Breeze

Saare varjust välja saades tuligi tuul, ja lained. Sõitsime ca 8-9 knotsiga külgtuules Dominica poole. Meid saatis 4 liikmeline suulapere (vist olid vanad ja noored koos) kogu kahe saare vahelise distantsi. Meie paat hirmutas lendu pisikesi lendkalu, ja nemad siis sööstsid neid taga ajama. Seega trall käis ümber laeva ja lõppes aeg-ajalt ca meetrise veealuse sukeldumisega. Siis jälle veest välja ja uuesti paadi juures ringiratast, oodates seda hirmunud lendkalade lendu paadist eemale. Kestis see teater mitu tundi. Tuul tõusis vahepeal ja enne Dominicat oli juba 30 knotsiste tuulepuhangutega, olime rõõmsad, et saime lõpuks saare varju, laine jäi väiksemaks ja tuul ka tasapisi võttis kaljude taga jõudu maha. 

Tuul on soodne, liigume hästi. Generaator aga keeldub koostööd tegemast (kuumeneb üle), seega sõidame säästurežiimil, isegi roolimisega tegeleme aeg-ajalt ise;), autopiloot saab puhata. Söök valmib gaasi peal (see on tuntavalt aeglasem lahendus induktsiooniga võrreldes). Pühapäeva 15. detsembri hommikuks oleme Martiniquel Le Marini sadamas, mis on muljetavaldav sadamaala, sadades purjekaid ankrus, poide küljes, sadam paksult täis laevu, katamaraane eriti palju. Siin ka kummuli jahte ning osadel paistavad veest veel ainult mastid. Otsime endale ankurkohta, lõpuks leiame kuskil teiste vahel sobiva augu.

Tiksusime hommikuks (kohalik seitse) sadama ette ootele, nii nagu meile soovitati. Raadiole keegi ei vastanud. Mobiilile helistades öeldi, et oodake. Nii ootasimegi mitu tundi, koos meiega fregatilinnud, vahelduvad vihmahood, üksik kilpkonn. Ajaveetmiseks kraabime ahtrist veeliinilt nuikarpe maha. Päris kiiresti kasvavad teised laeva põhja alla. Lõpuks mingi laev sõidab sadamast välja ja meil lubatakse siseneda. St Charles Portis ongi umbes viis laevakohta ja seepärast pidimegi sadama ees mitu tundi ootama. Sisse registreerimine läks mega sujuvalt. Kai kõrval olevas jahedas inimtühjas ruumis oli kolm lauda, kuhu ilmusid meie jaoks kuskilt hoone sisemusest kolm ametnikku, nimed Health, Immigration ja Custom. Kõik tahtsid pabereid täita ja raha ei küsinud keegi. See kolme laua vahel asjade ajamine võttis max 30 minutit, templid sees ja olemegi Barbadosel. Siis väike käik sadamakontorisse, kus suvekuumusesse raskesti sobituv ehtes kuusepuu meile meelde tuletab, et jõulud pole enam kaugel....