Oleme juba merel teinud ettevalmistusi Dominikaani sisse möllimiseks,
põhiline suhtluskanal WhatsApp. Cap Cana Marina sadam on meie tulekust seega teadlik
ja kõik tollitöötajad on lubatud meie saabumiseks lennujaamast kohale
orgunnida. 13. jaanuari hommikul sõidame sadama kitsast ja madalast kanalist
sisse, kohati on sügavus vaid veidi üle 2m, siis avaneb avar sadamabassein, kus
põhiliselt kalapüügikaatrid (need luksversioonid, hunnik ritvu ja mitmed
korrused). Meid pargitakse külgepidi ühe kai äärde, ruumipuudust pole, peale meie on siin sadamas ainult kolm purjekat, neist üks katamaraan. Kolm sadamatüüpi
aitavad otsad kinni panna. Ja siis saabusid kõikvõimalikud ametnikud, kokku
kogunes laua äärde neid seitse. Kõik hakkasid pabereid täitma, ei saanudki
lõpuni aru, kes nad kõik olid, kohalik Navy esindaja oli laigulises vormis,
siis mingi putukate ekspert (küsis, millal viimati laevas putukatõrjet tehtud
on, vastasin, et tuleme Eestist, kus praegu on miinuskraadid, natuke elevust laua
taga ja jäid rahule), juurikate ekspert, immigratsiooni esindaja ja siis veel
miskid olulised tegelased. Ühe ülesanne oli kõigile mahla kallata, nimelt
lugesime, et on vaja neile pakkuda jooke, siis sujub kiiremini. Mahlapakid
kallati kohe kiirelt tühjaks, tundus, et see ootus neil oli, kõik korraga
kuskil laeval kokku saada ja siis paberite vormistamise saatel mahla juua -
kohalik traditsioon vist. Kokku küsiti meilt selle protseduuri eest sulas 173
dollarit, mis kohapeal omavahel ära jagati. Aga orgunn oli hea, umbes poole
tunniga said paberid tehtud ja siis sadamakontoris veel mõned jutud, kõik oli
viisakas ja kiire, olimegi seega nüüd ametlikult kohal. Väikesed Antillid
seljataga, jalge all meie esimene Suurte Antillide saar.
 |
Cap Cana Marina pole jahtide sadam, siinne klient on kalastaja
|
 |
| Tolliprotseduurid vajavad mahlaga loputamist |
 |
| Sadam nii suur, et tutvumiseks tehakse meile kärutuur |
 |
| Õhtust sööme sadamarestos |
 |
| Tegu pole võilille lehtetega kruusateega vaid kaheksajala carpaccioga |
 |
| Õhtul liituvad meiega Kadi ja Siim |
Õhtul liitusid meiega Kadi ja Siim, nüüd oleme laeval
kaheksakesi. Saabumine oli neile segadust tekitav, et kui sadama väravast
taksoga sisse sõtsid, polnud merd veel kusagil ja tuli veel 5 km sõita, et
jahini jõuda. Lendki oli ärevaid hetki täis, kui neid paaris kohas ei tahetud
lennule lubada, kuna polnud Dominikaanist tagasilennu pileteid. Sai erinevaid
pabereid neile kokku kirjutatud ja saadetud, kapteni kiri, et nad osa crew-st
lõpuks sobis. Seega nad pikast lennust ja seiklustest väsinud, tervitusnaps ja
päev õhtus. Ja meil üle aja Eesti must leib laual 😊
Selgub, et Cap Cana sadamaala ongi luksuslik territoorium, häärberitega
ääristatud, osad on rendipinnad, osad mingite osakutega, käiakse siis nädalalõppudel
kalapüügiturneedel (hetkel oli inimesi suht vähe). Siin on basseinid, restod,
SPA-d, ringi sõidab tasuta külabuss. Ehk et siin on see rikkam ala, kuhu
tavatüüpe ei lasta, ümberringi on müürid ja sisse saab vaid tõkkepuu tagant,
kogu territoorium mega lahmakas ja valve all.
 |
Hiiglaslik Cap Cana Marina
 | Üks sadama viiest rannast
|
|
 |
| Siim ja Breeze |
 |
Kadi ja tasuta sadamabuss
 | Sadamahoonete tagant tõuseb kuu
|
|
 |
Kariibidel tähistaeva ja palmide all privaatbasseinist ookeani vaatamas
|
Järgimine päev võtsime kambaga ette jalutuskäigu piki valgeid liivarandu, mille
veerel korras aga tühjad villad ja inimesi vähe. Igal häärberil tundub olevat
üks-kaks kohalikku valvurit, kes päevade kaupa krundi servas kookospuude all
vilus vedelevad. Piki randa kulgemisel jõudsime korraliku piirdeaiani, Eestile
omast vaba rannas liikumist siin igatahes tagatud pole. Aga me ei lase end kivimüürist segada ja jõuame üle tara ronides valgeid inimesi, baare ja basseine täis rannani. Tahtsimegi
teha külmad joogid, aga selgub, et olime „kõik hinnas“ resorti alale sattunud
ja meile ei antud ka raha eest midagi. Kohalikud turvamehed läksid põnevile,
ütlesid, et me ei tohi isegi receptionisse minna ja üldse kuskile minna ei saa,
jabur värk, midagi ei saa, ei jooke ega ka ära minna;) Nüüd olime meie need
aiatagused, keda rikaste maailma ei lubatud. Lõpuks ikkagi juhatati meid edasi
taamal oleva ranna poole, kus pidi ka raha eest saama osta miskit;) Tegelikult
oleksime võinud lihtsalt sulanduda massi ja kuskile basseini ennast sisse
sokutada ning ilmselt oleks seal juba kõike tasuta saanud. No aga me tahtsime
ikkagi raha eest saada… Veel läbi paari hotelli ranna, kus turvadel info meist
juba ees oli ning meid pingsalt jälgiti. Kuni lõpuks jõudsime sobivasse
rannarestosse. Joogid ja snäkid, muusika oli hea ning relax olla ja ujuda. Saime ka oma paradiisi kätte.
