Nõukahõnguline imedemaa Kuuba 26.01-29.01

 Tuul tugevneb korra öösel ca 30 knotsini, aga suund soodne, ning hommikul oleme juba Kuuba nurga taga, lained vaibuvad ja lõpuks rahuneb ka tuul. Kuna olime tulnud heas tempos, loodame enne pimedat Santiagosse jõuda, kus on esimene võimalik koht end Kuubale sisse möllida. Öösel saime meeldetuletusi, et viibime rahutus kandis. Kui Kuuba ja Haiti vahelt läbi sõitsime maandus Haiti poolt laeva ette mingi roheline lendav objekt. Kui Kuuba lõunarannikul USA Guantanamo mereväebaasist möödusime, oli lendavaid objekte juba palju. Ameerika valvab oma territooriumit siin hoolsalt. Guantanamo kõrval tiirles meil jahi ümber öösel mitmeid (üle kuue sai kiirelt kokku lugedes) droone. Ning pagan,  meri on siin sodi täis: pakendid, pudelid, riided, mänguasjad.., ilmselt siin läheb kohalikel suht palju merre… Meil kalaõng lohiseb taga, aga peale kahe kilekoti pole miskit kätte saanud.

Jõuame juba päeval Santiago de Cuba Marlini sadamasse. Sadamast saame info, et kohti on, tulge! Sissesõit kaljude vahelt lahesoppi on kena, kui välja arvata kaks suurt korstent, mis tossu välja ajavad (nende eest on ka kommentaarides hoiatatud, et tahmavad laevad ära). Sadamas võetakse meid lahkelt vastu, immigratsioon ja toll saavad kiiresti tehtud. Kõigile tehakse kontooras näo tuvastus ning antakse teada, et jahi peal tuleb meil Starlink (internet) kinni panna ja et droon pitseeritakse Kuubas viibimise ajaks ära. Järgneb terviseametniku külastus laevale. Arstitädi tuleb ja uurib, kas kõik on terved, ning täidab pika paberi. Ja migratsiooni onkel tuleb võtab drooni ja paneb kilekotti ning kotile sõlme peale, ärge puutuge. OK, korraliku pitseriga suletud 😊 Ja veel mainib, et ega siin Marlini sadamas seda internetti keegi kontrolli, las olla sees.
Lisaks õhus lendavale tahmale, on siin teisigi jahte värvivaid elemente. Nimelt on sadama kai värvitud mingi mittekuivava pulbervärviga, seega kõik purjeka peale tulijad peavad kogu aeg lapiga jalatseid puhastama. Aga sadama omad selgitavad, et selline värv oli neile antud ja sellega nad ka kõik ära värvima pidid. Nüüd siis ka meie vendrid;).

Sinivalge Marlini sadamahoone, taamal kõike tahmavad korstnad 

Mitu nädalat vana, jätkuvalt ja igavesti värske punane värv, mis väga hästi talla alla jääb
ja kõik ära värvib ning ilmselt kai pealt üks hetk otsa saab

Meie sadamalaternas on kellegi kodu

Fidel ja Sirle 

Näotuvastus, Siim püüab passipildi nägu teha 

Pitseeritud droon

Kuuba on eriline  Imede maa, meenutab meie vana vene aega, sahkerdamine käib, ärikad püüavad kõiki (nii turiste kui kohalikke) pügada, poes midagi saada pole, asju (mida võimalik on saada) hangitakse (varastatakse) tutvuste kaudu, toimib naturaalmajandus asjad asjade vastu, kellele mis kätte käib jne. Valuutal on nii pangakurss kui tänava kurss, pangas saab ühe dollari eest 24 Kuuba peesot, tänaval 300. Tavainimesel muidugi valuutat pole, need kellel on, saavad käia valuutapoes, kus riiulitel on ka kaupa. Tavapoodide letid on tühjad. Kehtib talongimajandus, iga inimene saab talongide eest 1 paki riisi, 1 paki suhkrut ja 1 pudeli õli kuus ning ühe saia päevas. Tänavapildis on vanad ameerika ja vene autod, aga suht palju ka hobukaarikuid liikumas, motikaid on tundmatutes brandides erinevaid. Miski jupp kui katki läheb, pidid ise valmis treima, uute autodega on jama, et kõike ei saagi parandada… Lisaks bussipeatustele on tänaval ka hobupeatused. Hobused on hooldatud, lakad seatud, silmakaitsmed ees. Bussid aga on nagu loomavagunid, presentkatetega, heal juhul kitsaste vaatepiludega külgedel.

