Kulgeme neljapäeval Code D-ga mõnusa hooga. Nädal retke on täis ja üle 800 meremiili läbitud. Kerge tuul tagant, kiirus sõltub pigem hoovuse suunast, mis muutub 6 tunnise tsükliga kas kaasa või vastu. Päev on mõnus, sööme vööritekil Hollandi tomatisuppi kanapallide, krevettide ja šampinjonidega. Elu on lill. Päike teeb oma päevakaare ära ja loojub.
 |
| Radari pilt teel Rotterdami |
Päikeseloojangul kinnistub
otsus suurpuri üles jätta, prognoos tuulemuutust ette ei näe, kõik on rahulik.
Aga mitte kauaks. Pimedas hakkab juhtuma. Tuul tõuseb, kui 20 sõlmeni jõuab, otsustab
kapten Code D maha võtta. Otsusest tegudeni ei jõua, kuna samal ajal võetakse meiega ühendust lootsilaevalt, et
me ei sõidaks läbi pilootide alalt ja läheksime Rotterdami sissesõidu teest üle
maale lähemalt. Kuna lootsilaevadeni maad vaid 1 miil reageerime kohe ja võtame
30 kraadi maa poole. Koos sellega satub taganttuule puri pool-külgtuulde, samal
ajal tuleb ka tuulepuhang 25 sõlme ning meie ilus puri rebeneb pooleks.
Sellisele jõule Code D vastu ei pea.
Järgneb pikk tund kottpimedas võimlemist Rotterdami
laevateel. Olavi roolib ja majandab otstega, nii et oleks võimalik puri kinni püüda,
samal ajal püüab ta laperdavat purje mastis olevatest instrumentidest ning
vette kukkunud otsi mootoritest eemal hoida. Kõik teised püüavad purje ja sikutavad
purje ja hoiavad kättesaadud purje oma keha all. Ja sikutame ja sikutame. Ning tõmbame
otsi purje ümber, et see uuesti lendu ei läheks. See kestab pool tundi, pagana
puri paneb vastu, tahab lennata. Kui puri pardal, siis veel pool tundi
klaarimist, purje känkra korralikku kinnitamist. Siis istume salongis ja arutame
adrenaliin ikka üleval, mis just juhtus. Pikalt ei aruta, kenu üles ning
jätkame plaaniliste vahetustega.
Nädal aega kestiski sekeldusteta mereretk. Uus reisinädal algas kärtsuga.
 |
Nii väikseks õnnestus meil Code D kokku pakkida
|
.jpg)
