on võimatu neid vältida… Õnneks
midagi ära ei tõmmanud, ühe kalamehe püünis sai veidi nihutatud. (Tagantjärgi
saab nentida, et nihutasime osa püünisest päris kaugele, leidsime selle purjeka
alt, kui Panamas laev veest välja sai.)
 |
| Murdlaines kummikaga rahvast peale võtmas |
 |
| Kadi, Siimu ja Sirle lahkumiskook |
 |
| Lahkumispilt |
 |
| Kaks kala palun! |
 |
| Margus kala puhastamas |
4. veebruari hommikuse esimese valgusega laseme ankru Negrili jõesuudmes sisse,
siin on linna “süda”, kõik kalamehed hoiavad oma paate jõesuudmes. Samas kõrval
on ka poed ja tollimise koht, milleks on kohalik Burger King;) Sinna oli vaja
varakult ametnikud kohale ajada, selleks olime eelmisel päeval suhtlust üleval
hoidnud WhatsAppis, et nii immigratsiooni ametnikud kui toll kuskilt maa
sisemusest Burger Kingi kohale orgunnida. Mingit liiga täpset infot aja kohta
polnud, aga kuidagi juhtus nii, et nad saabusid korraga ning meie Jamaikalt
välja vormistamine läks kiirelt ja raha ka ei tahetud. Üks teine paatkond oli sama
tegemas, ja ütlesid, et nemad on neid ametnikke oodanud kolm päeva. Juhhuu,
meil polnud sellist aega oodata ja õnneks meil sai kõik kiirelt tehtud, ilmselt
joppas.
Negrilis käime poes ja apteegis, viimases istume kogu kambaga kohe mõnuga, kuna
siin töötab konditsioneer. Ostud tehtud, varud täiendatud, jalutame randa. Siin on turg, müüakse rahvuselementidega
riideid ja kala. Ja siin on ka mitmeid kohalikke toidukohti, kõik väga lihtsad,
lõkked otse liival, istumised-lauad suvaliselt kokku klopsitud. Meie seame end
sisse rannakõrtsus Rasta Rino Mountain Man. Toit valmib lõkke peal pajas, väga
tumedanahalise habemiku kätetööna. Meie sööme viltuse laua taga kohalikku kala
riisi ja Yamiga (vist oli selline nimi, juurikas, mis pidi ka kohalikule
jooksukuulsusele Boltile kiirust juurde andma;). Kohalikud juurikad ei
kõnetanud, kala ja riis olid head, pluss siis külm punase triibu õlu (Red
Stripe).
 |
| Negrili tuiksoon Negril River |
 |
| Postkastid postkontoris |
 |
| "Haiged eestlased" apteegi jahedust nautimas |
 |
| Negrili tänavapilt koolilastega |
 |
| Rannakõrtsi Rasta Rino Mountain Man värvikas teenindaja |
 |
| Spetsiaalselt Piretile toodi kuskilt teisest urkast Red Stripe Lemon |
 |
| Kaks Jamaika kulgejat |
 |
| Kolm Jamaika tšillijat |
 |
| Ja veel kolm... |
Õhtul, enne pimeda saabumist võtame ankru välja, järgmine sihtpunkt on Kolumbia
saar Providencia, sõiduaega 2-3 ööpäeva. Loojangusse sõidame koos delfiinide
kambaga, kes rõõmsalt meie sõiduvees trallivad.