Siin ja edasi pildikesi Kuuba masinapargist

Linna ühistranspordi osa - hobupeatus

Esimene õhtu siis sadamaneiu soovitas ühte kohalikku, kes on alati “abivalmis”. Hiljem osutus see piirkonna kõige suuremaks “ärihaiks”. Esimene õhtu me seda aga ei teadnud, kui Pönchitot esmakordselt nägime. Ning kuna sadama ümber ja ka siinses külas olid kõik söögikohad kinni, siis tema pakutud õhtusöök kõrvalasuval saarel tundus tore. Paadiga sinna ja tagasi küüt 2 USD per nägu ei tundunud ka liiga kallis. Pidi olema meretoit ja elav kohalik muusika. Sõidame kõrvalsaarele mingi vana paadikünaga, diislihaisu ja hirmsa lärmi saatel (ühetaktiline mootor läks peale mitmeid katseid käima), enne kohale jõudmist laguneb roolipinn ära, aga saame ikka mingist aukudega kai laadsest lahtiste laudadega sillast tasakaalu harjutades maa peale. Ja see kõik toimub pilkases pimeduses, paadil mingit valgust pole, sillal näitab üks poiss siiski taskulambiga teed. 

Söögikohaks on kahe lauaga elumaja terrass. Üks itaallaste seltskond juba seal sõi, seega saime endale teise laua. Maja on pime, terrassil on päikeseakudega laternad, mis aegamööda tuhmuvad. Toidu söömiseks näitab kohalik taskulambiga taldrikule. Kaks vanemat meest (vanem oli 80) istuvad nurka meist meetri kaugusele ja hakkavad kitarri ja puupulkade klõpsutamise saatel laulma. See on täitsa muljetavaldav, kui hea hääl sellel vanamehel on. Kohalikud laulud, tundmatud ja tuntud, väga tore. Guantanamera ja Cucaracha tulevad ka ära. Oleme juba vägagi rahul, ekstreem ja väärt muusika käsikäes. Aga teeme vea, et ei küsi hindu ette, süüa saame tellida seda, mida suuliselt välja pakuti. Kui söödud-joodud, siis tuleb välja, et arve on läinud 300 USD suuruseks. Arve osadeks võtmine tõmbab summa 75 taala väiksemaks, aga näiteks kokteilide hinnaks jääb ikka 10 USD, mis nagu hiljem selgub, on tavalise kuubaka kuupalk. Meie ärihai oli kuskil tagaruumis ja ju ta kooris sellest summast suurema osa endale… Hiljem linna peal oli samasuguse kokteili hind turistidele ca 1 USD;)