 |
Jalutuskäik valgel liival kookospalmide all
 |
 |
| Armandase võitlus kookosega, rippumisvõte |
 |
| Kohalike paradiis |
 |
Sein on ees..
|
 |
Ja seina taga algab turistaste paradiso
|
 |
Turva saadab meid siit kiiresti edasi
 | Veidi jõuame hüvesid siiski kuritarvitada
|
|
 |
| Aga siiski leidus ka meile paik, kus meie raha taheti |
 |
| Ja saabuski paradiis |
Tagasi laeva jalutame mööda mingit padrikus olevat laia kruusateed. Liiklus puudub, ainult üks iidvana Coca-Cola kaubik sõidab meile võsa vahel vastu. Sadama siinpoolsel küljel on magevee järvestik, mille servas väike puhkeala. Istume paadisillal jalad vees ja laseme kaladel jalanahka hooldada, väikesed näksijad, kalateraapia.
 |
Kruusateel jalutas ka erakvähk oma kinnisvaraga
 |
 |
| Ilma linnupildita lihtsalt ei saa |
 |
Magevee järvistu puhkeala
|
 |
Kalateraapia trepp
 |
 |
| Päikeseloojangul jalutame tagasi laeva |
Päikeseloojangul jalutame pikkade varjude saatel tagasi Breeze peale. Jahi peal peame maha Armandase ja Kevinase
lahkumispeo, sööme Karola küpsetatud kooki, joome veini ja läheb tantsukski.
Järgmine päev tegime traditsioonilise tiimipildi ning jätsime
meeskonna leedupoolse osaga hüvasti. Koos sõitsime paarikümne klomeetri
kaugusele väikelinna Veronisse, kust Armandas ja Kevinas bussi peale pidid
minema (buss pidi tulema mingi aeg, anti orienteeruv vahemik), et pealinna Santo
Domingosse sõita ja sealt juba kodulennule. No elu pärislinnas oli ikka teine,
sinna sõites juba jäid silma kõrged aiad ja okastraadid nende peal, majadel
trellid ees jne. Elu kees, liiklus segane. Tegime lahkumisõlled mingis
söögiputkas, ja jälgisime, kuidas kohalikud politseinikud mootorrattureid
rajalt järjest maha võtsid ning mõnelt ratta likvideerisid. Liikluses oli kaos.
Selleks et üle tänava saada, tuli lihtsalt minema hakata. Meie arglikke samme nähes,
tõstis politseimees käed üles, peatas liikluse ja rääkis kohalikele midagi
“gringodest”. Käisime poodides, ühes itaalia restos pastat söömas; veendusime,
et leedukad bussile said, siis veel laeva toidukraami ostmine ning lõpuks
õnnelikult jahi peal tagasi.
Siin ootas kajutites meid nii mõnigi sääsk, selgub, et
Dominikaani idaregioonis, kus ka meie oleme, esineb malaariat. No
malaariatablette meil pole ja nüüd oleks juba hilja neid võtta ka. Loodame, et
see „rõõm“ läheb meist mööda.
 |
| Leedukate lahkumiskook autoriga |
 |
| Päevane saak läheb tarbimisele |
 |
Järjekordne lõpupilt
|
 |
Dominikaani viimased õlled Armandase ja Kevinasega Veroni bistroos
 | | Linnast kojusõit seitsmekesi taksos |
|
Neljapäeval teeme jalutuskäigu sadamakanali teisele kaldale.
No üldiselt võetakse selleks takso, maad on ju lausa paar kilomeetrit ning teekonnale
jääb ka tavalinnaosa. Ka siinpoolsesse sadama-alasse pääseb vaid läbi valvega värava. Seekord läheme enesekindlalt valvurist mööda, leiame end taas
uhkes poodide ja restodega heaolu keskkonnas, teeme siin maitsvad kokteilid,
vaatame üle kanali oma Breeze ja veedame mõnusa pärastlõuna. Koju sõidame
taksoga. Õhtust sööme oma sadamapoole basseiniga restos, parim amps siin on
spicy krevetid; no ja supleme ka.
 |
Teine kallas, samad rõõmud
 | Õhtuamps meie sadamapoole restos, laual ka lemmikud spicy krevetid
|
 | Suplus resto basseinis
|
|
Ilmaprognoosi järgi otsustame, et ei hakka muid Dominikaani
sadamaid külastama, asume Capa Canast otse Turks & Caicose poole teele. Seega
reede 17. jaanuari hommikul möllime end riigist välja, laevas käib seekord 6
ametnikku, kes ei kalla endale mahla ega küsi ka raha. Mahl on küll laual, aga mahlakallajast ametnikku seekord kaasas pole. Peale tolli protseduure käib Olavi
sadamakontoris ja maksab sadamamaksu ära, 100 USD ööpäev. Stardime kell 10 hommikul. Sõidame päeva piki Dominikaani kirderannikut. Siin on väljas mitmeid kalastuspaate. Ja on ka mereelu - lahedaim on kohtumine küürvaaladega, kellest paar ka hüppeid sooritavad, loibadega vehkides end pulgana veest püsti välja ajavad ja siis plärtsti vette maanduvad. Internet ütleb, et Dominikaani kirdetipus saab jaanuarist märtsini jälgida küürvaalade pulmamängu, mille osaks ka võimsad hüpped, sellest siis osa saimegi. |
| Kalasportlased |
 |
| Küürvaal |
