Tuul oli hea, 8-9 knotsi mitmed tunnid sõitu, seega
liikusime kiirelt. Sellegipoolest oli hiline start meilt palju aega vähemaks
võtnud, ning kartsime, et peame lähima Bahama saare Little Inagua all ankurdama
hakkama pimedas. Saime siiski viimases valguses, ca veerand tundi enne
täielikku pimedust konksu sisse. Ankru panekuks siin liiga palju kohti pole,
põhi kukub paarikümne meetri pealt kilomeetri peale püstloodis;) Little Inagua
on inimasustuseta kaitsealune saar (küll pidid siin metsistunud eeslid elama).
Meil on plaanis siin snorkeldada, kummikaga korallide ümber tiirutada ja rannaliival
jalutada. Õhtuses lambivalguses ujub jahi ümber massiliselt kõrvetavaid meduuse
Sea wasp’e, ei teagi, kas ikka saab hommikul vette minna. Lootust annab veebist
loetud info, et pidid olema öised liikujad (kus nad siis päeval on?).
Hieroglyphic moth
 |
| Kõrvetav meduus Sea wasp |
Hommikune päikesevalgus näitas, et olime õhtul merekaardi ja
satelliitfotode järgi ankru korallilaikude vahele õigesse liivasesse kohta
pannud. Ühtegi laeva ei paista, oleme täitsa omaette. Loodame, et keegi meid
tüütama ei tule, sest sisse me veel Bahamale kirjutatud pole (saame seda teha
järgmise saare peal). Meduusid on tõesti hommikuks kadunud, küll on meiega
liitunud poolemeetrine uudishimulik kala, kes on valmis kõike sööma, mida talle
pakume, ka munakoori. Ainult saia sülitab välja. Laevast snorkeldama minnes
paneme veesussid jalga, et ta meil varbaid ära ei hammustaks. Vette minnes ta
meid näksama ei tulegi, ju oleme ülemõõdulised. Küll ujub meiega kaasa, päeva
peale lisandub teisigi kalu meie paadi alla. Kala siin püüda ei tohi, trahvid
on suured, paistab, et kalad on sellega kursis. Aga me ei tahagi riffide
juurest neid püüda, liialt palju Ciguatera kalamürgituse juhte on korallide kaladel.
Ja koralle siin jagub, elustik on kirev, palju on ka erinevaid merikäsnasid.
Koralliriffide ümber ujuvad värvilised kalad ning sügavusse laskuva koralliseina
serval ujub mitmeid haisid. Korra võtavad suuna pinnal ujuva Karola poole, aga
otsustavad siiski üles mitte tulla.
Sai ei kõlba..
..ja kaamera pole ka suurem asi.
Saime end pimedas ilusti korallilaikude vahele liivale sätitud
|
|
Saarega tutvumiseks sõidame kummikaga randa, korjame rannaribalt suuri värvilisi teokarpe, koralle ja muid mereande, jalutame korallipuruliival (ei lähe kuumaks), snorkeldame ka siin ning laseme ennast lihtsalt lainetel rannavees loksutada. Vesi kristallselge ja päike värvib rannaäärsed korallid sinises vees hästi nähtavaks. Chill.
 |
| Kogu järgneva liiva-koralli ranna kohta: Sõnu polegi vaja.. |
 |
| Osa saagist |
Õhtu eel vastu pimedat võtame ankru välja ja asume sõitma suurema saare poole (Great Inagua), kus on plaan end Bahamadele sisse kirjutada ning ka saarering teha. Distants pole liiga pikk, seega eespurjega öösõit, hommikuks kohal. Viimane vahetus pidi küll seda eespurje nurka väga väikseks tõmbama, et siis 1,5 knotsise kiirusega jõuda õigel ajal õigesse kohta;) Hommikul siis Suure Inagua saare Matthew Towni sadama ees ankur sisse, ja kui kohalik kell 9, siis sadamasse sissekirjutust tegema. Seal võtab vastu meid kohalik armaada, aitab kinnitada paadiotsad. Vastas on ka kohalik väga abivalmis neiu, asub kohe saare kohta infot jagama, mis siin teha saab ning kutsub kohale ka tolli ja immigratsiooni tegelased. Tuleb jälle täita mitmeid pabereid, tolli olime ette maksnud, lisaks aga immigratsioonitädi tahtis ka oma osa saada ja siis veel vaja Cruising permitit. Läheb suht libedalt (ca tunnike ootamist + täitmist). Väga kallis on, kokku 435 USD. Sisu selles, et cruising permit antakse 3 kuuks, see sisaldab mh ka kalapüügi õigust ja luba on isegi teokarpide korjamiseks. Bahamadel võiks vabalt aega veeta sama palju kui mujal Kariibidel kokku, siin on nii palju saari. Oma viga, et siin vaid paar päeva veedame.