Restorani transfeer - ei tea kas täna õnnestub kohale saada

Viiendal katsel õnneks läks käima

Rahustav paadisõit restorani

Restorani sild

Hea muusika paneb kuulama

Arve klaarimine

Teine Kuuba päev on meil linnapäev, jalutame ringi suurlinna Santiago de Cuba peal, kuhu Pönchito meid loomavaguniga kohale korraldab, ikka suht krõbeda hinna eest. Leiame endale ühe päris toreda giidi Oskari, kes kunagi oli inglisekeele õpetaja, aga 10 USD eest ära ei elanud ja hakkas isaga koos kalameheks, turustab nüüd püütud kala ja muid meresaadusi söögikohtadesse ning vabal ajal aitab turiste. Osutubki väga OK tüübiks, ehk on ka normaalseid inimesi seal Kuubal, mitte ainult ärikaid ja pügajaid. Tema oli nõus meile tutvustama Santiago linna ühe paki piima eest, sest piima Kuubal ei müüda ja tema tütar hirmsasti armastab piima;) Linnapildis köidavad silma vanad ameerika ja vene autod, hobuvankrid, tühjad poeletid, pikad järjekorrad, punaste kaelarätikutega koolilapsed jmt. Aga siin on ka muusika, pea kõikides baarides ja ka suva kohtades tänaval on muusikuid ja bände, kuigi on esmaspäev, kõlab kõikjal muusika. Santiago de Cuba on Kuuba muusika pealinn. Lõunastame ühes Oskari poolt mereandidega varustatavas katuseterrassi kohvikus, siin musitseerib kaks pillimeest. Õhtul istume ühes väikeses lokaalis, taas kohaliku muusikaga, seekordne bänd on 9 muusikut, võtavad baarileti ees ära vähemalt veerandi kogu mahutavusest. Muusika on mõnus, rahvas tantsib kaasa, nii kohalikud kui ka sisse eksinud turistid nagu meie.

Pönchito oma naisukesega ja Oskar - meie Giidid

Siin ja edasi pildikesi Kuuba arhitektuurist

Suvalised juhtmepuntrad - tavaline pilt

Siin ja edasi pildikesi Kuuba inimestest

Pioneerid

Kiiktoolis 

Kuuba muusikud raha teenimas :)

 

 

Poemüüja kumminuiaga ust sulgemas, põhjusel, et elekter sai otsa ja kassad ei töötanud

Lusikas ja kahvel - siinne sööikoha märk

Lauda tuli tubakamüüja

Järgmine päev on meil tuuripäev. Päev algab sigaritehase külastusega. Olime endile bronninud sigarivabrikusse tuuri, et näha kogu valmistamise protsessi. Kuigi aeg oli kokku lepitud, me kohapeal muidugi kohe tehasesse ei saanud. Sest oli vaja võtta mingi propusk ja seda kesklinnast. Seega veidi edasi tagasi sõitmist ja uus katse. Nüüd kui nõutud luba olemas, siis turvamehe ja giidi saatel näidatakse meile kõik olulised nõksud ja valmistamise protsess ära. On väga huvitav, kuidas naised erinevate omadustega tubakalehtedest kihid laovad ja siis sigareid kokku rullivad, kuidas otsad töödeldakse, mis on õige karbi materjal ning mille järgi head sigarit ära tunda. Kadi ja Karola saavad ka ise sigareid rullida. Osta muidugi ei soovitata tehasest, sest peale tööaega saab mujalt sama asja kordades odavamalt kätte (see tundus loomulik teema siinmail olevat kõigi asjadega). 

Kuhu te trügite, kus teie propusk on?

Töö lipu all ja trellide taga

Sigarisaagiga rahulolevalt laevas

Tuur jätkub tuttavas diislihaisuses loomavaguni kastis rappudes, näeme kohalikku elu ja siinset kaunist loodust, sõit viib La Gran Piedra mäe otsa vaadet nautima, sõidame üle roosa veega jõe (mingi taime juurikad pidid selle värvi andma) ja käime kohalikus rannas söömas (siin võttis ärihai taas vahelt). Mäkketõus kurnab meie romu ära, peatume, vaatleme linde ja lopsakat taimestikku, mehed toovad allikast vett ja mootor saab jahutatud. Mašin on oma ea kohta väga tubli. La Gran Piedra otsas on suur radarijaam, mille on oma koduks võtnud kondorid. Meie autojuht läheb matšeetega metsa ning tuleb tagasi ca 10 cm läbimõõduga puutüvega, see on puit, millest pidavat õige olema sigarikarpe valmistada, pidi koos tubakaga eriti hea aroomi andma suitsudele. Jüri võtab roika laeva, lubab hakata karpe treima.

