Breeze

Kui Eesti mees tahab merele minna, siis ta seda teeb. La Havrest startisime teisipäeva õhtul kell kolmveerand kuus ca 20 sõlmese vastutuulega, mis on suht maksimum, millega end kaist vastu tuult lahti kangutatud saame. Saime. Väljasõidul sadamasuus suured murdlained ja ümber läinud väike purjekas ning kaks last vees, kummipaat mootori ja treeneriga turvamas. See paistab tavaline õppepraktika olevat siin, et käiakse iga ilmaga merel harjutamas. Meil on õppida sellest, kuidas vee-elu noortele lähemale tuua… Algus mõned tunnid raputas, lained vastu. Asjad lendasid omasoodu ringi. Laevakell lõi (ainult väga suurte lainete korral õnnestub, laeva ajaloos on seda juhtunud vaid üksikud korrad).  Ületasime 0-meridiaani. Tähistamiseks polnud mahti, oli vaja end kinni hoida. Jääb hilisemaks...

 Betoonlinn Le Havre. Vaatamisväärsused on siin betoonist: kõrge kandiline Eglise Saint-Josephi kirik, vulkaani kujuline ja nimeline raamatukogu, valitsushooned ja hotellid. Massiivne ja kandiline on siin kõik. Linn sai sõja ajal puruks pommitatud, ilusaid vanu hooneid praktiliselt alles ei ole.  Sadama kõrval laiuv Le Havre rand paistab kaardilt suurte liivaluidetega, kohapeal osutuvad luited aga paekivi klibuvallideks.  Rohelust siiski on, väikesed pargid, purskaevud. Pargis on mõnus istuda, croissante ja sidruni tarte nosida. Trammiteed on mõnusasti muru sisse peidetud, rööpaid pole nähagi. Trammid liuglevad visuaalis mööda rohuvälju.  Pühapäeviti on kesklinnas turupäev. Müüdi nii juurvilju kui ka voodisse madratseid. Meie piirdusime puuviljade ja kalmaaridega. „Le Havre kuumad ööd“ on päris jahedad, +13-14°. Ka päevad pole kuumad, alla 20. Aga pärastlõunal avavad söögikohad oma õueterrassid ning suveelu linnas läheb käima. Ka sadamas jätkub suvine elu. Purjet...

  Tuulepark, radar ja mitte ühtegi kahtlast või arusaamatut laeva, kuni... Nagu igal jummala ööl, kui laev merel, kraabin end koist välja 10 min enne oma vahi algust. 03:50 laeva, st Eesti aja järgi. Vaht 04 - 07. Sel korral sain end kuidagi kiiremini "käima", vahi üleandmisel eelmine vahimees Jüri ütles, et siin pole eriti miskit isegi vaadata. Igav, uni tuleb peale. Tuulepark paremal, maa vasakul. Kuskil kaugel ees veel üks plink, aga kuna plink, siis ei liigu. Ei pea silmi punnitama. Silmadega on sihuke värk, et eriti häästi alguses nad ei võta. Kaugemad tulukesed saab veel kuidagi vookusesse, ned va nirud sääse kujulised sümbolid, plotter ekraanil, muutuvad nähtavaks pisut hiljem, mõne aja pärast. Tuuleanduri seier teeb ekraani peal ringe. Soe, hoovus tagant, 1.5 sõlme, motoriseerime. Le Haamr'i kuumad ööd, või midagi... Radar, hea abiline, sest AIS näitab palju, kuid varjab olulist. No nagu miniseelik. Üks tundmatu ujuvvahend oli selle seeliku varju pugenud, ...

Reede hommik on päikeseline, tuul 16-18 sõlme. Soe ja mõnus on, lendavad esimesed suulad. Otsustame Belgiasse Nieuwpoorti sisse sõita, vaadata, kas purjega saab miskit ette võtta. Ja puhata. Sadama suunas sõidu peatab vilkuritega Shooting Ranger Security paat, ütleb, et tulemas on laskeharjutused ja peame sissesõiduks kahemiilise ringi tegema.  Ei vaidle, allume. Varsti on kuulda ka laskevalanguid. 

Kulgeme neljapäeval Code D-ga mõnusa hooga. Nädal retke on täis ja üle 800 meremiili läbitud. Kerge tuul tagant, kiirus sõltub pigem hoovuse suunast, mis muutub 6 tunnise tsükliga kas kaasa või vastu. Päev on mõnus, sööme vööritekil Hollandi tomatisuppi kanapallide, krevettide ja šampinjonidega. Elu on lill. Päike teeb oma päevakaare ära ja loojub.

Teisipäeva õhtul kerkis täiskuu ja kümnest alates alustasime oma öiste kolmetunniste vahetustega. Esimeses vahetuses Karola, kurss Hollandi peale.  Kuigi tõotas tulla rahulik üksluine sõit, siis seda see ei olnud, tekkisid tuulepargid, naftatornid (raadio teel kästi hoida 500 m kaugusele), vastik külglaine, tuli groot alla lasta. Kolmapäeva hommikuks ka vastuhoovus, aga kulgeme rahulikus tempos edasi. Ilm selge ja vaikselt tagant.

Pärast Rendsburgi veel 5 tundi sõitu kanalis, siis pool tundi väravate avanemise ootamist ja esmaspäeval kell neli väljusime lüüsidest.  Hoovuse toel mööda Elbet 15 miili Cuxhavenisse. Sadamasse sisse tuli punnid põhja panna, et 5 knotsisest hoovusest välja saaks ja sadamaaugust mööda ei paneks.

Veel üks täisööpäev sõitu otsa ning oleme 72 tunniga Kieli kanalis. Isegi lüüsidesse pääsu ei pidanud ootama, sõitsime hooga sisse. Orjakust kanalisse võtsime lennuga 530 meremiili. Maailmarekordi (meie maailma) tunne on.  Täname Neptunit! Kolmanda päeva hetked - Bornholmi ja Klintholmi vaheline lõputu tuulikute väli.  - Fehmarnbelti läbimine pimedas, mil vana plotteri kaart näitas ühtesid poisid, uus tahvli Äpp teisi, lõpuks saime erinevate tulede plinkimiste ja puksiiride vahelt läbi.

Tänaseks sai 48 tunniga läbitud 350 meremiili ja jõutud Bornholmi ja Rootsi vahelistesse vetesse. Heisanud oleme esimese külalislipu. Tuul on jätkuvalt soodne, päike särab, kiirus väga hea.  Igavust merel ei ole, meie vastu on huvi tundnud mitmed tiivulised: putukaid otsivad linavästrikud, vööris istuv raudkull ja paar nahkhiirt, kellest üks end rehvi otsa külge magama üritas sättida. 

  12. septembril kell 14.10 asub meie purjelaev Breeze puhtal mootori jõul Orjakust teele.  Sihtpunktiks Orjaku, no kohe pärast kõiki teisi palliringile jäävaid peatusi. Pardal Olavi, Jüri, Riina, Karola, Ivar ning saate meeskonnaks Olavi ja Riina isad.  Esimene 15 meremiili kulgetud. Sõru stopp, lehvitame papadele ja viiekesi edasi. Lubatud tuul tuleb mõni tund peale Sõrut, siis juba pärituules purjedes Gotlandi poole edasi. Ööpäevaga 170 meremiili, tippkiirus 12 sõlme. 13. ja reede pärastlõunaks Gotlandi lõunaots paistab. Liiga hästi, et tõsi olla. OK, soojem võiks siiski olla. Aga seda soovi peagi enam ei kuule.