Edasi palume sadamas meile appi tulnud autojuhil viia meid alkopoodi, mis on tolli ja immigratsiooniga ühes majas ca 500 m sadamast vasakule. Toidupood ja linn jäävad paremale, neid otsustame väisata õhtul või järgmisel päeval (toidupoes alkot ei müüda). Saamegi lahkelt auto peale, see on paras elamus, miskit selles autos pole terve, istmed katki, peegel katki, klaasis mõra, tagaluuk ei käi lahti, automaatkangi asemel kruvikeeraja, jne - aga sõidab! Saame õlled kätte ja siis tagasi laeva.
Õhtupoolikul külastame kohalikku “linna” Matthew towni, on selline umbes viiest paralleltänavast koosnev küla, räämas ehitistega. Üks sandwiche pakkuv asutus, üks tankla, rohkem tegevuses olevaid asutusi ei näegi, küll on palju mahajäetud maju, lõplikult suletud söögikohti. Kõik paistab räämas välja, lagunev, paljudes aedades on ajast-arust siia unustatud megasuuri mitmemeetrise läbimõõduga satelliidipanne. Aga täna on siin vaba internet, nii sadamakuuri ümber kui ka raamatukogu ees eraldi interneti putka;) Ja kõige siiramad ja abivalmis inimesed on siin saarel, peatavad auto, küsivad, kust me tuleme ja kas meile Bahamadel meeldib, uurivad, kas abi on vaja jne. Ei määri midagi pähe. Lihtsalt ütlevad, et meid on siin nii tore näha. Ja neid peatujaid on palju. Paar head sõna ja sõidavad edasi. Uus kogemus. Ei pea alati mõtlema oma rikutuse tasemel, et keegi tahab miskit kohe vastu saada.
Linnas kulgedes leiab meid üles varem sadamas saart tutvustanud neiu, tutvustab, et süüa saab iga päev eri kohas, kes teeb täna süüa ja kes mingil muul ajal. Lubab meile orgunnida ühte kohalikku kohta tänase söömaaja, valikus kas burger või kanatiivad.
Loomulikult otsustame kohalikku värki siis proovida. Tüdruk sõidab sinna kohale, et sealt meile saata googlemapsist asukoha info (!), ja meie siis pidime mingi aeg hiljem interneti punktist läbi käime, et saadetud info kätte saada. Toimis. Suhtlus WhatsAppis.
 |
| Varases hommikuvalguses jõuame Matthew Towni alla |
 |
| Haiti mootoriteta igivanad puidust purjekad, mis käivad siin kaubapäevadel toidu järgi. Nassaust tuuakse toitu Matthew towni, varem viidi ka Haitile, kuid nüüd sõja ajal ei viida, seega tulevad nad ise oma ajast-arust romudega siia toidu järgi |
 |
| Linna toidupood |
 |
| Ja magevee jaam |
 |
Avalik interneti punkt
|
 |
| Matthew towni kirik ja esiplaanil kool |
 |
| Tee kirikusse |
 |
| Koolihoov |
 |
| Majahoove kaunistavad teokarbid |
 |
| Kana puu otsas loojangut vaatamas |
 |
| Suured satelliitpannid on siin paljudes räämas hoovides |
Jalutame kaardi järgi linna tagumistest tänavatest veel edasi tühermaale, leidsime koha üles, oligi seal talumajas tehtud toitlustamiseks eraldi lauad-toolid baariruum nimega „Farm“. Genekas töötas, ilmselt seda elektrit siin kogu aeg pole;) Tuppa oli kaetud üks kuuene laud peenete taldrikute ja mulli klaasidega, istusime sinna. Aga siis meid paluti õuelauda minna, see koht olevat kellelegi teisele. Põnev, ei teadnudki, et siin saarel veel turiste on.. Väljas hakkasid miskid moskiitod meid närima, saime ikka baarileti juurde siseruumi kolida. Peagi saabus kaetud lauda korralikult ülesmukitud rahvas, kohalikud mis kohalikud, sellepeale me ei tulnudki.. Aga reede õhtu ju, ikka tore väljas süüa. Kokteilid baaris olid sellised, et GIN toonik on 80% topsi gini ja ülejäänud toonik. Kuna nõudsime toonikut juurde, siis õhtu edenedes läksid joogid veidi lahjemaks, aga alla poole alkot ikkagi mitte. Sõime oma söögid ära, eelroaks Conchid taignas ja põhiroaks kel burger kel kanatiivad (ei olnud liiga suur toiduelamus), aga kõhud täis ja meeleolu hea, tagasi laeva. Järgmiseks päevaks oli neiu meile kokku leppinud flamingode vaatamise ja soolakaevanduse külastuse.