Teel mäkke kohtab erinevaid loomi

Auto jahutus

Vaade La Gran Piedralt

Matkaradade jaoks meil suurt mahti pole, aga veidi siiski

Sirle mõtiskleb, mida võtta mida jätta

Roosa veega jõgi

Kohalike rand koos sööikohtadega, ka meie lõunastame siin

Mehed rannas massaaži ootamas

Muljetavaldav autopark rannas

Ja tuleb juurde

Ostame rannast languste ja saame Oskarilt koolituse, kuidas neid puhastada

Õhtul ja veel järgmisel hommikul tegeleme laeva varustamisega. Kaupa ei hangi me mitte poest nagu tavaliselt, vaid „tutvuste kaudu“ tänavalt. Laeva saab mitu karpi Kuuba sigareid, 3 pudelit rummi, 12 lopsakat lobsterit ning kausitäis kaheksajala beebisid. Oleme oma saagiga väga rahul. Kõik päevad oli meil abiks Oskar, kes tõlkis, kohti otsis, hindu klaarida aitas ja paljutki muud. Nagu ta algul ütles, raha ta meilt ei taha, sellele jääb ta lõpuni kindlaks. Küll paneme talle kokku välisabi paki, milles on lisaks palutud piimapakkidele veel riisi, komme, šokolaadi, metssealiha konserve, seepe, ihukreeme, kosmeetikakott, T-särke, valuvaigisteid, õhupalle ja paar väikest Vana Tallinnat. Siin on kõik see kraam oluliselt hinnalisem kui see meie jaoks oleks.

Kolmapäeva 29. jaanuari ennelõunal anname Marlini sadamas otsad ja asume Jamaika poole teele. Lõunasöögiks maiustame imeliste tilli-soolvees kergelt keedetud langustisabadega, kõrvale riis, salat ja valge vein. Ning kui arvame, et enam paremaks minna ei saa, siis saab ikka. Näeme mitut vaala veesambaid välja puhumas nii ühel kui teiselpool laeva, mitte kuigi lähedal aga ka paar selga saab nähtud. Milline fantastiline ärasõit sellelt eriliselt Kuubamaalt.

Proloog

Santiago linnas on kaks tossavat korstent, mis varustavad linna elektriga ja ajavad haisu välja. Lisaks lendavad tahmalondid ringi. Meie valge laev sai ka kollasetäpiliseks, kuigi iga päev käisime veega üle. Seega puhastamine ootab ees, kui mingi hea puhastusvahendi saame. Elekter aga selles linnas on täitsa vahelduv, mingi aeg lihtsalt lükatakse välja ja siis on pime. Keegi ei tea, millal see juhtub ja kui kauaks. Jäätist seega väga ei pakuta;) Samuti tolliamentikud olid kohe signaliseerimas, kui elekter on, tulge nüüd vormistama, varsti ei pruugigi saada, kui elekter taas ära läheb. Söögikohtades tehakse toite gaasigrillil, elektriga (generaatoriga) on varustatud ainult vähe paremal järjel olevad asutused. Toidupoodi sisselaskmisel on ees turvamees, kes laseb inimesi poodi jaokaupa (kuigi pood on suht tühi), söögikohtades saab ka oma alkoholiga istuda (toodi kenasti klaasid lauda). Postkaart jääb saatmata, sest täna on margid otsas. Ja nii kolm päeva järjest. Ja tegelikult ka kaart jääb ostmata, sest hotellis, kus postkaarte müüakse on need klaaskapis, aga proua, kelle käes võti on, täna puhkab., jne palju muud huvitavat leiab kogu sellest riigist.

Inimesed ise on sõbralikud, turistid ja nende varustamine hinnatud ja seega mingit ebamugavat tunnet linnas ringi liikudes ei teki. Võib-olla tasub kunagi tagasi minna sinna imede maale…