30. jaanuari varahommikul asusime teele Montserrati poole. Eesmärk
oli öö Montserrati saare ääres ankrus veeta, et öösõitu vältida. Saarele minna
ega riiki sisse kirjutada seekord ei plaaninud. Veidi teel oldud, leidsime pardalt ühe kaasreisija, keda varem märganud ei olnud. Üks geko on meile end sisse seadnud, rõõmuks kõigile, abiks sääskede ja kärbestega võitlusel. Ei tea, kas tuli Guadeloupelt või juba varem, aga otste alt ta välja puges ja siis pingi vahele uuesti peitu.
Montserrati poole sõites sai nalja
tehtud, et näe, pilved mäe tipus näevad välja nagu vulkaan purskaks. Et teeme
ruttu pilti, saab rääkida, et nägime töötavat vulkaani. Peab aga naljadega
ettevaatlik olema;) Ja peab ikka lugema ka, kuhu sa lähed, end kurssi viima,
mis ees ootab. Ongi tegutsev vulkaan, üle poole saarest liikumiseks suletud. Kaardi
pealt ja siis ka internetist lugedes saime teada, et 1997 oli siin vulkaanipurse,
mis pealinna Plymouthi täielikult hävitas. Rahvas evakueeriti ning nad
proovivad nüüd saare teises otsas põhjapool Little Bays uut pealinna üles
ehitada. Pinnasenihked, laava- ja mudavoolud jätkuvad tänaseni. Kaguranniku piirkonnas
on keelatud ka ankurdamine, seda ala võib läbida ainult päevasel ajal,
merekaardid ei vasta tegelikkusele jne hoiatused. Vulkaanist mööda sõites oli
tunda mädamuna haisu, selge, miks seal pikalt passida pole tervislik, mäe seest
tõusvad suitsusambad olid tunnistajaks. Pealinn, mis maha jäeti, nägi mere
pealt vaadates välja paras kummituselinn, mingid majamüürid püsti, suur osa neist oli mattunud pinnase
ja tuha alla jne.
 |
Tehke ruttu pilti, saame rääkida, et nägime tegutsevat vulkaani! Aga polnudki kiire, tegutseski...
|
 |
| Linnud lendavad, ju siis mädamuna hais on eluks sobilik |
 |
| 1997 vulkaanipurskes hävinenud Plymouth |
 |
| Laava, tuha ja muda sisse mattunud majad |
Saare põhjaotsas Little Bay lähistel oli siis “sadam”, kuhu proovisime ka
ankurdada, laine oli päris korralik, aga enne pimedat saime konksu sisse. Meie
rõõmuks ujus siin suuri kilpkonnasid. Sadam ise oli pooleliolev ehitis, mingisse
slipi taolisesse kohta pidi käima kohalik praam. Üldse selle uue pealinna
ehitamisega pole asjad sujunud, uued jamad on järjest peale tulnud: orkaan
Irma, orkaan Maria ja siis veel Covid. No aga viimased kaks aastat pidavat
asjad liikuma. Nii ka siinne sadam. Nägi selline nukker koht välja, aga midagi
juba kerkib. Küll seisis sadamas ka politsei kaater, kuna meil sissekirjutamist
plaanis polnud, siis lootsime, et meid kontrollima ei tulda. Ei tuldudki,
politseilaev seisis ankrus ilma ühegi elumärgita. See-eest aga saarel käis
korralik elu, live muusika mängis järjepidevalt kuni hommikul kella viieni välja,
siis väike paus ja kella kaheksast jälle edasi. Meie siis uinusime live muusika
saatel (või sellest hoolimata). Autod voorisid ööotsa, saar oli tuledes ja
ilmselt seal ikkagi kõik tšill, mis siis, et saare teises otsas on maapind rahutu
ja väävliaurud õhus. Internet andis ka teada, et kui sa Montserratil pidu pole
pidanud, siis pole sa õiget pidu näinudki. No meie vähemalt kuulsime 😊
 |
| Saare põhjaots on roheline |
 |
| Rahvusvaheline lennajaam on hävinenud, Montserratile saab kõrvalsaartelt väikese lennukiga |
Varahommikul võtsime suuna Saint Kitts ja Nevise poole, mis oli meie järgmine plaan
sissemöllimiseks ja aastavahetuse veetmiseks. Teel Nevisele möödusime Redonda saarest,
kus Navily sait lubab taevatreppi, kokteilibaari ja jahtklubi, mis on avatud
kõigile purjetajatele, kel siia tulekuks piisavalt julgust. Ja sisse kirjutada
saab postkontoris, mis asub taevatrepi päris tipus. Möödasõidul sai selgeks, et
need lubadused on huumoriga antud. Saare näol tegu ühe suure kivimürakaga,
kaljunuki kohal tiirlevad vaid fregatilinnud. Küll ootas meid siin saare all
suur barrakuuda, kes oma teravate hammastega meie landist kinni haaras, lasi
end pardale vedada ja sai pärast puhastamist koha külmikus. Hirmsa näoga eluka
kaaluks oli 5,2 kg.
 |
Luksuslike valikutega Redonda saar
|