 |
| Toidukoht "Farm" |
 |
| Kokteilid ja snäkid Farmi tasemel |
 |
| Kolm põrsakest |
Laupäeva hommikul kell üheksa oli platsis meie tuttav autojuht ja veel üks lisaks, saime rahulikult ennast ära mahutada kahte autosse ja sõit hakkas. Soolaväljad on mega suured sektorid või ruudukesed, mille vahele pandud pumbad siis kas pumpavad soolast merevett peale või siis enne soolakorjet vett ära. Vett pumbatakse eelnevalt raadatud maastikule, väga trööstitud näevad värsked ettevalmistamisel olevad soolaväljad välja. Basseinid, mis on hiljuti looduse käest juurde võetud, on täis surevaid puid, ja ootamas oma järge, et seal saaks soola tootma hakata. Siin pidavat olema maailmas suuruselt teine mereveest soola tootmise kaevandus. Tõesti on see väga lahmakas, sõidad ja sõidad ja lõppu ei tule, samas on see saare põhiline tööandja.
Merepoolsetes basseinides läheb pilt ilusaks, lausa roosaks. Siin on flamingod, hõredalt üle tiikide jaotunud ning mõnes kohas suuremate puntidena. Kokku neid näha mitmed sajad. Väidetavalt pidi neid saare peale kokku olema ca 70 tuhat. Söövad siin madalas soolases vees elavaid vähilaadseid, mis nende sulestiku roosaks värvivad. Mõned üksikud flamingod paistavad dieedil olevat, värv on vähe tuhmim. Soolast sooja vett armastavaid linde on siin teisigi, eriti kahlajaid. Aga ka kalad paistavad siin elu nautivat, näeme suurt barrakuuda parve. Üks meie autojuhtidest läheb väga elevile ja lubab õhtul kalale tulla, siit püütud barrakuudadel ei pidavat kunagi Ciguatera nakkust olema, nad ju korallidega kokku ei puutu. Külastame veel koopaid ja siis vaatlused tehtud, teel linna, kuumeneb üks autodest üles. No see paistab tavaolukord olevat, pagassis on hulk veekanistreid ning vesi läheb nüüd mootori jahutuseks käiku.
 |
| Soolaväljadele ohverdatud metsamaa |
 |
| See on puhtalt soola veoks rajatud tee |
 |
| Ka selle teeääres on elu, kiilid ajavad siin omi asju |
Igatahes saame poole tunni pärast uuesti liikuma ja jõuame veel enne laupäevaselt varast poodide sulgemist linna ja omad varud täiendatud. Pagarist saame ka sooja saia ning siis jätame selle sõbraliku saare ja tema rahvaga hüvasti ning läheme Breeze peale.
Jaht on sadama ees tugevas külglaines, siia me ööseks jääda ei taha. Seega kaalume erinevaid versioone ning otsustame juba kohe Kuuba poole sõitma hakata, kuna järgmiseks päevaks lubab veelgi tugevamat tuult. Kui end minekule sätime, sõidab siia ankrusse saabunud USA lipuga katamaraani pealt meie laeva juurde mootorpaat ning mees paadist hüüab „Tere!“. Selgub, et mehe vanemad on sõjaajal Eestist Ameerikasse emigreerunud. Mõnedki eestikeelsed sõnad tulevad temalt jutuajamise juures veel ja lahkumisel kõlab ka „Nägemist!“ Hakkab tõeks saama, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Meie aga ütleme tsau Bahamale ja hakkame sõitma Kuuba suunas, tuult jagub ja puhub sobivast suunast, nii on lootus järgmisel päeval juba Kuubal maale saada.
 |
Laeva varustamine
|
 |
| Purjed üles |
 |
| Hüvasti, Bahamas! |
