Breeze

Pühapäeva õhtul saabuvad laevale Agnes, Kaily ja Joosep ning esmaspäeva 3. märtsi lõunal kella kolme paiku jätame Shelter Bay sadamaga hüvasti. Kanalisse sõiduks tuleb meil minna sadama ette ankrusse ootele, lisaks meile on siin veel üks purjekas kanaliootel. Läheb tunnike, siis saabub kaater, millega visatakse meile pardale meie tänaõhtune tumedanahaline Piloot Laurent. Ta ise täpsustab, et ta on Advisor, et ta saab pilootidest vähem palka ja vastutab vähem, on pilootidest madalama kvalifikatsiooniga ning tegeleb ainult väiksemate laevade kanalist läbi juhtimisega. Teisele ootel olevale purjekale toimetatakse pardale oma abimees ning siis hakkame kahe laevaga kanali lüüside poole liikuma. Mõlemad jahid varustatakse ka megavendrite ja pikkade otstega. Meie piloodi peaaegu esimene lause on, et ta sooviks kohvi. No tuleb siis teha. Tava näeb siin ette, et piloote tuleb hästi toita, muidu tellivad endile vee- või õhusõidukiga ise toidu kohale ning see tuleb koos transpordiga laeva meeskon...

Shelter Bay on Panama kanali alguses asuv sadam, kus meil koht bronnitud on ja meid juba oodatakse. Kolm meest on vastas otsi võtmas, saame kiirelt külgepidi suurema kai äärde kinni. Siia tuleb meil nüüd mõneks ajaks paigale jääda, plaanis on mitmed laevatööd, milleks ka Breeze veest välja tõstetakse. Tööde listis on põhja puhastus ja mürkvärvimine, vantide pingutuste ülekontrollimine, tüürilabade ja kanali kontroll, elektritööd, radari vahetus, mootorite ja geneka hooldused, metallitööd tuulegeneraatori võimalikuks lisamiseks jne. Endale on jäänud ka töid teha, seega niisama ei passi, vintside pulkadeks lahti võtmine ja määrimine, käigutulede posti lisamine kummikale, ankruketi vintidest väljakeerutamine ja palju muud. Täna on pühapäev ja saame lihtsalt ringi vaadata. Jookseme sadamas kokku Curious laeva tiimiga, järjekordsed eestlased. Türgist ostetud jaht, ise elavad Inglismaal, hetkel samuti kanali läbimist ootamas. Nende tempo on aga olnud palju aeglasem, nagu enamustel, juba aast...

  11. veebruari hommikuvalguses siseneme Panama saarte vahele, suurte murdlainete vahelt, mis ümbruskonna madalamatel kohtadel murduvad. Vesi jõuab siia üle terve Kariibi mere, ookeanilained paisuvad madalasse jõudes kõrgele üles, ka vaikse ilmaga on lained siin tegijad. Varasemad surfarid on juba varahommikul platsis, oodates oma head lainet. Väga ilus ja veidi hirmutav on Bocas del Toro saarte vahele sisemerre sõita, meri tungib jõuga vahuste lainetena kitsastest saartevahedest sisse. Saarte taga saabub merel rahu. Elu käib, paadid sagivad ringi, viskame ankru sisse Bocas Towni sadamasuul. Raadio teel anname teada, et oleme tulnud kohale, Olavi ja Margus viiakse sadamasse passikoopiaid tegema. Siis tuleb kolm tollimeest laeva, täidame pabereid, käivad ka laeva läbi ja avavad isegi erinevaid karpe ja kotte, uurivad, mis siin on ja mis siin on, jne. Jäävad lõpuks rahule “relax and no worry” Võtavad meie prügikotid kaasa, pidid need...

Ilmateade ei vastanud prognoosidele, ebameeldiv vaikne tuul puhub otse tagant, seega motoriseerime esimese öö, so öö vastu viiendat veebruari, pluss enamuse järgmisest päevast. Aeg-ajalt saab kenu toetuseks välja rullitud, kuniks tuul kukub ja see taas laperdama hakkab. Õhtuks tuul siiski tugevneb ja suund muutub soodsamaks, saame purjed üles ja mootori vakka. Öösel on vaja sõita läbi kahe madaliku (mis mitme kilomeetri sügavusest välja turritavad, ja neid madalikke on siin rohkemgi ümberringi), samas on meil teadmine, et siinsed merekaardid pole täpsed. Ühe madaliku juures on kaardil kiri, et 1985 olla seda madalikku nähtud 2 miili lääne pool jne, ei tea, miks siin korralikku kaardistust tehtud pole. Purjegruppidest loeme, et madalikule on siin sattunud mitmed jahid. Siinkandis jäi 2019. aastal kadunuks ka Eesti purjekas Salacia. Seega seame sõiduks Navionicsi kaardi kõrvale Google Mapsi satelliitpildi, kahe peale kokku saame ehk turvalise teekonna ja madalike vahelisest praost läbi. ...